Ärge saage valesti aru: harilikult käitun ma rahulolevate klientidega väga kenasti. Mulle ei pruugi küll meeldida, et mind avalikus kohas ära tuntakse, nii nagu mõnele inimesele – nagu Edisonile –, aga ma ei pea oma saksikut staatust iseenesestmõistetavaks. Mind pelutab ennekõike selliste kohtumiste piinlikkus: see naine tundis minu ära, mina teda mitte, ja see tundus kuidagi vale. Nii et harilikult oleksin käitunud sõbralikult, jutukalt ja tänulikult, aga täna mitte. Raputasin austaja maha, pomisedes: „Nojah, siis mul on teie pärast väga hea meel,” ja keerasin kannalt ülekäigurajale.
„On see tõsi?” hüüdis naine mulle järele. „Te olete Travis Appaloosa tütar?”
See vihastas mind, kuna ma ei olnud seda Vanity Fairile öelnud ja ajakirjanik oli selle ikka välja kaevanud, nii et ma ei vastanud. Minu selja taga kõmatas Edison: „See läks küll puhta pahupidi, proua. Travis Appaloosa on Pandora Halfdanarsoni isa. Ja see sööb vanal sitapeal hinge seest.”
Õnneks oli naine kadunud, kui ma autoga kõnniteele keerasin. Venna kotti pagasiruumi vinnates ütlesin: „Vabandust selle naise pärast. Ausõna, seda juhtub väga harva.”
„Kuulsuse hind, tibuke!” Ma ei saanud tema toonist aru.
Meie Camry kõrvalistet päris viimase nõksuni tahapoole saada oli omaette tegemine. Sisse ronides toetus Edison ühe käega uksele; muretsesin, kas hinged ikka vastu peavad. Oleksin teda ise aidanud, aga mulle tundus, et kui ta minu peale nõjatub, kukume mõlemad kokku. Koppistmele laskis ta end umbes niisama nõtkelt, nagu hiiglaslik kraana konteinerlaevast transporditavat kaupa maha manööverdab. Kui ta oli end lõplikult maha istutanud, jäi šassii paremale poole kaldu. Venna põlved pressisid vastu kindalaegast ja ma pidin tema uksele eriti hoogsa müksu andma, et see kinni jääks. Millekski oli neist laiadest puusadest kasu ka.
Käsipidurit oli raske maha võtta, sest Edisoni kints oli sinna vastu surutud, ja tema lihav käsivars ei lasknud käigukangi parkimisasendist välja nihutada. Tahtsin kangesti Fletcherile helistada ja teda hoiatada, kuigi poleks mingit kasu olnud ette teadmisest, et lennujaama ilmunud naisevend on kolm korda suurem kui see naisevend, kes kord külas oli käinud. Kui ma parklast välja sõitsin, helises telefon ja sain aru, kust helistatakse. Pärast kõnniteekohtumist Tillukese Tüütuse austajaga oli see küll viimane asi, mida tarvis, ja ma ei võtnud vastu.
Edison soris oma musta nahkjaki taskutes – see oli moodne, revääridega, kuigi käesoleva eksemplari jaoks oli küll tarvis läinud poole lehma panust. Taipasin, et see asendab poolde kintsu nahast trentšmantlit, mida ta aastaid kandnud oli, krae alati üles keeratud, seotava vööga, pehme nagu baklažaanikoor. Ta oli sellega välja näinud väga lahe, salapärane nagu mafiooso – ja sale. Mõtlesin, kuhu vana mantel jäänud on, nostalgiast, aga ka sellepärast, et see, kas Edison oli oma väiksemad riided alles hoidnud, võis midagi öelda selle kohta, kuidas ta oma tulevikku näeb. See laiem, lohvakas jakk meenutas tekstuurilt rohkem plastmassi ega olnud sugugi nii peene disainiga, nagu tal vanasti kombeks. Mul ei olnud aimugi, kust niisuguseid riideid saab; selles suuruses rõivaid ei olnud ma näinud ei Kohl᾽sis ega isegi mitte Targetis.
Ta võttis välja lömmilitsutud Cinnaboni kaneelisaia moodi asja, mille valge glasuur voolas niredena üle vahapaberi. Ma jätsin ütlemata: „Tead, see tundub küll viimane asi, mida sul vaja on.” Ma jätsin ütlemata: „Tead, ma lugesin ükskord, et need saiad annavad üle 900 kalori tükist.” Ma jätsin ütlemata: „Tead, me sööme vähem kui tunni aja pärast õhtust.” Kokkuvõttes oleks kõik see, mille ma ütlemata jätsin, mõnel mu rääkival nukul kenasti terve heliriba ära täitnud.
Ometi tundus salakaval isegi see süütu küsimus, mille ma lõpuks esitasin: „Ja mis sa siis vahepeal teinud oled?” Nagu see poleks silmaga näha.
