Mida ma Jakuutias (ja üldse Venemaal) siiamaani kai-fin, on muidugi toit ja toidupoed. Minu meelest on Venemaa üldse gastronoomiline paradiis. Seal on siiamaani müügil need toiduained, mis Eestis kvalifitseeruvad nostalgiatoodete alla, ainult et kõigil pelmeenidel, vorstidel ja juustudel on see maitse, mis oli neil ka nõukogude ajal. Tulles Berliinist Moskvasse, sukeldusin ma entusiastlikult tuntud ja tundmatute toitude maailma. Arvestades seda, et Saksamaal on vähemalt Euroopa kõige igavam ja mõttetum toit, tundsin ma ennast Moskvas täieliku kuninga kassina. Hapukoor ja keefir on Saksamaal hapu lahja valge läga, see-eest nautisin Moskvas normaalset hapukoort ja keefiri. Juba peaaegu unustatud korraliku rukkileiva, või, suitsuvorsti ja tumekollase juustu maitse viis mind seitsmendasse taevasse. Sinna juurde normaalsed juur- ja puuviljad. Ühtäkki olid tomatid mahlased tummised punased köögiviljad, mitte aga sentimeetripaksuse kõva koore ja vedela sisuga lillad pallid. Ning maasikad ei krõmpsunud hamba all, vaid sulasid suus. Ainult inimene, kes on aastaid elanud Saksamaal ja toitnud ennast sealse maa poodides pakutavaga, saab aru, kui õnnelik ma olin!
Seepärast meeldisid mulle esimesest silmapilgust ka Jakutski poed. 2000. aastal linnas supermarketeid peaaegu ei olnud. Olid 24 tundi avatud väiksemad ja suuremad toidupoed, kus müüdi ka muud eluks tarvilikku, nagu sigarette, hambapastat, napse, sokke või pesupulbrit. Et sealt midagi kätte saada, tuli tavaliselt seista paarist inimesest koosnevas sabas ja küsida müüja käest üle leti. Ma ei tea, miks, aga mulle meeldib selline suhtlemisega kombineeritud poodlemine rohkem kui riiulite vahel korviga ringi tõmblemine. Sabad on Jakutski sellistes poodides siiamaani pigem sümboolsed, sest neid putkasid ja lahvkasid on sõna otseses mõttes igal sammul. Kui poes rahvast ei olnud, siis võis aset leida isegi spontaanne vestlus müüjaga. Algas see tavaliselt pärast minu esimesi aktsendiga öeldud küsimust tüüpiliselt kas fraasiga „Oo, te olete Pribaltikast!” või siis „Te olete välismaalane! Kust te tulete?”. Edasi tuli juba „Ahhaa, Eesti! Jaak Joala!” (või siis, nagu juba öeldud, kas Anne Veski, Urmas Ott ja harvemini Marju Länik) ja siis korduma kippuv küsimus „Kas te olete ajakirjanik? Sõitsite Aasia laste olümpiamängudele?” Millele mina andsin aina ühe vastuse: „Ei, ma olen etnoloog ning sõitsin siia doktoritöö uurimust läbi viima.” Edasine sõltus juba situatsioonist, isikust ning teiste ostjate juuresolust või puudumisest. Mõnele eriti ilusale tüdrukule seletasin, et ma tuli Jakutskisse terveks aastaks, kusjuures tagasivaates polnud sellest kasu, sest ma pole kunagi ühegi piltilusa poemüüjaga hiljem muus situatsioonis kokku puutunud.
Irooniline on see, et esimene asi esimeses poes, kuhu ma Jakutskis üldse sisenesin, oli sinivalge tetrapakike, kuhu oli suurte tähtedega eesti keeles kirjutatud HAPUKOOR. Vähe sellest, et see oli minu jaoks esimene Eesti toiduaine kahe aasta jooksul! See juhtus Jakutskis ning ajal, mil Eestis halati Venemaaga kehtivate topelttollide üle, mis ei lase Venemaa turule minna!
Esimesel nädalal ning vabadel hetkedel käisin mööda linna ning vedasin kilekotiga hotelli kõiki neid hõrgutisi, millest olin Saksamaal ilma olnud ja nagu ma nüüd avastasin, ka puudust tundnud. Peale tavaliste ja tuntud toitude avastasin, et Jakutskis müüakse igal pool väga meisterlikult tehtud Korea salateid (seal oli kunagi palju korealasi elanud) ning ka kohalikke toite. Venemaal on hotellitoas söömine täiesti tavaline. Joomine kusjuures ka. Mina polnud ainuke hotellikülaline, kes tuli linnast tagasi kilekotiga, mis oli täis toidupakke või äratuntavalt klirisevaid pudeleid. Viimane asi, millele turva või administraator tähelepanu pööras, olid need kilekotid.
