Suur lobotomiseeritud maja moodustas täiusliku neutraalse tausta, millel Fletcheri mööbel särada sai. Selleks hetkeks oli mu abikaasa kätetöö suuremas osas asendanud meie kummagi eelmise majapidamise kaubamajadest pärineva sisseseade. (Too koduste jõudude ühendamine oli esimene kord elus, kui keegi aitas mul kolida. Raevuka tõhususega võis Fletcher ainsa pärastlõuna jooksul kastidesse pakkida terve toa sisu, mis on vist küll veelgi romantilisem kui köögikombainist tüütute jäänuste lahtiurkimine.) Tema loodud esemed olid nii nõtked, et alati, kui ma elutuppa astusin, tundus, nagu oleks mööbel vaid hetk tagasi vaibal rohtu söönud. Sohva nurgad olid keerdus nagu sokusarved, kaarjad jalad kepslesid kapjadel; ilma raskete patjadeta turjal oleks too peru olevus võinud otseteed uksest välja galopeerida.
Kuigi Fletcherile meeldis mõelda, et tema oskused üha paranevad, oli minu lemmik tema esimene mööbliese. Nimetasime seda Bumerangiks. Sel oli ovaalne punane nahkpadi. Põikpuu, millest moodustusid korraga käetoed ja selg, kerkis paremal pool kõrgele ja kaardus siis vasakul alla, kuni vasakpoolse käetoe kaugem ots peaaegu põrandat puudutas. Tool nägi välja, nagu oleks see paika heidetud. Uhket tõusvat seljajoont toetavad lipid olid samuti kaarjad – lamineeritud Makassari eebenipuu, roosipuu ja vaher, mida Fletcher oli enne painutamist nädal aega leotanud. Bumerang oli justkui talisman. Enamikul inimestel, kes on välja arendanud mõne oskuse, on olemas niisugune proovikivi, mille külge klammerduda: ammune tõestus, et nad oskavad oma asja. Ese, millele on võimalik viidata alati, kui kunatine katsetus luhtumas on: „Näete? Kes niisuguse asjaga hakkama saab, saab kõigega hakkama.” Minul midagi samaväärset välja käia ei olnud, kuna tulemus mind ei huvitanud. Mulle meeldis protsess. Olgu marmelaadikook või see napakas kaup, mille müümisega ma toona tegelesin, tulem ei tähendanud mulle valmimise hetkest alates enam tühjagi. Projektide lõpetamine oli minu jaoks tõeline piin.
Riisipotist beeži korra maha kraapinud, kiikasin esiaknast välja. Oli hakanud sadama, aga see ei sundinud mu vaprat abikaasat kunagi koju tulema. Turvalises üksinduses hiilisin üles korrusele oma kabinetti ja broneerisin lennupileti LaGuardiast Cedar Rapidsisse, valides lahtise tagasilennukuupäeva, mida võis alati muuta. Kirjutasin 500 dollarile tšeki ja sirgeldasin alla vasakusse nurka „ootamatuteks väljaminekuteks”. Panin tšeki ja väljatrükitud e-pileti FedExi ümbrikusse, adresseerisin selle Edison Appaloosale aadressil, mille Slack mulle hommikul öelnud oli, ning tellisin oma konto alt sellele kulleri järele.
See, et ma kaks aastat tagasi oma ebatavalise äri tuludega selle maja olin ostnud, oleks võinud tähendada, et mul on „õigus” luba küsimata oma vend külalistetuppa magama panna. Aga mulle tundus vulgaarne ja ebademokraatlik oma rahalist positsiooni ära kasutada. Selles majas elas kolm Feuerbachi ja ainult üks Halfdanarson.
Sel, et ma Fletcheri vastuseisust jõhkralt üle sõitsin, oli teine põhjus. Üldjuhul ei sõltunud ma otsustamisel oma perest. Ühel hetkel ootas mind küll ebameeldiv avastus, et tunnen isaga ikka veel tugevat sidet, aga see oli alles siis, kui ta suri; seni võisin teda rahumeeli väljakannatamatuks pidada. Mu õde Solstice oli nii palju noorem, et oleksin võinud peaaegu talle tädiks olla, ja ta käis mul igal teisel suvel Iowas külas ainult omaenese pealekäimisel. (Tema kasvas üles napaka, lagunenud perekonna killustunud jäänuste keskel, mida oli kaua aega üritanud suruda mõne ilusama klišee raamidesse. Nii oli tema ainuke, kes ostis kingitusi, saatis kaarte ja tegi külaskäike, mis toimusid nii täiusliku regulaarsusega, et lasksid aimata kohustust.) Mu armas ema Magnolia oli surnud, kui ma olin kolmteist. Kummaltki poolt vanavanemad olid surnud. Kuni Fletcheri tulekuni olin olnud üksiklane ega olnud ise lapsi saanud.
