Need poolitatud herned olid seal juba mõnda aega peidus püsinud – olen üsna kindel, et ostsin need pärast reisi Pugliasse, kus meile pakuti poolitatud hernestest valmistatud sooja püreed, millele oli piserdatud imelist pudelrohelist oliiviõli ja raputatud värskelt jahvatatud pipart. Endiselt külma salatit ihaldades proovisin herneid niimoodi keeta, et nad jääksid al dente ehk pisut krõmpsuks nagu läätsed, kuid poole tunni pärast, kui läätsed olnuks laitmatud, sai poolitatud hernestest kriitjas tärkliserohke mass. Ma ei tunnistanud end lööduks, vaid otsustasin, et keedan edasi ja muundan salati samasuguseks siidjaks püreeks, mida sai Itaalias nii himukalt söödud.
Kui herned olid õrnpehmed ja vedelik peaaegu imendunud, võtsin välja elektrilised köögiriistad. Armastan väga oma kannmikserit – sarimõrvari mootorsaekiindumuse elegantsem variant. Apelsini-ingverikaste oli juba valmis tehtud, kallasin sisse. Retseptis ette nähtus oliiviõlikogus saab siit natuke särtsu juurde.
Tulemuseks oli soe kuldne püree, milles oli just parasjagu tsitrusviljamaitset, et klassikalisest variandist pisut erineda. Röstisin mõne viilu pain Poilâne’i, määrisin hernepüreed peale ja hakkisin kõige peale veel värsket tilli. Tartine’idel jäi päikest napiks, seega panin kaunistuseks viilukese valgeihulist virsikut. Lõunasöök oli hõrgutav, aga sellega tuli rohkem vaeva näha, kui oleksin osanud arvata. Ja oligi lõunauinaku aeg käes.
Üritan rööprähelda, teen pastis’iga küülikut ja pakin haiglakotti. Aniisimaitseline pastis on Provence’i universaalne aperitiiv, lõunapiirkonna sümbol, leebe meeldetuletus, mis elu meid ees ootab. Ausalt, minu meelest blokeerivad rasedusega kaasnevad hormoonid mõnevõrra võimet oma otsuse tagajärgi mõista. Lisaks veel see, et enne lapse tulekut on tarvis nii palju ära teha.
Saan aru, et mõte küülikut süüa tekitab enamikus ameeriklastes soovi koju lipata ja lihavõttejänkut kallistada. Esimest korda Prantsusmaal olles võttis pisut aega, et lihapoe aknale seatud väikeste nülitud peadega harjuda, kuid aastatega sai küülikuhautisest ühepajatoit number üks – huvitavam kui kana, piisavalt peen ka pidulikumaks õhtusöögiks ja samas küllalt lihtne, nii et sobib ka argipäeva õhtusöögiks, kusjuures ülejäägi võib järgmise päeva lõunaks üles soojendada.
Sel ajal kui küülik pruunistus, lõikasin imikuriietelt silte küljest. Silma hakkas häiriv asjaolu. Prantsusmaalt ostetud lasteasju ema saadetud Ameerika titeriietega kohakuti ladudes oli näha, et Ameerika rõivad on umbes paari tolli jagu laiemad – mitte pikemad, aga just laiemad – kui Prantsuse omad. Siin oleks ainest raamatuks „Prantsuse imikud ei lähe paksuks”.
Beebiriiete erinevus oli üks paljudest asjadest, mida ma raseduse ajal tähele panin, iseäranis mis puudutas kaalu. Arstid ja ämmaemandad, nii nagu ka riiklikult üllitatud ametlik käsiraamat (otse loomulikult on olemas ka ametlik käsiraamat) soovitavad igal raseduskuul juurde võtta ühe kilo (tsipake rohkem kui kaks naela) – kokku siis kakskümmend kuni kakskümmend kaks naela. Algul, kui ma seda lugesin, mõtlesin, et tegu on trükiveaga. Kakskümmend kaks naela – see pole rasedus, vaid vistrik! Tõsi ta on, et prantslannad oskavad lapsi saada sama elegantselt nagu salli siduda: näilise kergusega, ilma et jõupingutused ja aastatepikkune kultuurimõjutus teravalt silma torkaksid. Prantslanna rasedusest saab tegelikult aru vaid pluusi all pungitava jalgpallisuuruse kõhukese järgi. Selja tagant ei paista vähimatki: endiselt kannavad nad kõrge kontsaga kingi ja nappi kampsikut või siis valget triikpluusi, mille juurde kuuluvad madala vöökohaga teksased ja imepuhtakesed baleriinad, mille kohalt paistavad paistetamist otsusekindlalt vältivad pahkluud.
