Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets

avanes luksuslik aatrium, mille lage toetasid peegelsiledaks lihvitud marmorist sambad; lagi ise oli üksainus suur ja imeline pilt taevast ning seal elavatest jumalatest. Mida edasi, seda kaunimaks ja samas ka kummalisemaks kõik muutus; maalingud seintel olid tõeliselt ilusad ja tõetruud, kujutades võõraid kombetalitusi, mida viisid läbi tõmmud vasekarva inimesed, kes kandsid üksnes valgest kangast niudepõlli. Ballimar imetles kogu seda ilu oma hinges hõõguvast vaenust hoolimata; noor Kimbrung oli rabatud, ehkki võlujõudu ja ründureid polnud ta veel kohanud. Põrand kilgendas lambitule valgel nõiduslikult, sätendavad valguskübemed moodustasid korrapäraseid kujundeid, sõõre ja silmuseid. Lambi edasi liikudes näis ka sätendavatest killukestest muster edasi kulgevat ja Ballimar imetles roomlaste kunsti – oli see siis taidurlus või manavägi –, mis oskas valguse selliselt põrandasse sortsida. Kuldsed kandelaabrid leegitsesid, valgustades heledalt aatriumi keskosa. Malahhiidist nikerdatud impluuviumiservadest vaid pisut allpool läikis tume vesi; compluvium’ist vaatas sisse mustav lõunamaa taevas tuhande särava tähega. Kõikjale oli meistrite taid põiminud keerukaid mustreid ning teravmeelseid kujukesi, nii et barbari lihtsusega harjunud taip tõrkus viivuks seda vastu võtmast. Lambid olid kullast, punast ja karda oli seintel, kujudel, toolidel… Kust võeti ometi nii palju kulda, et seda selliselt priisata jagus?! Ballimari hing oli tulvil hämmastust otsekui metsloomal, kes vaiksel hommikul ootamatult kütiga vastakuti satub. Igasse suunda avanesid uksed, mis olid peenelt nikerdatud ja mille käepidemed hiilgasid. Kuidas suutis isand valvata, et orjad kogu seda rikkust ära ei varasta?.. Ent Ballimari üllatus ei piirdunud sellega. Aatriumi nurgas mängis salkkond veidras riides lõunamaalasi oma võõrapäraseid muusikariistu, millelt kostuv viis oli sedavõrd mahe ja imeline, et kimbri julm meel näis pillimängu kuulates otsekui sulavat. Kandelaabrite kõige pehmemas säras aga tantsisid muusika saatel kolm tõmmunahkset neidu, kelle alastust katsid üksnes läikivad kuldlitrid rinnanibudel ja siidine kirev niudevöö, käsivartel ja pahkluudel helisesid hinnalised võrud, kaelas kõrisesid pärlikeed. Juukseid hoidsid samuti väärismetallist nõelad ning pandlad, kõrvus kõlkusid suured helkivad rõngad. Ja näitsikud ise olid kui kiimalisima Ingunar-Freyri74 unistus: tõmmud, peene pihaga kui herilased, puusadest laiad, pikkade vormikate jalgadega, sileda nahaga, selliste prinkide rindadega, et terve Wulfgari kaaskond näis neist söönuks saavat… Neidiste palgete puna oli värviga rõhutatud, samuti täidlaste huulte verevust. Ballimari pilku püüdis iseäranis üks nende seast, kelle jalad olid aheldatud peene kuldketiga nii, et naine sai astuda vaid lühikesi tippivaid samme. Lõunamaalanna keha siugles muusika saatel, tema puusad võnkusid ja rinnad liikusid ahvatlevalt. Süüria päritolu orjatari tumedad silmad olid kõrgete põsesarnade kohal viltu, pikad ripsmed looritasid pilku, kaarjad kulmud kooldusid uhke joonena väikese sirge nina juurele kokku, tumedad juuksed langesid läikivate kahludena pringile seljale. Tantsijanna huuled olid suletud ning kaardunud kummaliseks lummavaks naeratuseks, tema naiselikkus oli lausa ihuga hoomatav, nii ligitõmbav oli see tõmmu keha. Kaunid olid teisedki tantsijatarid-orjatarid, ent nende ilu oli teistsugune, tütarlapselikum – nende rinnad polnud nii lopsakad, liikmed olid saledad, lausa kõhnad, ja puusad kitsamad.

      Ballimar vaatas neid võlutult, tundes iha niuetes tärkamas. Polnud ju ta wealhide maalt lahkumisest saadik naisterahva ihu puutuda saanud ning lihahimu sai temast võitu. Sel hetkel lükkas Gnaeus Impavidus orja edasi ja see astus aatriumi keskele. Hiiglakasvu orjast välja tegemata tantsisid neidised edasi, võõrast ei hoolinud ka muusikud. Alles nüüd märkas Ballimar klinel75 lebamas dominus’t ennast, Aulus Mamilius Africanus Divest, ja kimber kummardas sügavalt, kuni mõistis ladinakeelsest sõnast ja comes domesticorum’i puudutusest, et võis end taas sirgu ajada. Isand vedeles mugavalt magamisasemel, käes kallis peeker lõhnava veiniga, ning silmitses tähelepanelikult orjataride tantsu. Latiini selja taga seisid kaks mustanahalist üksnes niudevööga rõivastatud orjatari ning lehvitasid jaanalinnusulgedest pikavarreliste lehvikutega talle tuult. Käskija kõrval seisid aga kaks turskemast turskemat idamaalast, kuldrõngad kõrvas, kirjud siidvööd ümber vatsa ja punased kottpüksid jalas; käes hoidsid nad raskeid kõveraid pärsia raiemõõku. Dominus’e peeker ei saanud tühjaks, kuna egiptuse orjatar täitis seda pidevalt.

