Sellest ajast saadik oli Tilluke Tüütus nautinud minu arust liiga suurt edu – selles mõttes, et edaspidi võis see vaid kahaneda. Ees ootas ainuüksi murdepunkt, kustsaati tellimusi tuleb üha vähem. See ei olnud selline „probleem”, mille pärast oleksin teistelt kaastunnet oodanud, aga viimasel ajal oli mind vaevanud salakaval tülpimus, mis tulenes sellest, et olin saanud kõik, mida iial tahtnud olin – õieti rohkemgi. Isikliku poole pealt olin leidnud Fletcher Feuerbachi, kes teiste ees oli kinnine, aga suletud uste taga soojem ja vaimukam, kui enamik inimesi kahtlustada oskas. (Alasti oli ta üllatavalt kena mees, ja kord oli ta sama öelnud minu kohta: me olime „salailusad”.) Ise ma lapsi saanud ei olnud, aga kasulapsed rääkisid minuga ikka veel ja tavaliselt ei läinud lihaste teismelistegagi nii hästi; olin lastekasvatamise juures titekisa perioodi vahele jätnud ja kohe kõige meeldivama koha pealt pihta hakanud. Karjääri osas ei olnud mul kunagi suuri ambitsioone olnud ja nüüd juhtisin ma äkki edukat äri, mis oli äärmiselt ootamatut laadi: nimelt naljasoonega. Olin teeninud nii palju raha, et võimalus veel natuke juurde teenida jättis mind külmaks.
Targemad läbilööjad hoiavad seesugust võitlust edu uskumatu lamedusega diskreetselt enda teada. Kujutlege vaid, kui kibedasti reageeriksid läbikukkunud, pettunud, laostunud inimeste hordid kaebusele, et rahuldus ja rikkus on liiga suured. Hea küll, aga tegelikult ei ole väga mõnus tunne mitte midagi tahta. Lootuste purunemine pole muidugi naljaasi, aga iha iseenesest annab energiat. Ma olin alati kõvasti tööd rabanud ja see neetud küllastumus kurnas mind. Kahtlemata oli minu üha kasvava tuimuse, minu tänupühaõhtusöögi väärilise rammestuse ravimiseks ainult üks lahendus, ja see teatas tulikirjas:
Mul on uut projekti vaja.
Akna tagant libisesid läbi oktoobrikuise lõikuse eel kuivavad maisiväljad, pruunid nukra kollase varjundiga. Rütmiliselt lainetasid mööda kreosoodiga töödeldud postidele kinnitatud elektrikaablid, ümmargused veepaagid peenikeste varte otsas kiiskasid sügispäikese käes nagu hiilgaslikud hõõglambipirnid. Idüllilise mulje hävitasid ketikauplused ja kaubanduskeskused – Kum & Go, Dollar General, Home Depot, samuti viimasel ajal vohama hakanud Mehhiko restoranid; Super 8 motell teatas nagu alati räiges mustkuldses plastikkirjas: „Edasi Hawkeyes, toetage meie meeskonda!” Ometi õhkus maastikust puutumata lõikudel sedasama ajatut, toekat maisust, mis mind lapsena veedelnud oli, kui ma isapoolsetel vanavanematel külas käisin: valged voodrilauad, kartulipõllud, siin-seal mõni hobune. Mis trall ülejäänud riigis ka parasjagu ei käinud, siit tundus see väga kaugel.
Sestsaati oli Iowa muutunud. Sealihavabrikutesse oli tööle tulnud terve laine illegaalseid immigrante. Osariigi poliitikasse oli tekkinud ärev äärmusparempoolne tiib. Seda sorti perefarmid, nagu mu vanavanemad pidanud olid, olid enamasti ammu maha müüdud või tööstuslikele põlluharijatele rendile antud, nii et arvukad teeäärsed talumajad, laudad ja kõrvalhooned olid kokku varisenud. Viljakasvatust subsideeriti juba täienisti ja üle poole maisist pidi tehtama piirituseks – nii tõi see sisse veelgi enam tulusaid riiklikke toetusi ja viljale, mis kord seostus tervislike eluviiside ning maalähedase huumorimeelega, sigines peale terve korruptsioonikiht. Tasane eraldatus, mis mind rahustas, mõjus nüüdisaegsetele noortele inimestele uinutavalt ja minu meelest mõnus anonüümsus tundus neile hukatuslik. Nagu mu oma isa nooruses, ihkas mu kasupoeg palavalt kodust minema.
Fletcher jällegi oli Muscatine᾽is sündinud ja see, et ta koduosariigist minema ei olnud kolinud, ei osutanud mitte madalale mõttelennule, vaid pigem rahulolevale leppimisele ja koguni teatavale sügavmõttelisusele. „Iowa on kindel koht,” ütles ta kord, „ja rohkem ei saagi ühelt paigalt tahta.” Meile mõlemale meeldis tagasihoidlik Kesk-Lääs, siinne turvaline ja vähenõudlik eneseteadlikkus, see, et siin kasvatatakse vilja, mida inimesed söövad, ja mitte ei pakuta mingeid arusaamatuid „teenuseid”.