Hotell oli väga nostalgiline ja õhkkond temas oli midagi ühika ning nõukogude sanatooriumi vahepealset. Mu esimene tuba Sterhi hotellis oli kahekohaline ja kaheosaline „sviit”, mille seinu kattis kahvaturoosa triipudega tapeet ning aknakardinad ja voodite päevatekid olid tehtud ühesugusest kollasest riidest. Esimene asi, mille ma kindlaks tegin, oli muidugi see, kas toas saab suitsetada. Sai – tuhatoos oli pisikese musta laua peal. Standardne mustast saepuruplaadist nõukaaegne mööbel. Hiina televiisor. Minu hotell ja Vene provintsihotellid üldse on palju vähem formaalsed kui piinlikult puhtad ja emotsionaalselt steriilsed lääne hotellid. Sterhi hotelli koridoripõrandad olid kaetud kulunud punase põrandakattega. Akende ees rippusid suured rasked bordoovärvi eesriided, mistõttu maja oli seestpoolt ka kõige eredama päikesega pigem hämar. Ülesalla sai kas logiseva liftiga või keset maja kulgevat laia treppi mööda. Esimesel korrusel olid mitmesugused ärid, nagu lillemüügiputka, reisibüroo ja teab mis veel. Samuti läks esimese korruse fuajeest uks kõrvalmajas asuvasse kõrtsi, kus igal õhtul väga kummaline seltskond metsikult jõi, hommikuni tantsis ja aeg-ajalt kakles. Käisin selles pisikeses restorankõrtsis paar korda. Ukse juures seisis mäekõrgune turvamees kumminuiaga. Tavaliselt istus ukse kõrval lauas kamp nooremapoolseid kaukaaslasi, kellest ühel oli alati seljas edasisi diskussioone juba eos lämmatav T-särk kirjaga „Osseetia kickboxing’u rahvusmeeskond”. Sagedased külalised olid kummalised lõunamaa mehed, kelle puhul ma ei saanudki aru, kas nad olid endisest Jugoslaaviast, Türgist või hoopis Kaukaasiast. Need pässid pidasid tavaliselt pidu noorte, umbes 17-aastaste vene tüdrukutega. Ja lisaks veel palju lihtrahvast, eriti Jakuudi keskklassi esindajaid. Kuna see kõrts oli üks viimaseid, mis oma uksed vastu hommikut kinni pani, siis läks publik nii kella kolme paiku eriti kirjuks. Eriti tore oli muidugi see, et see robustne ja kodusoojusest mitte just kiirgav urgas kandis nime Domašnaja Kuhnja16.
Hotell ise hakkas peale teiselt korruselt, kus asusid administratsioon, registratsioonilett ja banketisaal. Administratsiooni vastas asus Vene provintsihotellides nii tavaline kuumaveeaparaat ja zavarka17 kann. Igaüks võis igal ajal tulla ja omale teed teha, tass tuli endal kaasa võtta. Teekomplekti kõrval diivanil losutas tavaliselt mustas vormis turvamees. Mäletan, kui Innokenti mu esimest korda hotelli tõi, siis registreerimislehte ja passi vastu võttev näitsik naeratas mulle pärast lehekese lugemist rõõmsalt ja ütles: „Eesti! Ma ise olen Kohtla-Järvel sündinud.” Ma hakkasin ennast tasapisi jälle tundma suure kodumaa kodanikuna.
Iga korruse alguses oli esimene tuba koristajate varjupaik. Ma ei mäleta enam eriti hästi, kuidas see juhtus, aga ma sain nende kahe vanema vene naisega heaks sõbraks. Me rääkisime aeg-ajalt koridoris trehvates juttu. Nad ei teinud eriti numbrit, kui ma kohvikust kohvi tuppa tõin ja tasse ise ära ei viinud. Lõpuks käisin ma nende konkus ka teed joomas. Tõin neile linnast vahel karbi kommi. Kui ma aga tõin neile Moskvast Jakutskis tundmatut teed Must Pärl, oli meie sõprus lõplikult tsementeeritud. Sõpruse üheks peamiseks väljenduseks nende poolt oli minu toal silma peal hoidmine. „Kui te ära olite, käis too meesterahvas seitsmendast toast teid otsimas,” teatas üks neist mulle, kui ma ühel pärastlõunal linnast tulin. „Too meesterahvas” oli Vene päritolu Ameerika arvutiinsener Nikolai, kes oli võtnud südameasjaks kirjutada Ida-Siberi ja BAM-i18 reisijuhi Ameerika turistile. Teine kord teatas mammi: „Teid käis mingi mees otsimas. Jakuut. Vist ülikoolist.”
Samade koristajate käest sain ma ka esimese sissejuhatuse Jakuutias valitsevatesse reaalsetesse rahvussuhetesse. Kunagi konkus istudes ja teed juues hakkasid mõlemad rääkima elust. „Niipea kui siin suveräänsus välja kuulutati, läksid jakuudid ülbeks. Hakkasid igale poole vaid enda omi suruma. Ja ega nad meid, venelasi, ei salli. Vanasti oli Sterhil normaalne direktor, venelane. Meie tegime tööd ja saime palka. Siis pandi direktoriks aga …” – naine tõmbas sõrmedega silmanurgad üles – „ja nüüd me ei tea, kaua nad meid siin hoiavad. Võib olla kihutavad minema ja panevad oma sugulased asemele!”
Igatahes andsin ma kunagi hiljem