Aulus Mamilius rüüpas väikeste lonksukeste haaval kanget veini – veega ei hakanud patriits seekord tseremoonitsema – ja toppis suhu väikesi maiuspalu. Latiin istus pehmel toolil seljaga ukse poole, et teda keegi hiljem ära ei tunneks, ning mängis maast leitud kallihinnalise käevõruga. Ka tema näol oli muhelus ja palgele manatud heasüdamlik mask, aga mõlema suursuguse roomlase tähelepanelikumal jälgimisel võis märgata nende hoiakus valvsust. Comes domesticorum’i sõdurlikult rangest näost ei peegeldunud mingeid tundeid.
“Salve82, vana sõber,” lausus Aulus Mamilius pilklikult. “Ilmselt ei oodanud sa asjade sellist pööret, kui Arelatesse saabusid… Isise nimel, sa pole rumal, ent siiski ka mitte piisavalt tark, et siit eemale hoida.”
“Ole tervitatud sinagi,” vastas mees, muiates kõveralt. “Tunne end nagu kodus, lase hea maitsta. Ei oodanud, et sa mind nii kiiresti leiad, Mithra nimel.”
Aulus naeris. “Rõõm kuulda, et sinust pole kristlast saanud, Decimus.”
Kes Decimust hoolega jälgis, see võis märgata, kuidas mees aegamööda julgust juurde sai – kui teda oleks tahetud tappa, lebanuks toas juba roomlase jahtuv surnukeha, ka ei oleks siis patriits ise kohale tulnud. Pealegi ei ähvardanud teda keegi, ent Decimus teadis, et see ei lugenud midagi, Aulus Mamilius oli mees, kes oskas oma tundeid varjata. “Ei, vana kaaslane, relvavend ja reetur, minust pole saanud seda juudi puusepa kummardajat, kes oma roppuste eest hukati… Kui ma vaatan, kuidas nad Roomas hävingut külvavad, siis tundub ka foiniikia Baal83 leebena kui Bacchus84 ise.”
Noogutanud, jõi Aulus seekord lahjendatud veini, ja ütles: “See kõik on kena jutt, mida räägid, Decimus, ent asugem nüüd asja juurde.”
“Miski pole mulle meelepärasem,” vastas Decimus, “alati rääkida asjast, Mithra nimel, see on õige.” Ja tema näole tekkis valvas ilme.
Aulus Mamilius pani peekri lauale ja kummardus Decimusele lähemale. “Sa oled mind taga otsinud, Decimus Porcellus, va plebeilik hulgus, milleks? Sa oled Ravennas, Roomas, Massilias, Tripolises ja mujalgi minu järele küsinud, pinninud mu usaldusmehi, vabakslastuid ning saatnud nuhke igale poole…” Roomlase häälde oli siginenud terast. “Mulle ei meeldi see, Decimus, ei meeldi kohe sugugi. Tead sa ka, millega riskid? On sulle teatatud, kuidas lõpetasid spioonid, kelle minu inimesed kätte said?”
“Ma tean, et nad jäid kadunuks,” lausus Decimus rahulikult. “Aga mis neist edasi sai, sellest pole mul ausalt öeldes aimugi. Vahepeal arvasin, et nad lasid minult saadud rahaga lihtsalt jalga, kuid nüüd arvan, et nad on surnud.” “Sa ei eksi, Decimus, nad on surnud. Lasin nad anda carnifex’ile, kes harrastas nende peal oma ametialaseid oskusi, ja siis heideti nende kehad Rhodanusesse.”
“Rooma seadused ei luba…” alustas Decimus, ent Aulus lõikas tal sõnad suust.
“Rooma seadused ei luba paljutki, tsentuurio, Rooma seadused ei luba vägivaldselt tungida insulasse, tappa seal inimesi, võtta neid vangi ning samas vaimus üha edasi – ometi teen ma seda. Isis hoidku mind seaduste eest! Siiani on ta seda teinud, küllap edaspidigi. Sind sinu Mithra praegu ei kaitse, Decimus, mis sa arvad, mida ma sinuga teen?”
“Ma ei oska arvata, Aulus Mamilius. Selgita, mida sa minuga ette võtad.”
“Arvan, et sind tuleks tappa, et ma sinust rahu saaksin,” ütles patriits rahulikult. “Sa ei saa mind millegagi takistada. Sinu barbaritest bucellarius’ed ei tunne mind, me saame põgeneda jälgi jätmata. Keegi ei hakka kahtlustama suursugust Arelate patriitsi; ka on mul piisavalt kulda, et ediilil, preetoril, agens in rebus’tel85 või keisri legaadil enesel kõri raha täis toppida.”
