Ema võtsime käsile kohe pärast esmakordset majas käimist, ise vaimustusest alles hingetud. Valisin lähenemisnurga, mis tundus kõige paljulubavam: kodukaunistamise. „No nii,” ütlesin telefoni ja tõmbasin sügavalt hinge, „mis sa arvad, kui tuleksid Provence’i ja aitaksid mul sada seitsekümmend ruutmeetrit kahhelkive välja valida?” Vaikus. Lapsepõlvekodus ei ela ma juba viieteistkümnendast eluaastast peale ning vaevalt et see oli nüüd esimene jabur mõte, mida ema mu suust kaugekõne vormis kuulda sai. Ema laskis mul terve loo otsast lõpuni ära rääkida. Taas vaikus. „Ah et kü-ü-la,” sõnas ta viimaks, venitades selle sõna vahvalt eksootiliseks, otsekui Brigadoon või saatanakummardamine. „Ja mida sa seal külas tegema hakkad?” Hea küsimus! Mida hakkab sušiarmastajast, silmadega poodlejast, muuseume mööda uitlejast linnatüdruk, kes ei oska jalgrattaga sõita ega autot juhtida, seal puude keskel küll tegema? Enamik inimesi ei kitku kogu senist elu juurtega välja, põhjuseks vaid isevärki lugu luuletajast ja õnnetoovast aiast. Aga mina usun lugusid sama hardalt nagu teised inimesed religiooni või vabaturukapitalismi. Andsin endast parima, et väljendada mõtet, mis oli pigem vaistlik tunne. Tajusime siinsetes kivimüürides mingil moel oma tulevikku. Céreste oli vastus küsimusele, mida me olime, ise seda teadmatagi, endale juba tükimat aega esitanud.
Jutt läks liikvele, reageeringud paistsid jagunevat kahte enam-vähem võrdsesse leeri, kultuurilise kuuluvuse järgi. Prantslastest sõbrad vangutasid hämmeldunult pead: kuidas te saate töölt lihtsalt ära tulla? Te olete end juba sisse seadnud. Teised noogutasid imetlevalt. Nemadki mõtlesid maale kolida – siis, kui ükskord pensionile jäävad.
Mu ameeriklastest sõbrad ütlesid otse välja: kuus kuud, siis saab teil isu otsa.
Kui sünnituseni on jäänud üksainuke kuu, tundub argisest tormamisest eemaldunud aeg väga väärtuslik. Pikemalt mõtlemata käime Gwendaliga siin oma jälgi üle: külastame vanu lemmikpaiku, himustame tuttavaid maitseid. Terve Pariis on taas üksnes meie päralt, nii nagu see mull, milles möödusid meie esimesed koos elatud kuud, kui ma polnud veel õppinud prantsuse keeles rääkima, kui me ei saanud enne keskpäeva voodist välja ning kui iga tarte au citron ja näpuotsatäis fleur de sel’i tundus veel tõeline ilmaime. Täna õhtul oleme jäätisejahil.
Gwendal ja mina olime mõlemad üliõpilased, kui me Londonis ühel akadeemilisel konverentsil teineteisega trepil kokku põrkasime (okei, mina põrkasin temaga, ja seda pisut ettekavatsetult). Olin tähele pannud, et ta istub loengusaali keskel, selline noor ja tõsine mees, kes ei hakka ilma pealgi tagumisse ritta peitu pugema. Ta oli pikk, nägus ja haritlaslikult tõsine. Kasvu ja kohutava helesinise tuulejaki põhjal otsustades võinuks ta olla sakslane. Aga kandiline lõug, tumedad juuksed ja väikesed prillid olid puhtakujuline café crème.
Mõni kuu ja üks õndsalikult pooltoores biifsteek hiljem meelitas Gwendal mind oma tibatillukesse Pariisi-korterisse, ahvatiseks lubadus pakkuda kannuke tulikuuma münditeed. Tollal oli tema elukohta viiv Saint-Martini kanali äärne rada täis tahma ja grafitit, munakivisillutisega kaidel paistis aeg-ajalt mõni üksik koeraga jalutav papy. Kümme aastat hiljem on penskarid asendunud lapsekäru lükkavate hipsteritega, läbimurde künnisel stsenaristidega ja sellistel suveõhtutel nagu täna tervete hordide üliõpilastega, kes siin piknikku peavad, kaasas veinipudelid, baguette’id ja Franprix’st ostetud kahvaturoosad singiviilud. Grafitit näeb endiselt, aga nüüd on selle näol tegu pigem auahnete kunstnike loomingu ning šikkide uute galeriide ja boutique’ide agressiivse turundusvõttega.
Tolle esimese Pariisi-nädalavahetuse kohta on mul kõik viimseni meeles. Oli detsembri algus, hirmus külm ja niiske ilm, tänase sumeda augustiõhtu täielik vastand. Pariisi väike räpane saladus: siin on täpselt sama ilm mis Londonis. Aga paigad, kuhu varjuda – oo, aga paigad, kuhu varjuda!
Istusime uduseks tõmbunud akendega kohvikutes, kus lauad on nii pisikesed, et lihtsalt tuleb teineteisel käest kinni hoida. Kudrutasime Louvre’i eraldatumates nurgakestes. Gwendal viis mind vaatama üht näitust, mille teemaks oli surm, sealt ei puudunud ka väikeseks krimpsunud inimpead. Mõtlesin, et vastarmunult nõuab teatavat enesekindlust, et kaaslast niisugusele näitusele kutsuda, ja peale selle ka omajagu empaatiat, et mõista, kui suurt rõõmu ma sellisest asjast tunneksin.
