AUTORI MÄRKUS
: 1 :
PEATÜKK
PIKNIK PROVENCE’IS
Üldiselt ma end lehmadele ei tutvusta. Need aga olid tähtsad lehmad, elutähtsad. Ilma nendeta oleks me unistus Provence’is jäätist müüa juba enne sündi hingusele läinud.
„Tere, tüdrukud,” ütlesin kelmikalt ja vaatasin nende püstisi puusanukke. Ameeriklase pilgule paistsid nad hea lavendlijäätise jaoks nagu pisut liiga saledad ja elegantsed. Aga see on ju Prantsusmaa, nii et mis seal imestada, kui veisedki on seda nägu, nagu oleksid dieedil. Lehmad vaatasid täieliku ükskõiksusega, kuidas mu kontsad varakevadisse porri vajuvad. Viimaks tõstis üks lehm pilgu ja pööras mulle täies mahus tähelepanu. Mõtlikult mälus ta heinasuutäit, suured niisked silmad kaunilt mustaga ääristatud nagu Elizabeth Tayloril filmis „Kleopatra”. Ühtäkki vajus ta pea mu saabaste poole, ja uuesti üles vaadates oleks loom nagu öelnud: „Excusez-moi, madame, aga teil on nii puhtad jalanõud, kohe näha, et olete meie kandis uus. Uhiuus. Ja neile, kes on sündinud Manhattanil, me üldjuhul piima ei anna.” Kui mulle oleks pulmapäeval öeldud, et kunagi kümne aasta pärast seisan Provence’is karjamaal ja üritan lahjade lehmadega tühjast-tähjast lobiseda, oleksin viisakalt noogutanud, suuruse järgi ritta lükitud pärleid näppinud ning vastanud, et küllap ajate mind kellegagi segamini.
Hoopis ma ise oleksin eksinud.
Me ei tulnud selleks, et jääda. Meil polnud mingeid kavatsusi, välja arvatud paar päikeselist päeva ja rinnakas pudel Côtes du Rhône’i.
Céreste, mis jääb Avignonist tunnikese jagu ida poole, pole Provence’i neid paiku, mida šikiks kutsutaks. Tegu on roomlaste ehitatud vana tee äärsesse orgu pressitud külaga, kus on tuhat kolmsada elanikku; kohalikud on harjunud, et turiste satub sinna vaid läbisõidul, sihiks maalilisemad linnad – Saignon, Lourmarin –, mis asuvad ainult pisut maad eemal mäe otsas. Külas on üksainuke peatänav, kus on lihakarn, kaks boulangerie’d ning plasttoolide ja õlgkatusega terrassiga kohvik.
Kahe hetke vahele, kui apteegi plinkiva punase risti juures ringteed kaudu külla sisse ja kõrgete plaatanipuude baldahhiini alt külast välja sõita, jääb umbes kakskümmend viis sekundit. Kui peaksid sel ajal juhuslikult kummarduma ja kindalaekast tagavarapäiksekaid otsima, võib asula kahe silma vahele jääda. Ometi jõudsime pärale, üdini kurnatud prantsuse tippjuht ja tema rase ameeriklannast naine, et lihavõttepühade ajal kümneks päevaks paigale jääda.
Gwendal ja mina vedasime reisipaunu, rattakeste kolin vali nagu postitõllal, üle majutuskoha siseõue. La Belle Cour on heasoovlik maja, täis raamatuid, sügavate lohkudega diivanipatju ja kappkellade ranget tiksumist. Keerdtrepist üles meile eraldatud tuppa ronides (ei mingit pakkumist, et istu kaksiratsi selga, ma viin sind üles – oleksin selle võib-olla isegi vastu võtnud) libistasin peopesaga mööda valgeks krohvitud seinu, mis olid käe all nii jahedad. Kohevaks soputatud padjad voodil mõjusid kutsuvalt. Istusin – tegelikult küll langesin, kõht õieli – tepitud šenillvoodikattele.
Meelde tuli üks teine keerdtrepp, sedapuhku Pariisi südames, kolm trepivahet üles kitsukesse armupesakesse. Kümme aastat tagasi käisin võluva prantslasega lõunatamas … ega pöördunudki enam koju tagasi. Mu prantsuse kallim on nüüd mu prantsuse abikaasa, ja mina olen adopteeritud Parisienne. Tean, missuguses ümbruskonna pagaripoes tehakse parimaid sarvesaiu. Saan telefonifirma-mehega jutud soravalt räägitud (suurem saavutus, kui võiks arvata) ja suudan hetkegi kõhklemata lihunikult korralikult nülitud küüliku küsida.
Viimased viis aastat olime peaaegu kogu aeg liikvel. Gwendal rajas eduka konsultatsioonifirma ja tegi teoks oma unistuse töötada filmitööstuses. Mina tegin läbi ohtlikult ebakindla moonde osaajaga ajakirjanikust täiskohaga kirjanikuks. Mu esimene raamat oli peagi tulekul, nii nagu ka meie esimene laps. Meil oli töökorras kamina ja millegi vannitaolisega korter. Kolmekümnendate eluaastate keskel, sügavalt armununa (olgugi üdini kurnatuna), hakkas kõik paika loksuma. Juba lapsena olin end siia projitseerinud; olin terve elu oodanud, et saan istuda heakorrastatud saavutustemäe otsas ja sealt avanevat vaadet imetleda. Ent hiljaaegu hakkas ligi hiilima üks teistsugune tunne. Nimetatagu seda näiteks hapnikupuuduseks. Lahinguväsimuseks. Või oli asi lihtsalt selles, et laps surus väga kõvasti mu põie peale – aga üha enam ja enam tekkis tunne, et mägi istub hoopis meie otsas.
