Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig

kohanduda fantastilisimaile muutustele, tuli aina olla ühise asja külge aheldatud, kui kibedasti selle vastu ei tõrgutudki, see rebis su vastupandamatult kaasa. Kes tahes sellest ajast läbi läks või pigemini sealt läbi aeti ja kihutati – sest vähe oli meil hingetõmbeks mahti – , elas rohkem ajalugu kaasa kui keegi ta isadest. Ka täna seisame taas pöördel, lõpetusel ja uuel lähtel. Sellepärast ei talita ma sugugi kavatsematult, kui lõpetan selle tagasivaate oma elule esialgu konkreetse kuupäevaga. Sest see septembripäev 1939 tõmbab ajastule, mis meid, kuuekümneaastasi kasvatas ja vormis, lõplikult kriipsu alla. Ent kui me oma tunnistusega vahendame tema kokkuvarisenud rakistest uuele põlvele ka paljalt killukese tõtt, pole me päris asjatult elanud. Olen teadlik ebasoodsaist, kuid meie ajale ülimalt iseloomulikest tingimustest, kus ma püüan neid oma mälestusi kujundada. Kirjutan neid keset sõjaaega, kirjutan neid võõrsil ja ilma vähimagi mäluabita. Ühtki eksemplari mu raamatuist, mingeid ülestähendusi, ainsatki sõbrakirja pole mul mu hotellitoas käepärast. Kuskilt pole mul teatmeid hankida, sest terves maailmas on postiühendus maalt maale lõhutud või tsensuuri tõkkes kinni. Me elame kõik nii eraldatult nagu mitmesaja aasta eest, enne kui aurik ja raudtee ja lennuk ja post leiutati. Kogu oma minevikust pole mul niisiis midagi kaasas peale selle, mida kannan lauba taga ühes. Kõik muu on mulle hetkel kättesaamatu või kadunud. Aga meie põlvkond on põhjalikult õppinud head kunsti mitte leinata kaotatut taga, ja võibolla tuleb dokumenteeringu ja detaili kaotsiminek mu raamatule koguni kasuks. Sest ma ei pea meie mälu mitte juhuslikult üht säilitavaks ja teist unustavaks süsteemiks, vaid targalt korraldavaks ja teadlikult väljalülitavaks jõuks. Kõik, mis omaenese elust unustatakse, oli sisemise vaistu poolt ammu ette unustusse mõistetud. Üksnes sellel, mida ma ise säilitada tahan, on õigus olla säilitatud ka teiste jaoks. Niisiis kõnelgu ja valigu mälestused minu asemel ja loogu vähemalt peegelduskuma mu elust, enne kui see pimedusse kaob!

      TURVATUNDE MAAILM

      Kasvatatud vaikses rahus,

      paisatakse siis maailma meid,

      tuhat lainet on me ümber vahus,

      kõik meid puutub, meeldib mõni leid,

      mõni solvab, kesk maailma müha

      tajume, kuis võngub rahutusehoog,

      tunneme – ja tundeks saanu üha

      ära uhab kirju eluvoog.

Goethe

      Kui püüan leida tabavat valemit Esimese maailmasõja eelse aja tarvis, kus ma üles kasvasin, tundub mulle, et olen kõige täpsem, kui ütlen: see oli turvatunde kuldne aeg. Kõik meie peaaegu tuhandeaastases Austria monarhias tundus olevat rajatud püsimiseks, ja riik ise selle kestvuse garant. Õigused, mis ta oma kodanikele andis, olid parlamendi, rahva vabalt valitud esinduse poolt kirja pandud ja iga kohustus selgelt piiritletud. Meie vääring, Austria kroon, oli helkivais kuldmüntides käibel ja ise sel moel oma muutumatuse tagatis. Igaühel oli teada, mida ta omas ja mis talle kuulus, mis oli lubatud, mis keelatud. Kõigel oli oma norm, oma kindel mõõt ja kaal. Kellel oli mingi varandus, see võis täpselt välja arvutada, kui palju intresse see iga aasta tõi, ametnik või ohvitser leidis kalendrist vaidlematu aasta, millal teda edutatakse ja millal ta läheb pensionile. Igal perel oli oma kindel eelarve, iga pere teadis, kui palju ta võis tarvitada elamiseks ja söögiks, suvitusreisiks ja esinduskuludeks, peale selle oli tal tingimata mingi väike summa varus ettenägematuiks puhkudeks, haiguse ja arsti tarvis. Kellel oli maja, see käsitles seda kui oma laste ja lastelaste kindlat kodu, talu ja äri pärandusid põlvest põlve; imik lamas veel hällis, aga hoiukappi või säästukassasse pandi juba ta elutee jaoks esimene obolos, esimene tulevikuvaru. Kõik seisis ses laialdases riigis vääramatult omal kohal, ja kõige kõrgemal raugast keiser; aga kui see peaks surema, siis teati (või arvati teadvat), et tuleb teine, ja hästi läbimõeldud elukorras ei muutu miski. Keegi ei uskunud sõdu, revolutsioone ega pöördeid. Kõik radikaalne, kõik vägivaldne näis mõistuse ajastul olevat juba võimatu.

