Balõksõt keeras oma pea minu poole ja jälgis, kuidas ma ennast palgiotsale istuma sättisin ja taskust Priima paki välja koukisin. Andsin talle suitsu ja mõnda aega suitsetasime vaikides.
Vassili toksis jalast. „Khas tšas källieng duu?” („Mitu tundi sa tulid tagasi?”) küsis viimaks Balõksõt.
„Üs,” („Kolm”) vastasin ma oma jakuudi keele oskusi välja kraamides. Jakuudi keelt hakkasin ma iga päevaga järjest paremini mõistma, sest osa brigaadist keeldus minuga vene keeles suhtlemast. Tundrasse minnes oskasin väga rudimentaarseid käibefraase. Seda, et mis see kümmekond kilomeetrit üle kuiva tundra siis ära ole, ma enam lisada ei osanud.
Balõksõt vaatas nüüd juba kuju omandavat nartajalast. „Kuhahan, nuutša mas,” („Vilets, vene puit”) ütles ta lõpuks.
Dolgaanidele21 oli hea puu miskipärast Jakuudi puu ehk sahha mas ja vilets puit Vene oma.
Läksin mänguga kaasa. Vaatasin uurivalt palki. „Togo?” („Mispärast?”) küsisin edasi.
„Kõhõl mas.” Selge, see tähendas, et punane puu on rabe ja mitte väga kuiv. Ju tal siis oli häda käes, et ta viletsast puust vastu talve nartat tegema hakkas.
Viskasin koni maha ja ajasin ennast püsti. Lonkisin alla laagrisse ning astusin sisse brigadir Vassili balohh’i. Vassili naine Nataša naeratas ja küsis: „Noh, mis faktoorias uudist?” Vassilit polnud, ta oli läinud arste teise brigaadi viima ning polnud veel tagasi tulnud. Rääkisin sellest, mida ma faktoorias kuulsin ja nägin. Nataša teadis kõike niikuinii, ent tundraelu üksluisuses on iga jututeema väike vaheldus.
Minu töö oli puude eest hoolitseda ja läksin välja pakke lõhkuma. Iga kord, kui ma seda tegin, kujutasin ma paratamatult ette mõne kolleegist arheoloogi nägu, kui too oleks juhtunud minu tegevust nägema. Nimelt põletasime me siin laagris jääajaeelset puitu. Tundrajärvede põhjas lamavad mitme tuhande aasta vanused palgid, need tiritakse konksudega välja ja jäetakse aastateks künkanõlvale kuivama. Kui nad on juba põletatavad, siis lähevad nad ahju.
Olin just puuraiumise lõpetanud, kui märkasin, et vaikselt on pimedaks läinud. Sirutasin selga ja ringutasin, kui kuulsin pimedusest küngaste tagant vilet ja hüüet: „Tsöp-tsöp!” Ilmselt kärkis Vassili sõnakuulamatu juhtpõdraga. Ju ta siis varsti tuleb, mõtlesin ma, ja ladusin halud sülle. Kui ma elamusse astusin, kummardas Nataša parajasti plekkahju kohale ja lisas põdralihasupile nuudleid. Selleks ajaks, kui Vassili koju jõuab, on supp valmis.
Igal brigaadil ja kütiperekonnal oli raadiojaam, millega mitu korda päevas kindlatel kellaaegadel üle terve rajooni üksteisega suheldi. Ma ei teadnud, et selleõhtuse raadioseansi ajal lendab üle tundra teade, et nemess tuli faktooriast üksi jala läbi tundra kolmandasse brigaadi. Nemess ehk sakslane olin mina ja enda meelest ma polnud erilise kangelasteoga hakkama saanud. Ma olin aga esimene mittekohalik, kes julges sellise tükiga üksi toime tulla. See oli oluline samm päevast päeva kulgevas tasapisi kohalikku maailma sulandumise protsessis.
Sisseelamine võõrasse maailma on iga etnoloogi töös üks raskemaid momente, tunnistagu ta seda endale ja teistele või mitte. Etnoloog ilmub tavaliselt nagu välk taevast ja teatab kohalikele inimestele, et tere, ma hakkan nüüd teie juures elama ja kirjutan teist hiljem raamatu. Mis te ise arvate, kui avasüli sellist saabujat väikeses suletud kogukonnas vastu võetakse?
Väga tore, et minuga olid esimesel korral kaasas Sõrovatski ja Liana. Oli vähemalt kellegagi rääkida, sest kohalikud ei põlenud just soovist minuga suhelda. Augusti esimestel päevadel olime kambakesi Põhja-Jäämerest vaid neljakümne kilomeetri kaugusel asuvas külas Ürüng Haia (jakuudi keeles Valge mägi). See on Anabari rajooni kõige põhjapoolsem küla ja endine tähtis piirivalvurite baas ning minu ülesanne oli elada dolgaani küttide ja põhjapõdrakasvatajate juures oma kohustuslik uurimisaasta.
