Piknik Provence’is. Elizabeth Bard

Masendav ja ebamugav. Võtab õlgu võdistama, kui meelde turgatab see jalafetišistist noormees, kellega ma pärast kolledžit kohtamas käisin. Ta põgeneks õudusega.

      Ühtlasi on see nädal kantud prantsuse vaimust – pean silmas seda, et jälle sai selle maa kohta avastatud midagi nõmedat ja naeruväärset, millega tuleb lihtsalt leppida. Asi on mu perekonnanimes. Või õigemini mu lapse perekonnanimes.

      Ainsa lapsena olen ma viimane, kes kannab perekonnanime Bard, ja ma tunnen tungivat soovi seda edasi anda. Prantsusmaal aga paistab olevat ebaseaduslik ema neiupõlvenime lapsele lisanimeks panna. Olgu, no mitte just ebaseaduslik, küll aga probleemne. Prantsuse riigis on kohtunik, kes vaatab kõikide Prantsusmaal sündinud laste nimed üle, et vanemad ei saaks oma lapsi rumala (Caca Rhubarbe) või solvava (Hitler) nimega koormata. Ameerikas tagab Ühendriikide konstitutsiooni esimene parandus meile muidugi võimaluse olla nii rumalad või solvavad, kui ise tahame.

      Ilmselt ei anna see kohtunik mõnikord luba ema neiupõlvenime lapsele lisanimeks panna, sest tema arvates peaks see olema hoopis perekonnanime osa. Mis veel absurdsem – nüüd on uus seadus, et kui soovid lapse perekonnanimeks nii enda kui ka abikaasa perekonnanime, siis ei piisa kirjapildis enam ühest sidekriipsust, vaid tuleb kasutada topelt sidekriipsu (-). Minu meelest võeti see seadus vastu selleks, et meiesugust pööblit juba sündides aristokraatlikult kaheraudse perekonnanime saanud inimestest eristada. Selline absurdsus võib viia vaid kirjavigade ja administratiivsete õnnetusteni, mis saadavad last terve edaspidise elu. Kujutan ette, kuidas mu kuueteistaastane poeg läbib jfk lennujaamas teistkordse passikontrolli purgatooriumi, püüdes tuima näoga ametnikule selgitada: ei, see ei ole trükiviga, ei, ma ei ole terrorist, ma olen lihtsalt … prantslane.

      Püüan võtta kogu asja filosoofilise rahuga. Ühel päeval õnnestub, teisel mitte. Kes oleks osanud arvata, et siia elama kolides vahetasin vabatahtlikult oma kodanikuõigused priske ahjupasteediviilaka vastu!

      Ehkki ilm on väga palav, oli vaja asjad keemilisest puhastusest ära tuua, niisiis otsisin välja plätud, mis paistes varbaid ei vaeva. Ust avades kuulsin koridori teisest servast võtmekilinat ja panin ukse silmapilk kinni tagasi. Non, merci. Ma lihtsalt ei suutnud temaga silmitsi seista. Meie vastaskorteris elas mu õiglane karistus või pigem platooniline naiselikkuse ideaal, mu naaber Juliette.

      Olgem ausad, iga naise elus on mõni selline inimene. Võib-olla see pilatesetrenniga vormitud keskkooliaegne sõbranna, kellega sa toidupoes alati ainult siis kokku juhtud, kui sul on pea pesemata. Võib-olla see ülim energiapomm, kes Starbucksis iga päev sinu ees järjekorras seisab. Naine, kes tekitab sinus tunde, et peaksid koopasse peitu pugema ja oma lauvärvi tõsiselt ümber hindama.

      Neil naistel on kaks iseloomulikku omadust, mis neid teistest selgelt eristavad: nemad näevad alati välja võimalikest parimad ning ilmuvad eranditult lagedale just siis, kui sina näed välja iseäranis niru. Minu naabrinaisel on veel üks lisaeelis, mille annab koduväljak: ta on prantslanna.

      Juliette on puhtatõuline Parisienne, üles kasvanud kuueteistkümnendas arrondissement’is. Populaarse ajakirja toimetaja, abielus samavõrd imekauni ja lohakalt elegantse Lucaga, kes sai pärast äriõpinguid töökoha unicef-is. Juliette kannab samsist küünarnukilappidega moekalt maitselagedaid sviitreid, mis on nii pehmest materjalist, et lausa kutsuvad end puudutama ega luba mingeid rasvarulle, mis rinnahoidja alumise serva alt välja punnitaksid. Enamgi veel – Juliette on talumatult ja kõigutamatult viisakas. Headel päevadel ma imetlen teda. Halval päeval soovin, et tema teele satuks lahtine kanalisatsiooniluuk.