Kui me õhtusöögiks ümber riietunult alla tulime, olid õues sepisrauast laual juba neli klaasi ja pudel roosat veini. Ilmus inglannast majaperenaine Angela, kaasas suhkurdatud ingveritükikestega kausike ja taldrik, millel olid gressin’id – saiapulgakesed, pikad ja peenikesed nagu tütarlapselikkust matkiva endisaegse moedaami sigaretipits. Angela oli pikk ja elegantne, kehahoiak nagu spetsiaalses koolis peeneid kombeid lihvinud kõrgseltskonna neiul, õlad mähkunud puuvillasesse ja kašmiiri, kõrvas hõbedased ripatsid. Varuks hoitud kiire naeratus lubas arvata, et ta on naljaarmastaja. Angela abikaasa Rod kandis pastelsete triipudega päevasärki, mis sobis ta roosade põskedega hästi kokku. Tal olid sellise inimese särasilmad, kes pulmas ja kinos hea meelega pisara poetab. Nad hakkasid meile otsekohe meeldima. „Nii et mis teid siis Céreste’i tõi?” küsis Rod Gwendali klaasi veini kallates. Ehkki rasedaid ei panda klaasikese veini eest vangi – eriti mitte Prantsusmaal –, piirdusin, olgugi kahjatsedes, klaasi mineraalveega.
Gwendal vakatas, püüdes leida vastust, mis ei kõlaks nii, nagu oleksime palverännakul. Mu abikaasa imetleb siiralt üht prantsuse luuletajat ja Teise maailmasõja aegse vastupanuliikumise juhtkuju René Chari. Teadsime, et Char elas sõja ajal Céreste’is. Et mul oli käes raseduse viimane kolmandik ja ma suhtusin lennukisõitu ettevaatusega, otsustasime teha avastusretke Luberoni, paika, millest räägivad Chari kõige kuulsamad luuletused. Kui peaks tunduma, et puhkuse sihtkoha valimiseks on see veider ettekääne, eks tule siis sellega leppida. On ju ka neid inimesi, kes käivad linde vaatlemas.
Tarvitses meil Chari nime vaid mainida, kui Angela pani klaasi käest, kadus majja ja naasis pehmekaanelise valge raamatukesega.
„Kas te seda uut raamatut olete lugenud?”
Nagu välja tuli, elas ajalugu siinsamas ümber nurga. Sõja ajal oli Charil kirglik armulugu külast pärit noorukese Marcelle Pons Sidoine’iga. Nad elasid koos ja naise perekonna maja oli paik, kust nad kohalikku vastupanuliikumise võrgustikku juhtisid. Marcelle’il oli tütar Mireille, kes oli 1940. aastal kaheksa aastat vana. „Äsja andis ta välja raamatu lapsepõlvest René Chariga,” ütles Angela. „Nad elavad siit ainult paar maja edasi. Vasakut kätt. Äkki tahate nendega tuttavaks saada?”
Gwendali silmist paistis algul elevus ja siis ujedus. Ma lausa nägin, kuidas tema prantslaseaju hammasrattakesed tiksutavad: aga mida ma sellele võhivõõrale inimesele ütlen? Et eurooplase kaasasündinud kinnisust välja ravida, ei piisa isegi kümnest ameeriklasega koos magatud aastast. Viimaks sai uudishimu kultuuritaustast siiski võitu – keeldumine ei tulnud kõne allagi.
Võeti telefonikõne, vahetati viisakussõnu. Mireille kutsus meid hea meelega mõne päeva pärast külla.
Kohtumine kokku lepitud, seadsime end sisse, et ümbruskonda uurida. Järgmise päeva hommikul, kui mina lilli täis siseõuel pooleliolevat raamatut lugesin, läks Gwendal jalutama. Viimased töökuud oli vaja endast välja kõndida. Kaks aastat tagasi sulatas ta oma pisikese firma ühe suurema üksusega kokku ja rügas edasi, töötades end kas või ribadeks (tema kuulub sellisesse üliharuldasse liiki nagu prantslasest tööhoolik). Korraga avastas ta, et enam pole tal olulistes küsimustes sõnaõigust. Tal oli tunne nagu pantomiimitegelasel, kes üritab nähtamatu kasti laeluuki seestpoolt lahti tõugata: palk oli suurepärane, ametinimetus samuti, aga ometi lõksus mis lõksus. Angela ja Rod juhatasid ta nüüd mööda kalmistutagust teerada naaberkülla Montjustini. Selge ilmaga paistavad Alpide lumised mäetipud. Gwendal naasis keskpäeval, tumedad juuksed higist ludus, saapad porised. Ehkki ta meeldib mulle ülikonna ja lipsuga ka väga, peab tunnistama, et lühikeste pükstega nägi ta välja tervelt viis aastat noorem.
Kahtlane, kas minust oleks erilist matkaselli olnud, isegi kui ma polnuks kuuendat kuud