“Ei oleks arvanud, et mõni inimene võib kehva meelespidamist ülistada,” tähendas latiin. “Seekord aga on sul põhjust seda teha, Bellomarius. Pane selga!”
“Sinu teha pole muud, kui virutada igaühele, kes ligi tikub,” selgitas Gnaeus Impavidus barbarile selle ülesannet. “Kaitsta dominus’t – said aru?”
Ballimar noogutas – talle oli kõik selge. Barbar ei vajanud enamat, ta võttis laualt suurima soomusrüü, mille kavalalt seatud naastud kaitsesid kandjat ka tugevate mõõgalöökide eest. Pika mõõga spatha77 riputas germaanlane vasakule küljele, paremale aga laia pistoda. Helkiva turvise ja relvad varjas suur hall reisimantel. Roomlased rõivastusid samamoodi, pannes kõige peale tumeda mantli. Kõik kolm tõmbasid terad tupest ja hindasid raua headust, sellestki taipas Ballimar, et roomlased olid kogenud sõdalased ja veretöö polnud neile võõras. Ballimar adus, mille jaoks teda tarvis läks, ja oli rahul, sest dominus’e usaldus võis teda paljuski aidata. Tema eesmärk oli naasta brittide maale ja neimata, ning Beanstani pojal polnud kahju oma kangevõitu kaela selle nimel pisut painutada. Võib-olla meenusid talle Grue õpetussõnad – kui tahad olla kummardatud, õpi ka ise painduma.
Öine Arelate ei olnud vaikne – siin-seal kostis tavernidest, caupona’dest või lupanar’idest purjus lärmamist, kakluste kisa ja kiledat karjumist. Ballimar ei teadnud, millega tegemist oli, ning surus oma tugeva kämblaga mõõgapidet, valmis sõjariista iga hetk tupest tõmbama. Tänavad olid siin viisakas linnaosas hästi valgustatud ja rahulikud, inimesed kained ning rahumeelsed, võis kohata mõnd hilja peale jäänud suursugust roomlast orjadest kantud lectica’l ja dekuuriat78 sõdureid patrullimas. Kolm tumedasse rõivastunud kogu liikusid tähelepandamatult mööda hästi valgustatud tänavat; nende näod olid varjatud hallide mantlihõlmadega, käed hoidsid rõivaste alla peidetud mõõku. Kõik kolm öist teekäijat paistsid pika kasvuga silma, üks neist oli koguni hiiglasemõõtu, ent liikus sellegipoolest vaiksemalt ja nõtkemalt kui ülejäänud. Kahest kaaslasest peaaegu peajagu pikem Ballimar kõndis kassilikult hiilival sammul koos roomlastega mööda sillutist. Kimber ei saanud ladina keelest suuremat aru ega osanud aimatagi, kuhu nad teel olid, ent taipas dominus’e hoiatusest, et tegu oli millegi tähtsaga – ega muidu asutud teele pimeduse varjus. Kimbrung teadis, et oli kaasas vaid ihukaitsjana, kuid hoidis sellegipoolest silmad-kõrvad lahti ka muude asjade puhul – ei võinud iial teada, mida millekski tarvis läks. Ta oli silmas pidanud ka mõlemat roomlast ja noormees ei saanud salata tõde – need olid sitked ja tugevad mehed, relvakäsitsemises kogenud, veretöös kõhklematud.
Kui keerati mäenõlvakust alla kahtlasema kuulsusega linnaosa poole, nägi ja kuulis Ballimar nii mõndagi uut. Ta nägi räämas maju, poolalasti litse, maani täis sõdureid ja laevnikke, fanaatiliselt karjuvaid preestreid koos ähvardava rahvahulgaga… Noormees kuulis joobnud huilgeid, kakluskära, kisa ja nuttu, hullumeelset naeru, pillimängu ja appikarjeid… Tänaval heljus pasa ja räpa tülgastav lehk segatuna veiniaroomide ja toidulõhnadega, sekka tuli sadama poolt ka pigihaisu. Selline oli Arelate kehvem linnaosa, kus lokkas porduelu ning inimese elu polnud teruncius’tki väärt. Patrulle siin eriti ei liikunud, sest joobnult märatsev pööbel ei hoolinud tihtipeale seadusest ega haljalt läikivast relvast. Ballimari jaoks oli see kõik uus ja huvitav, kimber nägi pisut eemal juba üht maja põlemas, inimesi õuduses ümberringi käsi ringutamas ja jumalaid appi hüüdmas ning noormees muigas rõõmutult. Leegitsevast majast kanti jooksujalu välja inimesi ja esemeid, sõdurid ja linnaelanikud loopisid põlevale hoonele aina vett, ent nende pingutusi ei krooninud edu; tulehiiglane Surt ise näis nende üle naervat. Ei dominus’t ega Gnaeust näinud need pisiasjad häirivat; roomlased olid sarnaste vaatemängudega harjunud ega muretsenud muu kui ajakaotuse pärast, sest rahvas näis tänavat lausa ummistavat. Siin oli peale linnaelanike ka põgenikke põhjast – barbarid olid provintsidesse valgunud ja iga korralik kodanik otsis nüüdsel ajal linnast kaitset. Ballimar nägi roomlasi teineteisele mingeid märke tegemas ja pominal vestlemas; mõnest sõnast, millest Kimbrung aru sai, järeldas ruunirahva poeg, et taheti minna ringi, enesele liigset tähelepanu tõmbamata, ja kimber tänas mõttes frangi Bortorichi, kes talle mõned sõnad ladina keelt oli selgeks teinud.