Küla ei olnud kõige suurem, vaid paar tänavat kahekorterilisi maju ja paar kolmekordset hruštšovkat, ent kohalike jaoks oleksin ma võinud sama hästi ka New Yorgis olla. Minust käidi mööda nagu postist ja vaid selja taga tundsin ma uurivaid pilke. Isegi perekond, kelle juurde Sõrovatski oli meid elama pannud, suhtles minuga vastumeelselt. Mitte kartusega, aga kuidagi nagu moka otsast ja läbi hammaste.
Sõrovatski-taat oli nädalaid enne mind ja Lianat külas elanud, ta oli siin vana tuttav ja sõber ning oli mulle pehme maandumise ette valmistanud. Pehme maandumine tähendas ka ametlikku visiiti kohaliku administratsiooni pea, kõige kõrgema võimuri juurde. Too oli tagasihoidlik noor dolgaan, kes surus mul kätt, näitas koolimaja, tegi minuga koos pilti ja siis katsus, et minema sai. Peale selle vedas Sõrovatski mu igat masti kohalike vanameeste juurde, kes ütlesid mulle napi tere, täitsid pidevalt teetassi ja suhtlesid vaid Liana ning taadiga ja sedagi jakuudi keeles. Nii ma seal hulpisin, kuni Sõrovatski teatas: „Homme lähed tundrasse.”
Ja siin ma nüüd siis olin. Kell oli kaks pärastlõunal ja ilm hakkas jälle külmaks minema. Tundra kliima on justkui pea peale keeratud. Umbes kümne paiku hakkab soojenema, haripunkt on kaheteistkümne ringis ja kahest läheb jälle külmaks. Uus soojalaine tuleb kella neljast, kuuest on juba meeldivalt soe ning kaheksa ringis jälle jääkülm. Ma loksusin juba mitmendat päeva põdraloendajate brigaadiga Anabari jõel praami peal ning vaatasin, kuidas nad põtru loendavad. Kodustatud põhjapõtru. Selleks aetakse mitme tuhande pealised karjad jõe äärde, brigaad ehitab selleks ajaks praamiga kaasatoodud postidest ning presendist aediku, loomad aetakse sinna sisse ja hakatakse ühekaupa välja laskma. Selle tarbeks on aedikus ehk korall’is väike värav. Värava ees on laudadest latter, kus loom saab märgistuse, veterinaar suskab vaktsiinisüstla põdrale naha alla ja siis ta kas kastreeritakse, saetakse tal sarved maha või lastakse niisama jooksma. Põdrad kihutavad tundrasse ja kogunevad seal hiljem karja. Värava lähedal seisab kolm inimest paberi ja pliiatsiga, et kirjutada üles, mitu pulli, lehma, vasikat jne läbi väravate käib. Hiljem võrreldakse arve ja võetakse neist keskmine.
Kõlab nagu tüüpiline anekdoot juhmidest põdrakasvatajatest, kes nõutava IQ alles kolme peale kokku saavad? Kaugeltki mitte! Kolm inimest on sellepärast vajalik, et põder pole lehm. Ta on üsna peru. Mitmed loomad rabelesid latrist välja, mõni hüppas üle aia, mõni rebis ennast viimasel hetkel lahti. Et needki elukad vajalikud protseduurid kätte saaksid, seisavad latri taga lassodega mehed, kes plehkupannud kinni püüavad. Siis jookseb suure kisaga kohale veterinaar, pisikest kasvu matsakas kohalik naine, ja surub loomale süstla turja. Lisaks käivad (loomasõbra pilgu jaoks) kohutavad tapatalgud – haiged ja ebavajalikud loomad surmatakse armutult. Sutsakas pika ja terava jahinoaga kuklasse, paar tõmmet ja loom on kutu. Humaansemalt enam vist ei saa.
Lõunaks oli korall’i ümbrus kaetud põdralaipadega. Ma tabasin ruttu ära olukorra positiivse poole. Nimelt oli mind mingil hetkel määratud vaktsineerimis- ja hiljem sarvesaagimiskomandosse ning tundide kaupa külma tuule käes rabelemine mitte ainult ei väsita, vaid ajab lõpuks jäise külma naha alla. Veel soojale põdrakerele istudes tabasin korraga kaks kärbest – oli hea pehme sohva ja vähemalt tagumik sulas üles.
Lõunapausi veetsime kas väljas või siis eriti vilu ilmaga suures sõjaväetelgis, milles me ka magasime. Ühe sellise söögipausi ajal otsustas Igor, äsja Krasnojarski kraist Jakuutiasse kolinud ning Ürüng Haia külla abiellunud noor dolgaan, mind koolitama hakata. See oli minu esimene kokkupuude kohalike hasardiga mulle Põhja-Jäämere-äärseid eluvõtteid