      Ballimar hakkas uskuma ka kõige muinasjutulisemaid saagasid isanda kojast – puudu olid vaid koletised ning nõiad. Kes võis teada, et see tiik sammaste vahel polnud lättekaev, mis ulatus Yggdrasilli76 enese juurte alla? Iial polnud ta näinud sellist küllust, rikkust, selliseid orjatare ja orje, tundnud sarnaseid lõhnu, tajunud sellist ümbrust. Oli see õela Loki enese vemp? Kimbrungile tundus, et nägi und, ja see kujutelm lahtus alles siis, kui suursuguse ning julma näoga roomlane talle märku andis lähemale tulla. Beanstani poeg kummardas taas ja astus sammukese lähemale.

      Aulus Mamilius silmitses hindava pilguga orja, kelle Gnaeus Impavidus toonud oli. See oli pikk, lausa hiiglaslik germaanlane, kelle päikesest kestendava naha all paisusid võimsad sõlmilised lihased. Ei saanud salata, noormees sisendas aukartust. Barbari silmad tihedate kulmude all olid rohelised nagu metsloomal, näojooned karmid, ilme kinnine. Roomlasele meeldis see gladiaator, meeldis nagu suur ja tugev valvekoer, nagu kallis luksusese aatriumis… Tõepoolest, näis, et barbar sobis ülesandeks, mis tal täita tuli – germaanlane oli tugev, väle, hea mõõgavõitleja, ega osanud ladina keelt. Viimane asjaolu oli eriti tähtis, kuna patriits ei vajanud oma asjaajamiste juures liigseid tunnistajaid. Roomlane vaatas veel kiire pilguga barbari üle ning märkas äkitselt, kuidas germaani metslase pilk üha kindlamini kaldus süürlannadest tantsijataride poole, kuidas hiiglase kõrisõlm januselt jõnksatas. Patriits muigas. Ilmne oli, mis barbaril meeles mõlkus, ning Isise nimel, seda võis ära kasutada. Dominus’e viipe peale muusika lakkas ja tantsijatarid laskusid põlvedele, langetades isanda ees pea.

      “Räägi, Gnaeus,” lausus Aulus Mamilius. “Ta on parim, mida sain, patroon,” vastas comes domesticorum. “Barbar on hea mõõgavõitleja, Mithra nimel, ja looma moodi tugev, parim valik orjade seast, kes ei oska ladina keelt.”

      Dominus noogutas napilt, öeldu näis olevat tõsi. “Hästi, Gnaeus, võtame tema. Bellomarius oli ta nimi vististi?”

      “Jah, patroon, Bellomarius.”

      “Tõlgi, Gnaeus: Bellomarius, kuula oma isandat!”

      Kuuldes roomlase suust tuttava kõlaga sõnu, teritas Ballimar kõrvu ja kuulatas tähelepanelikult. Sõnad, mida sõdur lausus, olid küll segased, kuid kimber sai neist siiski aru ja öeldu mõte jõudis temani.

      “Olen ori, minu asi on kuuletuda,” vastas kimber.

      Dominus noogutas armulikult. “See on hea, Bellomarius. Kuuletu ja sa elad hästi. Hakka vastu ja sind kohitsetakse nagu neid” – roomlane osutas kahele idamaalasele enese läheduses. Käskinud egiptlannal peekri veini täis valada, osutas latiin nõule. “Joo, Bellomarius. Sa näed, et olen kuulekatele hea isand, ent hoidu mind vihastamast.”

      Ballimar ei näidanud oma hämmeldust välja, ta astus lähemale ning jõi – vein oli suurepärane, mahe ja mõrkjas. Isanda loal valas noormees endale veel ühe peekritäie ja maitses hõrgutisi malahhiitplaadiga laualt. Küsimusi sigines barbari pähe üha rohkem, kui ta nägi Gnaeus Impavidust toomas lauakesele nende ees kolme tihket ja tugevat raudrüüd, lihtsates tuppedes kolme head mõõka ning pistoda. Tõstnud imestunult pea, nägi noor Kimbrung enesele otsa vaatamas dominus’e külmi silmi. “Kuula mind hoolega,” lausus isand comes domesticorum’i vahendusel, “kui sa mind alt vead, ei lõpeta sa hästi. Kui aga mitte, siis oled ära teeninud minu armulikkuse. Said aru?” Ballimari pilk kohtus roomlase omaga. “Sain aru, dominus.”

      Gnaeus tõlkis.

      “Siis pea meeles, Bellomarius, pead kõik, mida sa täna öösel näed, unustama. Seda pole olnud, seda pole kunagi juhtunud. Kui sa mu käsule ei kuuletu, satud carnifex’i juurde ning see mees juba nalja ei mõista. Isise nimel, barbar, sa kas unustad või unustab maailm sinu. Mitte keegi ei hakka taga otsima üht räpast germaanlast. Said sa aru, Bellomarius?”

      “Olin juba lapsepõlves kehva mäluga, dominus,” sõnas Beanstani poeg. Kimber adus roomlase