Mitmed möödujad heitsid neile uurivaid pilke, kuid Ballimari hiiglakogu hirmutas nad eemale. Paljud hüüdsid neile midagi, musta rõivastunud preester osutas nende poole sauaga ja mitu tursket nauta’t79 jooksid, nuiad peos, kolme teelise suunas. Ballimar ootas liikumatult seistes lähima ära ja tõmmanud kiire liigutusega spatha tupest, virutas selle pidemeni ründajale kõhtu, nii et meremees ägisedes sillutisele vajus. Kaks vastast tappis Gnaeus kiirete hoopidega pähe, neljanda aga Aulus Mamilius ise. Röövlite-usumäratsejate kallaletung takerdus ja segadust ära kasutades lipsasid kolm hallikatesse mantlitesse mässitud kogu ühte räpasesse pimedasse põiktänavasse, kus vedeles maas kõntsa ja prügi, joomari tundetu keha, kus tuigerdas haigusest kärnas näoga meretrix ja nuuskisid hulkuvad koerad, kakeldes toidujäänuste pärast. Tänav oli käänuline ja kitsas; insulate ning taberna’de80 kõrgemad korrused näisid pimeduses ühte sulavat, moodustades kolme teekäija kohal otsekui käiguvõlvi. Gnaeus Impavidus, kes tundis hästi linna ja selle salaurkaid, käis kõige ees, Ballimar hoidis silma peal seljatagusel. Kuid tundus, et proletaarid olid saanud küllalt, sest keegi ei jälitanud ega otsinud neid, ilmselt olid dominus ja tema mehed osanud märkamatult eemalduda.
Aulus Mamilius ja Gnaeus pidasid tihtipeale nõu edasimineku suuna üle, arutasid omavahel vigiilide81 patrullide liikumist ja pööbli märatsemist, tulekahjusid. Dominus’el oli tarvis jõuda teise linnaossa märkamatult, selleks oligi ta laskunud nii räpastele tänavatele, et segada jälgi ning viia segadusse võimalikud tagaajajad, ja nüüd oli latiin kindel, et sabast said raputatud kõik nuhid, nii palju kui neid ka polnud – rahvahulk oli olnud tihe ning tänav pime.
Jälginud mõnda aega tähtede järgi suunda, sai Ballimar aru, et isand oli teinud jänesehaagi ja liikus endist sihti silmas pidades peaaegu vastupidises suunas. Kimber mõistis, et roomlased polnud rumalad, ning noogutas omaette kiitvalt pead – kaval. Kivist sillutisele ei jäänud jälgi, öö oli selles räpases linnaosas pime, pealtnägijaid mitte ühtegi – vaevalt suutis mõni jälitaja neid kinni püüda. Kuid valvsust ei tohtinud kaotada ja Ballimar jälgis seljatagust endise hoolega. Verekriimulise mõõga oli ori tuppe peitnud ning sädelevat metalli varjas tume mantlisiil.
Pärast mõningast pimedates põiktänavates ekslemist jõudis kolmik taas viisakamasse linnaossa, kus jõukudesse kogunenud pööblit, ühtlaselt marssivaid vigiile ja libusid vältides jõuti oma eesmärgile aina lähemale, ehkki kimbril ei olnud halli aimugi, mis see olla võiks. Kõik kolm – roomlased ning nende ori – ruttasid pikal sammul edasi, heites aeg-ajalt vargseid pilke külgedele ja taha. Tänavad olid siin paremini valgustatud ja roomlased pidid hoolsamini oma nägu varjama.
Lõpuks seisid nad pimedas nurgataguses ja vaatasid üksisilmi suurt mitmekorruselist maja; see oli insula, üürimaja, mis põrmugi ei sarnanenud äärelinna kokkuvarisemise äärel olevate tasuliste kasarmutega. Sellises ehitises peatusid korralikud inimesed, kel oli jaksu maksta haldajale teenuste eest ja säilitada oma väärikus. Peaaegu kõik insula aknad olid pimedad, vaid paari-kolme luugiprao vahelt kumas hägust valgust. Nii Aulus Mamilius, Gnaeus Impavidus kui ka Ballimar Kimbrung jälgisid maja hoolikalt – nad kõik olid sõjas käinud, inimesi tapnud ja teadsid, et otsetee polnud alati kiireim võimalus… Valgustatud tänaval ei liikunud inimesi, patrull oli juba mõnda aega tagasi möödunud ja Arelate hakkas lõplikult unne vajuma. Ent ükski kolmest ei lasknud end näilisest rahust petta ning nad ootasid kannatlikult. Lisaks põles insula seina küljes savist lamp, valgustades hoone tänavapoolset külge, märkamatult läheneda oli võimatu. Ballimar puudutas Gnaeus Impavidust õlast ning osutas lambile, comes domesticorum võpatas ootamatusest, kuid kuulanud ära, mis