Kolmandat korda kõlas ulg, pannes kõik dominus’e koerad märatsema ja ajades sõdurid ärevusse, sundides neid hoolikalt nuuskima igas müürinurgas ja – orvas. Ent Aulus Mamilius taipas juba, kust oli see salapärane hääl tulnud, ning patriits hiilis küürakil nagu ehtne šaakal läbi tablinium’i55 peristüüli poole, kus kasvasid kaunid lõunamaa taimed, põimudes silmale meeldival moel sammaste vahel ning varjates vaate peristüülis olevale impluuviumile. Kuuldamatult kui leopard hiilis dominus ühest varjust teise, peitudes loomana laiade lehtede alla ja vaadates ringi, puurides pilguga kahtlast pimedust. Vaevalt sai ta aga paar korda hingata, kui mehe ergas kõrv tabas kobrasisina ning kellegi tugev käsi langes patriitsi õlale; vastu alasti selga suruti vahe terariist, külm ja surmatoov. Aulus Mamilius kangestus, tema terav mõistus otsis kainelt arutledes välgukiirusel olukorrast väljapääsu, kuid taipas, et oli salapärasel mõrtsukal peos.
“On sinu majas kohta, kus saaksime kõnelda, Amonius? Sest toon sulle sõnumeid ja neid ei anta edasi nii lihtsalt – sosistades aias, koerad haukumas müüri taga… Mul on sulle palju öelda, Amonius.”
Dominushingas kergemalt; egiptuse keeles lausutud sõnad olid veeretanud kivi roomlase südamelt, samuti aitas latiini enesetunnet tõsta terariista kadumine nahalt. Aulus Mamilius ei kavatsenudki hõigata sõdureid, sest taipas juba, kust oli võõras tulnud ning miks oli šaakaliulg häirinud öise Arelate rahu. Selline mees ei tulnud asjatult ja roomlase südamesse puges ärevus asjadest, mida ta ei teadnud, kuid mida ootas ja ühtaegu pelgas kuulda võõra suust. Andnud salapärasele külalisele märku järgneda, liikus Aulus Mamilius käratult läbi tablinium’i, võõras varjuna kannul kui ähvardav surm. Keegi ei märganud mehi, kui need sisenesid patriitsi hinnalise sisustusega arhiivi, kus Aulus hoidis oma tähtsamaid documentum’e56, kõige tähtsamaid koguni salalukkudega varustatud peidikutes. Latiin sulges ukse ja süütas väikese lambi, mille valgel harilikult kirjatööd tegi. Lambi nõrgas valguses seisis pikk laiaõlgne mantlisse mässitud mees, peakott varjamas nägu ja mantlihõlm kätt, mis hoidis kämblas kõverat nuga.
“Räägi, kui kord juba tulid, Isise nimel,” sõnas roomlane. “Sa oled mu majas kõik ärevile ajanud ja ilmselt pööravad sõdurid villa pea peale… Ma ei saa sinuga siin kaua olla, sest arvatavasti otsib comes domesticorum57 mind juba.”
Tumedas mantlis kogu ei liigatanud. “Sind otsitakse, Amonius, roomlane. Sind otsitakse ja ilmselt on juba ka leitud. See, kes sind otsib, ei soovi sulle head, sest on palganud palju sõjamehi ennast teenima. Ta otsis sind ka Aegyptusest, kuid mitte hiljuti. Ma tulin sulle sõna tooma – hoia ennast, Amonius, surm võib käia sinu kannul!”
Latiini näos ei liikunud ainuski lihas, roomlane tõmbas Amica voodist rebitud riide enesele tihedamalt ümber, et külma vältida, ja ütles ainult: “Ehk oled üks nende väljapressijate seast, kes teavad minu rikkusest ja loodavad heale tasule?”
“See ei ole nali, Amonius,” ütles kogu tumedalt.
“Tõesta!” nõudis latiin. Ta oli ruumis kodus ja teadis hästi, kus miski asetses, ning väleda tegutsemise korral oleks ta võinud paisata toolid või kandelaabrid võõrale jalgu ja põgeneda eesriidega varjatud käikude kaudu. Kuid ta oli alasti ja kaitseta nii vaenulöögi kui ka muude takistuste eest, ta võis hõlpsasti võõra saagiks langeda.
“Kas tunned meest, kelle nimi on Decimus Porcellus?”
Nimi kangestas dominus’e paigale ning kui ta olekski soovinud põgeneda, oli kuuldu mehe nagu jalgupidi mörti valanud. “Decimus Porcellus?”
“Selline oli tema nimi, Amonius.”
