Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel. Aimar Ventsel

aga ei lasknud ennast kõigutada. „Ma näitan!” Ja juba ta püsti oligi.

      „Aga mul pole kõlblikku nuga,” üritasin olukorrast kuidagigi välja vingerdada.

      „Pole midagi, ma annan!” Igor otsiski seljakotist varunoa. Pika jämeda käepideme ning pika paksu, ent kitsa teraga jakuudi jahinoa. Mul polnud enam kuhugi taganeda – ega enam ei tahtnud ka. Läksime välja ja Igor keeras esimese põdralaiba selili. Ma olin juba mitu päeva jälginud, kuidas käib põtrade nülgimine ja olin nii-öelda teooriaga tuttav. Seega teadsin, et alustada tuleb jalgadest. Põlve kohalt tehakse lõige, siis minnakse sääre sisekülge mööda üles kubemeni, mööda kõhtu kõrini ja ümber kaela veel üks ring. Nahk tuleb maha suhteliselt lihtsalt, seal on rebimist ja muljumist rohkem kui lõikamist. Igor veel juhatas, et ma kõhtu mööda minnes liiga sügavale ei lõikaks: siis jooksvat soolikad kohe välja.

      Kui nahk on puhtalt maas, tuleb kõige vastikum osa. Ettevaatlike lõigetega avatakse kõhukoobas ja sisikond voolab välja. Mis sisse jääb, tuleb ise välja tõmmata. Selleks tuleb ajada käed looma sisse ja tõmmata kogu pundar päikesevalguse kätte. Ning sel hetkel hakkab ümbruskond haisema. Vastikult. Ent paari päevaga olin ma selle spetsiifilise sisikonna lehaga juba harjunud.

      Sain kõigi nende operatsioonidega ilusasti hakkama ja tundsin ennast juba elupõlise kütina, kui mu enneaegne uhkus hoobilt põrmustati. Nülgimise viimane etapp on kõhukoopa küljes oleva südame ja kopsude väljalõikamine. Selleks tuleb käed pimesi lihakere sisse ajada, südamest kinni võtta ja organ selja (või mis iganes koha) küljest lahti lõigata. Igori napisõnaliste juhatuste peale ma seda ka tegin. Ning lõikasin endale sügavalt kätte. Tõmbasin käe välkkiirelt looma seest välja ja … mul polnud aimugi, kuhu täpselt ma ennast žilett-terava jahinoaga olin trehvanud. Käed olid küünarnukkideni verised ja kelle veri kus parajasti oli, seda polnud küll võimalik kindlaks teha. Mõtlesin hetke … ega hakanud idiooti mängima. Ootasin, kuni valu alanes, ja surasin käed jälle kõhukoopasse. Pärast kolme-nelja looma oli mul asi enam-vähem käpas ja küttide umbusklikud pilgud muutusid sõbralikumaks.

      Õhtul pesin käed ära ja avastasin nimetissõrme peal kitsa, ent sügava haava. Natukene valutas, aga eriti ei seganud. Pärast õhtusööki hakkasid mehed põdrakeresid kokku vedama ja ladusid neist suure virna. Siis hakati sööma. Oli parasjagu tuulevaikne ja me istusime väljas, jõest paari meetri kaugusel. Äkki hüppas üks neist püsti. Tal oli seljas nahkpintsak, jalas nailondressid ning vööl rippus kohustuslik jahinuga. Mees oli noor ja energiliste liigutustega. Ta tõi telgist kaheraudse ning läks jõe kaldale. Vaatasin teda huviga. Mees laadis püssi ning hakkas kajakate pihta tulistama. Alles siis märkasin, et laagri kohal hõljus kajakaparv.

      Nagu ma hiljem kindlaks tegin, vihkavad dolgaanid lausa fanaatiliselt kajakaid ja tulistavad neid alati, kui saavad. Ise seletavad nad seda mitut moodi. Küll levitavad kajakad haigusi. Küll on nad räpased. Küll söövad nad teiste lindude mune. On kuidas on, tapetakse neid igal võimalikul juhul.

      Mehe tegemised pakkusid huvi vaid mulle. Teised ei pööranud sellele erilist tähelepanu, lesisid maas ja ajasid suitsu kiskudes juttu. Olles isu täis tulistanud, tuli mees minu juurde ja pistis mulle püssi pihku: „Näh, tulista ka!”

      Hoidsin vist kolmandat korda elus jahipüssi käes ja paistsin kindlasti hästi kohmetu. Hea, et keskkooli ajal oli klassivenna isal jahipüss ja klassivend oli mulle salaja näidanud, kuidas püssi vinnastatakse ja kõike muud sinna juurde. Kraamisin selle teadmise ajusopist välja ja sain esimese kahe lasuga enamvähem hakkama. Kajakate õnneks ma ühelegi neist pihta ei saanud.