Nojah, tuleb kohe ära öelda, et mina ei ole prantslannalik haldjake. Pärit olen ma vintskest Vene talurahvatõust; mul on, nagu mu vanaema viisakalt väljenduks, „tublid tissid”, ja puusad on mõeldud selleks, et põllul kartulivagude vahel lapsi ilmale tuua. Ameerika rõivasuuruste süsteemi järgi olen number 10, igaks juhuks võib anda vihje, et ega suuremaid rõivaid Prantsuse boutique’idest ei leiagi. Seni aga (pean pöialt ja kõike muud) paistab, et olen rase prantsuse moodi. Ausalt, ma ei suuda ettegi kujutada, et võiksin veel rohkem juurde võtta. Niigi libistan iga päev sõrmedega üle kõhu ja otsin nuppu, kust saaks õhku välja lasta. Tassin kõhus nuumkalkuni mõõtu kandamit.
Segasin küülikutükke, lisasin tubli sortsu pastis’i. Lõpetuseks panin tassitäie värskeid aedherneid ja veerand tassi crème fraîche’i.
Prantsuse köögikunstis pole kohe kindlasti midagi loomupäraselt tõhusat. Ja ehkki ma olen kindel, et raseda naise ideaalkaalu pole olemas, veendun üha kindlamalt, et pariislaslikud söömisharjumused aitavad asju rahulikult, ütleksin isegi hõrgutavalt korras hoida. Ega ma ennast päriselt usaldada ei saa. Oleksin ma praegu kodus, Ameerikas, vohmiksin kindla peale plastmasslusikaga otse karbist Pillsbury vanillijäätist. Isu ületaks tegeliku vajaduse. Miks prantslannad juba mõni nädal pärast sünnitust jälle teksastesse mahuvad – eks ikka samal põhjusel, miks nad võivad igal suvel suuremate sekeldusteta bikiinidesse pugeda: prantslanna kannab hoolt, et ta ilmaski üle paari naela juurde ei võtaks.
Ju on veel teinegi põhjus, miks ma prantsuse kaaluretseptist nii kõvasti kinni pean: ma ei taha, et oleks enne ja pärast. Mul kulus nii palju aega, et endale Prantsusmaal elu välja töötada. Jõudsin alles nüüdsama hakata Pariisis tiibu sirutama, seda nii era- kui ka tööelus, ja paratamatult hakkan juurdlema, kuidas emadus mu identiteeti muudab. Ei taha, et täna kuulun naiste ja homme juba mammide hõimu.
Ja veel midagi. Ise olen ma ainuke laps; küsimus, kas mul on oma emaga lähedased suhted, oleks umbes sama, kui kasutada Angela lemmikkõnekäändu ja küsida, kas paavst on katoliiklane. Ema ja minu läbisaamist kirjeldaks prantsuse psühhoanalüütik sõnaga fusionnelle – aga see ühtesulamine on umbes nagu tuumareaktsioon. Üks kahest: kas siis täielik sünergia või katastroofiline plahvatus. Kui ema tahab teatada, et on minu üle uhke (ja mul on õnn öelda, et seda tuleb ette päris tihti), ütleb ta nii: „Sina oled parim asi, mille ma elu jooksul teinud olen.” Sellest ajast saadik, kui ma rasedaks jäin, on see lause hakanud mind painama, pean silmas seda, et ärkan öösiti üles ja saan võimaluse lage jõllitada.
Kui aus olla, ei tea ma ühtki tütart, kes ei elaks kas või natukegi oma emalt varastatud elu. Läksin Cornelli, sest see oli hea kool ja elukohta arvestades kasulik, osalt aga sellepärast, et emal oli omal ajal võimalus seal õppima asuda ja tal jäi minemata. Kõiki mu jaburaid (ja minimaalse rahalise kindlustatusega) kutsevalikuid on ta toetanud osaliselt seetõttu, et tema enda vanemad keeldusid päevases õppes juuraõpingute eest maksmast, sest ta oli tüdruk. Mu emal oli New Yorgi linna haridusametis turvaline ametialane karjäär, kohati talle seal päris meeldis. Tal oli esimest tüüpi diabeedi tarvis tervisekindlustus ja väga hea pensionikava, vastukaaluks endisele abikaasale, kes vahetevahel ei suutnud töökohta pidada ega lapsele elatisraha maksta. Ma pole kindel, kui suur osa ema elust just selliseks kujunes, nagu ta ise oli plaaninud, mina välja arvatud. Ja see ajab mulle hullumoodi hirmu nahka. See tundub nii lõplik, otsekui kanduksid kõik mu tulevikuunistused sellele tibatillukesele olevusele üle. Tahan, et mu elu oleks täis ja lausa tulvil asju, mille peale ma pole veel mõeldagi jõudnud. Mul on aimdus, et ühel päeval võin ka teisiti tunda. Aga praegusel hetkel ei oska ma küll kindlalt öelda, kas ma tahan, et mu laps oleks parim asi, mille ma elu jooksul teinud olen.
Nädal on raske. Sõna otseses mõttes. Alles ma siin olin endaga rahul, et olen rase prantslannade moodi, ja eile selgus sage-femme’i