Edison oligi minu perekond, ainus veresugulane, keda ma siiralt ja südamest armastasin. Kogu see ustavus, mille enamik inimesi suurema klanni peale ära lahjendab, oli koondunud sellesse ühte sidemesse ja muutunud pühendumuseks, vängeks nagu tamarind. Edisoni käest olingi ma ustavust õppinud, sellepärast lähtusid temast ka kõik teised ustavussuhted; ning seesama võime metsikult klammerduda tõi kasu ka Fletcherile ja meie lastele. Mul olid enese ja Edisoni ühise mineviku suhtes ehk küll kahetised tunded, aga samasugust minevikku ei olnud kellelgi peale meie. Tõtt-öelda ei olnud ma hetkegi kõhelnud, kui Slack Muncie tol hommikul helistas. Fletcheril oli õigus: see oli trump. Edison oli minu vend ja sellega olekski võinud jutu lõpetada.
teine peatükk
„Ma toon kell viis teie onu lennujaamast ära.” Piruka peal olevad pekaanipähklid tundusid lõhna järgi mõnusalt krõbedad ning ma võtsin selle ahjust välja. „Tulge kindlasti õhtusöögi ajaks koju.”
„Kasuonu,” parandas Tanner, kes seisis laua ääres ja ajas põrandale röstsaiapuru. „Minu poolest sama hästi kui võhivõõras inimene. Vabandust. Mul on teised plaanid.”
„Tee ringi,” ütlesin ma. „See ei olnud palve. Cody ja sina olete õhtusöögiks kohal ja punkt. Kell seitse, kui lennuk hiljaks ei jää.” Mul oli alati olnud kõhe kasulaste peal võimu näidata, veel kõhedam nüüd, kus Tanner oli seitseteist, ja kui inimene oma võimus kindel ei ole, polegi tal võimu. Kui poiss ka tegi, nagu ma palusin, siis kuuletus ta ainult haletsusest. „Kui majas on külaline,” lisasin veelgi ilmekamalt vanemarolli etendades, „siis iga söögikorra ajal võib-olla ei pea kohal olema, aga esimesel õhtul küll.”
„Ah nii?”
Ma ei olnud kindel, kas öeldu vastab tõele. „Ma tahan öelda, et mul oleks hea meel, kui te tuleksite.”
„Nii et see siis ikkagi on palve.”
„Tungiv palve.”
„See on teine asi.” Ta pühkis varrukaga suu võist puhtaks. „See tüüp on siin varem ka käinud, eks?”
„Natuke rohkem kui neli aastat tagasi. Sa mäletad teda?”
„Mul on ähmane mälestus mingist kehkatsist. Muudkui latras bändidest, keda keegi ei tea. Talle, raisk, ei jäänud mu nimigi meelde.”
See iseloomustus torkas mind. „Edisonil on küll poeg, aga tema endine naine sai hooldusõiguse, kui poiss veel imik oli. Nii et su onul ei ole lastega rääkimisel palju kogemusi …”
„Mulle jäi mulje, et viga on selles, kuidas ta täiskasvanutega räägib. Ta tüütas kõik surmani ära.”
„Ta on väga andekas inimene, kes on elanud väga huvitavat elu – palju huvitavamat kui mina. Teda tundma õppida on harukordne võimalus.” Rääkisin nagu seinaga.
Ma ei olnud oma kasupojast päriselt aru saanud. Tanner tundis süüdimatult, et tal on suured õigused, ta oli kindel, et teda ootab ees kuulsus mõnes seni teadmata valdkonnas. Kuigi ta käis juba kuu aega lõpuklassis, ei olnud ta veel ilmutanud vähimatki huvi kolledžihariduse vastu, mille jaoks mina ekstra oma firma tulusid kõrvale panin. Ta tahtis midagi kirjutada, aga lugeda talle ei meeldinud. Tol suvel oli poiss teatanud, et on otsustanud hakata stsenaristiks, nagu teeks sellega Ridley Scottile isikliku teene. Minul tekkis selle peale tahtmine teda raputada; oli tal üldse mingit aimu, kui väike on võimalus Hollywoodis kas või toimetajana läbi lüüa? Kuna ma polnud kindel, kas see kihk ei tule mitte õelusest, olin suu pidanud. Olin osutanud, et tema keele- ja kirjaoskus on kohutavad, aga Tannerile tundus, et kogu sellise proosastiiliga seotud tühja-tähja eest kannavad hoolt arvutiprogrammid. Igatahes, oli ta öelnud, stsenarist peab teadma, kuidas inimesed päriselt räägivad, ja korrektse grammatika valdamine on sealjuures rohkem takistuseks. Olgu, mõtlesin vimmakalt, üks punkt Tanneri kasuks. Kogu tema teismeea olime Fletcher ja mina kiitnud kõiki tema luuletusi, ülistanud tema pooleleheküljeliste jutukeste loovust. Vanemad ju peavad seda tegema. Aga minu õuduseks oli Tanner meid uskuma jäänud.
Poiss oli pikk, kaame ja kõhetu, niisuguse nälginud välimusega, nagu see sageli tüdrukud ära võlub. Tema tumedad juuksed olid püüdlikult sassi aetud. Kokkusobimatud rõivakihid olid näha nagu vana, kooruv tapeet: ruuduline T-särk lipendavate triibuliste särgihõlmade peal, mis olid eest lahti ja lasksid paista allavajunud, rihmata teksade alt välja ulatuvate ruuduliste aluspükste kummipaelal. Suurem