See selgitas Aulus Mamilius Africanus Divese jaoks nii mõndagi; ta teadis hästi, et polnud vähe vihavaenlasi, kes teda taga otsisid. Mõned oli ta lasknud tappa, mõned hirmusid ise, ent Decimus Porcellus oli tõepoolest mees, kes võis teda jälitada – ammu, kui Aulus Mamilius veel noore mehena Aafrikas sõjaväes teenis, olles väheste roomlastest leegionäride ülem barbarite seast värvatud armee seas, saabus laagrisse imperaatori enese legaat. Laeval. Mööda jõge – ohtrate kingitustega vandaalidele ja nende kuningale, mitmekümnekordselt ületades palgarahasid, mis olid mõeldud tõelistele sõduritele. Teenistus barbarite seas polnud niigi hõlpus, ent saada unustatud oma ülemaist… Aulus Mamilius oli toona langetanud otsuse, ajendatuna meelekibedusest, kadedusest ja ahnusest, ning koos vandeseltslastega ronis ta tasahilju laevale, lõi valvurid surnuks ja raiunud ankruköied läbi, lasksid laeval hulga maad allavoolu triivida ning lõiganud une pealt legaadi ja teda saatnud ihukaitseväelaste kõrid läbi ja riisunud laibad paljaks, heitsid need jõkke. Saak oli üle ootuste rikkalik ning Aulus Mamilius ei soovinud seda kellegagi jagada. Ja kuigi rõõmust ning veinist purjus leegionäride tapmine oli lihtne, õnnestus tsentuurio Decimusel tema ja Gnaeuse eest põgeneda, karates kotitäie kullaga üle parda. Nii oli see olnud ja patriits uskus kuni tänaseni Decimuse surnud olevat jõepõhjas koos varastatud kullaga – nii mitmed nooled tabasid ju teda, ent ilmselt siis… Ja nüüd tuli tookordne hooletus tasuda.
Sõnumitooja ootas kannatlikult, millal roomlane taas pea tõstis, sest oli aru saanud, et latiin pingsalt mõtles. Patriits ei teadnud küll, mil moel oli Porcellus sattunud teda otsima Aegyptusest, ent ei kahelnud, et teate toonu rääkis tõtt. Võis ju olla, et tsentuurio jälitas teda, teadmata täpselt dominus’e elukohta, võib-olla…
“Kes sa oled?” küsis Aulus Mamilius äkitselt, ehkki aimas juba, kust mees oli tulnud – Aegyptusest, Luxorist, Karnakist, ja kuulus salapärasesse Ammoni kummardajate sekti ning oli ka ise arvatavasti preester või maag.
Võõras naeris vaikselt ja see maolik kähin ajas koguni Aulus Mamiliusel kuklakarvad püsti, nii kohutav oli see naer. Sissetungija astus lähemale ning heitis kapuutsi tagasi; nähtavale tuli parimas eas ilusa mehe tõmmu nägu, milles särasid tumedad targad silmad, lambi helk peegeldus kiilalt pealaelt. See oli Methamon, Ammoni preester Aegyptusest, salajase maagilise ordu liige, keda otsisid taga kõigi haritud riikide võimud ning kartsid ausad inimesed. Õudusjutte räägiti koptide ja beduiinide seas nendest preestritest, keda usuti siiani elunevat mahajäetud kõrbetempleis ja salajastes labürintides ning toimetavat oma tumedaid veriseid kombetalitusi. Oma retkedel Aegyptusse oli Aulus Mamiliuski nende meestega kokku puutunud ja teadis, et suur osa lihtrahva juttudest süütute neitside ohverdamisest ning jõledatest riitustest vastas tõele.
“Palju kordi on tähed taevas oma kohti vahetanud,” alustas preester, “ja sa oled muutunud ettevaatamatumaks, Amonius, samuti oled endale juuksed kasvatanud. Amonius, sa olid peaaegu üks meie seast, joonud Niiluse vett ja suudelnud tema krokodille. Sa oled elanud koos meiega templites, me varjasime sind oma salajastes koobastes, kui rooma leegionärid sind taga ajasid… Aitasid kunagi meid, Amonius, me tasusime sulle hästi, kuid õiglus nõuab, et osutaksime ka vastuteene, Ammoni vägevuse nimel.” Preester kallutas kauni pea viltu ning naeris kalgilt. “Olen üks vähestest, kes teab, eksisid keeldude vastu ja varastasid enesele meie salateadmisi suurtest jõududest… Tahtsid ise saada suureks maagiks, Amonius… Vaid mõtlematu võib valida sellise tee.”
Jah, Aulus mäletas neid aegu hästi – põgenemist sõdurite eest Aafrika kõrbes, ees üksnes luited, mille vahel pääsu polnud loota, halastamatu tagaajamine mööda tulist liiva, mis nõudis elusid mõlemalt poolelt… Ta oli end koos paari viimase kaaslasega jälitajatest lahti rebinud ning allesjäänud kaamelite ja hobustega sattunud poolsurnud kiilaspäiste meeste peale, kes mingis lohus iga hetk janusse ja nälga suremas olid. Vaevalt oleks patriits nendega aega raiskama hakanud, kui poleks neis ära tundnud paljukardetud Ammoni sekti liikmed. Roomlane armastas riskida ja kiiruga preestrid üles turgutanud,