Enamjaolt me aga sõime. Gwendal lipsas hommikul välja ja naasis kortsus vahapaberist kotikestega, milles olid chouquette’id – suhkruga üle puistatud tuuletaskud. Käisime söögikohtades, mis kuulusid kategooriasse „auk seina sees”, ja veetsime aega, ees maffé, maapähklivõiga paksendatud Lääne-Aafrika hautis, valgest pakkepaberist laudlina küünarnukkide all kortsu kiskumas.
Gwendaliga tuttavaks saades oli mul vägagi selge ettekujutus, milliseks mu elu peaks kujunema: olin alustanud magistriõpinguid kunstiajaloos, edasi pidid tulema doktoriõpe ja mingi unelmate töökoht, näiteks Pierpont Morgani raamatukogu peakuraatorina. Kõrvalekalleteks kuigi palju ruumi ei olnud. Gwendal oli minusuguse ülipürgija silmis otsekui vasturääkivuste kogum. Tal oli käeulatuses doktorikraad arvutiteaduses ning samal ajal töötas ta täiskohaga üleriigilises tele- ja raadioarhiivis, ent magas põrandale laotatud madratsil ja lipsu tal ka ei olnud. Ta oli nutikas ja palju lugenud, samas tajusin temas sisemist nohkarlikkust (pisut aega enne meie tutvumist oli ta hakanud stepptantsutunnis käima). Paistis, et ta on hea meelega valmis taluma minu veel veidramaid Ameerika neuroose: rahalise kindlustatuse, sotsiaalse seisundi ja lõppematu ülespoole liikumisega seotud kinnismõtteid.
Mõningaid meeldivamaid ameerikalikke omadusi maiustas ta otsekui suhkruterakesi mu huultelt: minu enesekindlust, optimismi, tunnet, et võimalustel pole piire. Ta mõistis, et kui ma piisavalt kauaks Prantsusmaale jään, võib plaanis olevate asjade lõputus nimestikus, mida ma rahakoti vahel hoian, esikohale nihkuda meeldetuletus ole õnnelik. Pariis ja Gwendal lihtsalt mõjusid mulle niimoodi.
Kui mu jutt Gwendalist sai tunnetest nõretav, siis sellepärast, et nii ongi. Ja sellepärast ka, et saan aru, kui napilt läks, et ma kõike kihva ei keeranud. Mul kulus kaks aastat, et nõustuda temaga koos elama, kuus kuud, et tema abieluettepanek vastu võtta. Pariis oli lummav, aga mul polnud seal pereliikmeid ega sõpru, ma ei osanud peaaegu üldse prantsuse keelt, ja muidugi polnud mul ka töökohta. Raske oli ette kujutada, et see sarvesaiakeseküttel fantaasia võikski olla minu tegelik elu. Lõpuks võtsin hoogu ja istusin oma kahtlustevirna otsa, nii nagu tehakse liiga täis topitud kohvriga, mis ei taha muidu kuidagi kinni minna. See oli õige otsus. Nüüd tunnen iga päev, et elan elu, millest ma oleksin äärepealt ilma jäänud, ja see teeb tänulikuks.
Kui Gwendal ja mina République’i väljakul Marianne’i hiiglaslikust kujust möödume ja Marais’ kitsaid tänavaid pidi edasi kõnnime, hakkab kesksuvine päevavalgus kahvatuma ja pilvi ääristab maheroosa palistus. Pariisis ei kõnni ma kunagi eriti kiiresti; kiikan endiselt väravavõlvide alla, imetlen siseõuesid ja salaaedu. Sepisrauast rõdupiirete ekstravagantsed kriksadullid ja puidust välisuste oiglev raskus on minu sünnilinna New Yorgi utilitaarse sümmeetria täielik vastand.
Läheme Marie silla kaudu keset Seine’i asuvale Île Saint-Louis’le, jämedate laetaladega aristokraatlikke häärbereid täis tillukesele saarekesele. Sihikule on võetud Pariisi kõige kuulsama jäätisevalmistaja La Maison Berthilloni eelpost – müügikoht, mis on meie tõeline lemmik. See pereettevõte alustas tegevust 1950. aastatel ning Prantsusmaa (ja eriti veel jäätisetootmise) mõõdupuu järgi on nad tõesti edukad, sest müüvad teistele kohvikutele ja restoranidele ning võtavad endale terve suve jagu puhkust.
Ääretult oluline on valida enda jaoks see õige Berthilloni kiosk. Neid on saarel mitu, igaühel oma sortiment ja kassa ees pikk järjekord, mis koosneb turistidest ja püsikundedest. Meie läheme alati saare idaserva, Jumalaema kirikust nii kaugele, kui vähegi võimalik, ilma et jõkke ei kukuks. Täna õhtul sabatab meie ees kõigest neli-viis inimest. Täpipealt paras hulk, jõuan selle ajaga jäätisevariandid mõttes läbi võtta.
Berthilloni jäätis on tihke ja koorene – täielikus vastavuses prantslasliku mõõdukuse reeglitega serveeritakse seda