      See turvalisustunne oli miljonite kõige taotlusväärsem omand, ühine eluideaal. Ainult ses turvalisuses tundus elu elamisväärne, ja järjest laiemad ringid ihaldasid sest väärtuslikust hüvest oma osa. Esialgu nautisid seda eelist üksnes jõukad, vähehaaval tungisid esile laiad massid; turvatunde sajand, kindlustunde sajand muutus kindlustusasjanduse sajandiks. Maja kindlustati tule ja sissemurdmise, põld rahe ja ilmastikukahjustuse, keha õnnetuse ja haiguse vastu, osteti endale vanaduspäeviks elurendis ja pandi tütarlapsele tulevaseks kaasavaraks poliis hälli. Viimaks organiseerusid töölisedki ning saavutasid normaliseeritud palga ja haigekassad, käskjalad hoidsid kokku vanaduskindlustusraha ja maksid matusekassasse oma surma ette kinni. Ainult see, kes sai muretult tulevikku vaadata, võis nautida rahumeeli olevikku.

      See liigutav usk, et on võimalik tarastada oma elu viimse mulguni iga sissemurdmise vastu saatuse poolt, kätkes kogu eluhoiaku soliidsuse ja tagasihoidlikkuse kiuste suurt ja ohtlikku kõrkust, üheksateistkümnes sajand oli oma liberalistlikus idealismis ausalt veendunud, et ta asub sirgel ja eksimatul teel „parimasse kõigist maailmadest“. Põlastusega vaadati alla varasemaile ajastuile nende sõdade, näljahädade ja mässudega kui ajale, kus inimkond lihtsalt oli veel alaealine ega olnud piisavalt valgustatud. Nüüd aga sai ju olla veel ainult aastakümnete küsimus, kuni viimsestki kurjast ja vägivallatsejast on lõplikult jagu saadud, ning tol usul katkematusse ja peatumatusse „arengusse“ oli sel ajal tõesti lausa religiooni jõud; seda „arengut“ usuti rohkem kui piiblit, ja selle evangeelium näis olevat teaduse ja tehnika igapäevaste imedega kummutamatult tõestatud. Tõepoolest muutus üldine tõus selle rahuliku sajandi lõpul järjest ilmsemaks, järjest kiiremaks, järjest mitmekesisemaks. Tänavail põlesid öösiti tinedate tulede asemel elektrilambid. Ärid levitasid oma võrgutavat uudset sära peatänavailt eeslinnadesse, juba võisid inimesed, tänu telefonile, rääkida teineteisega kauge maa taha, juba kihutasid nad hobuseta vankreil uute kiirustega, juba sööstsid nad tõeks saavais Ikaruse-unelmais kõrgusse. Mugavus tungis peentest majadest kodanlaskortereisse, vett ei tarvitsetud tuua enam kaevust või kangi alt ega ürjata vaevaliselt koldetuld, hügieen hakkas levima ja räpasus taandus. Sestast kui sport hakkas karastama kehi, muutusid inimesed kaunimaks, tugevamaks, tervemaks, ikka vähem võis tänavail kohata kängunuid, vigaseid, hõõtsikuhaigeid, ja kõik need imed oli sooritanud teadus, see arengu peaingel. Ka sotsiaalses valdkonnas saavutati edu. Aastast aastasse anti indiviidile uusi õigusi, rakendati kohut leebemalt ja humaansemalt, ja isegi probleemide probleem, laiade masside vaesus ei tundunud enam olevat võitmatu. Üha laiemad ringid said valimisõiguse ja sel teel võimaluse kaitsta seaduslikult oma huve, sotsioloogid ja professorid võistlesid omavahel proletariaadi elukorra tervemaks ja koguni õnnelikumaks kujundamises – mida’s imet, kui aastasada soojendas end oma edu päevapaistes ja pidas iga lõppevat kümnendit järgneva ja parema eelastmeks? Barbaarseid tagasilööke nagu sõjad Euroopa rahvaste vahel usuti niisama vähe kui nõidu ja tonte. Meie isad olid kangekaelselt täis usku sallivuse ja lepluse vääramatult siduvasse jõusse. Nad arvasid ausalt, et lahkhelid rahvaste ja usundite vahel sulanduvad aegamisi ühisesse humaansusse ning et rahu ja turvalisus, need ülimad hüved, on saanud sellega kogu inimkonna omaks.

      Hõlpus on tänapäeval meil, kes me ammu oleme kriipsutanud oma sõnastikust luuluna maha säherduse sõna kui turvalisus, muiata nonde pimestatud põlvkondade optimistliku jampsi üle, et inimsoo tehnilise arengu tulemuseks pidavat tingimata olema niisama järsk moraalne tõus. Meie, kes me oleme uuel sajandil õppinud hoiduma üllatumast mis tahes kollektiivse elajalikkuse väljapurskeist, meie, kes me ootame igalt saabuvalt päevalt veel jõletumat kui möödunu meile tõi, oleme inimese moraalse kasvatatavuse küsimuses märksa skeptilisemad. Me pidime tunnistama, et Freudil oli õigus, kui ta nägi meie kultuuris ja tsivilisatsioonis paljalt õhukest kihti, millest allilma destruktiivsed jõud võivad iga silmapilk läbi tungida, me olime aegamisi pidanud harjuma eluga ilma jalgealuseta. Õiguseta, vabaduseta, kindluseta. Ammu oleme iseeneste eksistentsi õpul loobunud oma isade usust humaansuse kiiresse ja kestvasse tõusu; banaalne tundub meile, julmalt õppust saanuile, too ennatlik optimism enne katastroofi, mis paiskas meid meie humaanseis püüdlustes tuhande aasta võrra tagasi. Ent kuigi üksnes viirastus, oli see ometi imeline ja õilis viirastus, mida meie isad teenisid, inimlikum