Decimus noogutas mõistvalt, kuid ei näidanud üles mingit kartust ega hirmu. Näis, nagu ei huvitaks teda ta saatus üldse.
Roomlast ei kohutanud ka asjaolu, et Gnaeus mõõga ta kaelale asetas.
“Kas sind su enese surm tõepoolest ei häiri?” küsis latiin. “Või oled stoikuks hakanud?”
“Sa ei tapa mind,” kostis Porcellus kindlalt.
“Ja miks siis?” huvitus latiin. “Arvad, et olen halastaja samaariamees?”
“Ei, seda ma ei arva. Aga siiski sa ei tapa mind.”
“Räägi siis, Decimus, sinu jutt hakkab mind huvitama.”
Roomlane muigas ja kohendas tekki enda ümber. Gnaeus muutus tähelepanelikumaks ning mõõk ta käes tõusis. “Sellel on üks lihtne põhjus, Aulus Mamilius, prefekt86! Mithra olgu tunnistajaks, sa lihtsalt ei tea mõnda asja.”
“Ja mida nimelt?” mühatas Aulus.
“Aga seda, et on mõned papüüruserullid, kuhu on kirja pandud kogu meie ammune ettevõtmine koos nimede, hüüdnimede, isikukirjelduste ning kõige muuga. Leegioni87 number, kohortid88 – kõik. Keisri legaadi nimi, kirjeldus, koht, kus ta tapeti, vette visati, jäljed maalt kustutati, tunnistajad kõrvaldati… Kuhu liiguti pärast kulla röövimist, kuidas see jagati ning kuidas see siis ühe mehe osaks langes. Neid papüüruserulle on oma tosin, nii et sa ei saa neid hävitada. Olen asja korraldanud nii, et minu surma korral viiakse need imperaatori ametnike kätte – küllalt kõrgete ametnike kätte – ja sul ei ole pääsu. Kas hakkavad ametnikud sinult välja pressima või antakse sind üles, pääsu oleks sul raske leida. Sul ei õnnestu end igavesti varjata, Aulus Mamilius.”
Patriits vaatas tähelepanelikult oma kunagist sõjaväekaaslast ning mõistis, et see rääkis tõtt – Decimus käitus liiga enesekindlalt. Samuti tõdes latiin ebamugavustundega, et Porcellus oli muutunud targemaks, seega ohtlikumaks. Kui kümme documentum’it olid keisri ametnike käes, oli tõepoolest raske ohtu vältida ja tõrjuda tagasi väljapressijate tulva. Kui teda oli suutnud leida Decimus, kellel, tõsi küll, olid abiks olnud Ammoni sekti preestrid, ei olnud see liiga keeruline ka ametnikel, kellele allus terve riigi nuhkide armee, asjaajamine, sõjavägi… Neetud, neetud! Decimusel oli õigus ja see ärritas patriitsi. Ta vana kaaslane, kellele oli alati ülalt alla vaadanud, osutus praeguses olukorras temast targemaks ning patriitsil tuli sellega lihtsalt leppida – muud ei jäänud üle. Tuli saavutada kokkulepe, ent milline?
“Mida sa siis tahad, Decimus?” küsis latiin külmalt – talle ei meeldinud olla üle kavaldatud.
“Seda, mille pärast mõrvasime imperaatori legaadi, mille pärast tapsime tema kaaslased, mille pärast sina tapsid meie ülejäänud kaaslased… Mithra nimel, kas ma ei ole seda ära teeninud?”
“Kulda?”
“Jah, kulda, prefekt.” Decimus Porcellus vaatas patriitsile sügavalt silma. “Ma võiksin tahta palju muudki, Mithra nimel, võiksin tahta kätte maksta, tappa sind või piinata. Aga ma ei taha seda, Aulus Mamilius, ehkki sa seda võib-olla uskuda ei taha. Ma ei taha muud kui kulda ja mereintressi89 selle pealt nende aastate eest, mille jooksul raha oli sinu käes. Võib-olla tuleb veel lisaks – tapetud buktsellaaride eest. Tegelikult olen oma nõudmistes vägagi tagasihoidlik, kuigi sa seda ehk ei taipa.”
Aulus Mamilius ei näidanud välja, et talle ei meeldinud Decimus Porcelluse ettepanek põrmugi. Talle ei meeldinud anda raha, mis juba ammu talle kuulus, tagasi – pealekauba protsendiga – ja selle eest mitte midagi vastu saada. Aulusele meeldis hoopis enam mõte tappa Decimus ja kaduda tagasi öhe ning keegi poleks teda kahtlustanud… Kuid need neetud papüüruserullid!..