„Paar plaati,” ütles ta, suu glasuuri täis. „Mängud on peamiselt New Yorgis, suur osa skeenest on Brooklyni kolinud. Lõin ühe kitarrimängijaga punti, Charlie Hunteriga, ta hakkab kuulsaks saama. Mõned vinged tulevased tegijad on veel: John Hebert, John O᾽Gallagher, Ben Monder, Bill McHenry. Eriti hästi klappis meil Michael Breckeriga eelmine aasta ühel 55 Bari olengul, häbilugu, et ta just nüüd leukeemiasse suri. Ah, me oleks kahekesi niiviisi Birdlandi mänginud, et saalis oleks veel ainult seisukohti olnud. Üks püsiots on Nyackis – see on üks restoran, mis on muidugi jama, aga nüüd, kus kohti järjest kinni pannakse, tuleb leppida sellega, mis antakse. Leiba teenin Maine᾽i džässilaagris, aga su vennakesel on seal ka paar paljutõotavat protežeed, usu või ära usu. Muidugi kirjutan ise lugusid. Detsembris lähen pikale Hispaania ja Portugali tuurile. Järgmine sügis võib-olla Londoni džässifestivalile. Brasiiliast on huvi tuntud, aga see pole veel kindel. Raha makstakse seal vähe. Üks tüüp Rios tegeleb sellega.”
Olin harjunud, et Edison loeb ette rea nimesid, mis mulle midagi ei ütle. Kuni mu pilk teel püsis, kostis venna hääl peaaegu samamoodi nagu alati: näpsakas, sile, enesekindel; millised pettumused teda ka ei tabanud, kusagil nurga taga ootas alati midagi tulusat ja lennukat. Mõtlesin, et telefonis ei jätnud ta kunagi paksu inimese muljet.
„Travisega oled viimasel ajal rääkinud?” küsis Edison.
„Travis Appaloosa” kõlab nagu väljamõeldud nimi – sest ongi. „Isa”, sündinud Hugh Halfdanarson, oli hakanud seda sõgedat lavanime kasutama siis, kui mina olin kuuene ja Edison üheksane, nii hilja, et see saigi kõlada ainult võltsilt. Niisiis nimetasime me teda alati Traviseks ja sellega käis kaasas kujutletav müks ribidesse: „No vahi ainult!” Ometigi oli „Travis Appaloosa” kogu minu lapsepõlve ja nooruse helanud niisama tuttavlik-rütmiliselt nagu Bill Bixby, Danny Bonaduce või Barbara Billingsley. Võib-olla ei saagi silbijada, mis igal kolmapäeval kell üheksa üle kogu riigi kostab, naeruväärselt kõlada. Aastatel 1974 kuni 1982 oli Travis Appaloosa olnud osa maastikust, just nii, nagu Hugh Halfdanarson lootnud oligi.
„Umbes kuu aega tagasi,” vastasin ma. „Ta on oma koduleheküljest vaimustuses. Oled näinud? Seal on „Ühise hooldusõiguse” teemaline test. Ja alajaotus „Kus nad praegu on?”, mis annab teada, millist narkotsi Tiffany Kite parasjagu süstib …”
„Või milliseid kümneaastasi poisse Sinclair Vanpelt paneb …”
„Kuigi üllataval kombel on Floy Newport San Diego linnapea.”
„See, keda alahinnati. Need ongi need, kes äkki välja hiilivad. Salakavalad väiksed tõprad, kes su seljataga plaane peavad. Kasutavad ära, et keegi neid tähele ei pane, ootavad parajat juhust ja hakkavad siis tegutsema, kui seda kõige vähem ootaks.”
Edisoni toon oli naljatlev, kuid salvav. Meie isa väidetavalt väga uuenduslikus tunniajases draamasarjas oli Floy Newport midagi minu teisiku sarnast, kuigi Edison pani ühte patta näitleja Floy ja Maple Fieldsi, tegelaskuju, keda too mängis – kummaline, sest just tema pidanuks neil kahel vahet tegema. „Ühise hooldusõiguse” sarjas oli Maple keskmine laps, kes jäi kahe geeniuse vahele, keda ei pandud iial tähele ja kes ei saanud õieti millegagi hakkama. Edison siunas niihästi tegelast, kes kõige rohkem temaga sarnanes, Caleb Fieldsi, kui ka edevat iludust Sinclair Vanpelti, kes toda mängis, aga mina samastusin Maple Fieldsiga küll täielikult.
„Seal kodulehel,” ütlesin ma, „usu või ära usu, aga Travis on ka kirja pannud iga viimase kui episoodi süžee. Järjest. Igaühe kohta mitu lõiku.”
„Vaat mis tähendab, kui aega on laialt käes.”
„Jama, et me tema jaoks seda naist lennujaamas videosse ei võtnud. „Travis Appaloosa” tähendas tema jaoks