Lennujaamale lähenedes ootasin pikisilmi Edisoni taasnägemist – lõpuks ometi keegi, kellel on isu. Minu vend pakatas kogu sellest elaanist, stiilist, elukunstist, mis minul puudu jäi. Ta oli pikk, heas vormis ja tore, pärinud meie isa Jeff Bridgese laadis hea välimuse, aga ilma selle õlise varjundita, mis Travise juures alati häiris. Nooremana oli Edisoni näoplaan peen, peaaegu õrn, ja kui ma teda viimati näinud olin, ei olnud neljakümnesena veidi rohmakamad jooned veel kõrgeid põsesarnu varjanud. Oma määrdunudblonde juukseid kandis ta piisavalt pikana, et need pealae ümber korratuks pärjaks kaharduksid. Pöörase naeratuse hambaklahvistikus vilksatas kübeke pahelisust, suure kaslase kiskjalikku aplust. Minu varajases teismeliseeas sattusid mu heidikutest sõbrad alati vennast vaimustusse. Ta oli energiline, innukas, himukas; isegi täiskasvanuna mind kallistades kergitas ta mu alati põrandalt üles. Kindlasti pidi Edison elu tooma sellesse tohutusse, ilmetusse Solomon Drive᾽i majasse, asupaika, mis Fletcheri hullumeelse rattasõidu ja rõõmutu dieedi algusest saati oli kaldunud pigem süngusse.
Mina ise olin nimelt kodusistuja. Ma ei sallinud reisimist ja lasksin hea meelega vennal oma alter ego᾽na öösiti ringi lennata, sellal kui ise magasin. Mina hoidusin tähelepanust; Edison ei saanud juba lapsena sellest kunagi küll. Kui välja arvata ilmne konkurents isaga, jäi mulle saladuseks, miks tahtis vend nii kangesti, et teised inimesed teaksid, kes ta on. Oleksin mõistnud igatsust oma ande tunnustamise järele, aga mitte see ei kihutanud teda tagant. Nii kaua kui mul meeles oli, oli ta alati tahtnud kuulsaks saada.
Miks peaks keegi tahtma panna miljonid inimesed uskuma, et nad tunnevad teda, kui see tegelikult nii ei ole? Mina jumaldasin seda, et mind ümbritsevad võhivõõrad, kelle hooletu huvipuudus kujutas enesest teatud laadi kaitset, pehmet ja süüdimatut apaatiasülti, kuhu sain enese peita nagu puuviljatüki maasikatarretisse. Kui räige ja alasti tunne olnuks selle asemel viibida võõraste keskel, kes sinu käest midagi tahavad, kes on veendunud, et nad mitte lihtsalt ei tunne sind, vaid sa kuuludki neile. Ma ei suutnud ette kujutada, miks peaks keegi tahtma, et kari tähenärijaid kommenteeriks tema uut soengut ja võtaks enda asjaks nii tema kummalise kodusisustuse kui ka tselluliidi kintsude peal. Mina hindasin üle kõige seda, et saan tänaval kõndida, ilma et keegi mind ära tunneks, või tülitamata restoranis istuda.
Aga tundmatuks jäämise rõõmud olid muidugi mu isiklik avastus. Nagu kõiki teisi Los Angelese lapsi, oli ka mind kasvatatud teadmises, et tähtsusetus on niisama hea kui surm. Vahest oli mul kergem seda mõtet valeks tunnistada, kuna alates kaheksandast eluaastast kasvasin üles, kuulsus käeulatuses – täpsemalt kaaskondlase kuulsus, see kõige hullem: teenimatu ja odav.
Mina pidasin ebameeldivaks, kui keegi mind imetles, ja eelistasin ise kellegi teise poole alt üles vaadata. Lapsena oli ma küll alt üles vaadanud mitmele õpetajale, aga sellist mugavat hierarhiat, kus alluvusvahekord nõrgemat poolt ei alanda, on suurest peast üha raskem leida. Oma ülemust täiskasvanud pigem põlgavad kui jumaldavad, ja kuna mina olin eraettevõtja, sain ka põlata või jumaldada ainult iseennast. Ammu olid möödas ajad, mil Ameerika valijaskond vaatas alt üles mõnele Kennedy moodi presidendile; nüüd piidlesime poliitikuid pigem kahtlustavalt. Kuulsused kõmuajakirjades tekitasid pigem kadedust kui imetlust; ajal, mil oldi tuntud lihtsalt tuntuse pärast, võis eeldada, et õige agendi abiga võiksid ka sina ise olla samasugune rikkuses suplev andetu tühisus. Vanasti vaatasin ma alt üles oma isale ja see, et ma seda enam ei teinud, vaevas mind rohkem, kui ma tunnistasin. Fletcheri nõtke, käänuline mööbel meeldis mulle väga, aga ma ei vaadanud tema poole alt üles. Tegelikult ongi ehk midagi valesti, kui inimene oma abikaasale alt üles vaatab.
Edisonile vaatasin ma alt üles. Džässist teadsin vähe, aga igaüks, kes võis esile manada nii palju keerukaid kõlasid, ilma et kostaks puhas kakofoonia, pidi olema võimekas. Ma ei olnud päris kindel, kui suure tunnustuse osaliseks sai Edison oma kitsas ringis, aga ta oli esinenud koos muusikutega, kes paistsid teadjamale rahvale tuttavad olevat, ja olin nende nimed pähe õppinud, et muljet avaldav nimekiri Fletcheri-sugustele skeptikutele ette vuristada: Stan Getz, Joe Henderson, Jeff Ballard, Kurt Rosenwinkel, Paul Motian, Evan Parker, ja ükskord isegi Harry Connick juunior. Edison Appaloosa nimi seisis kümnetel plaatidel ja need kõik troonisid aukohal otse meie muusikakeskuse kõrval – olgugi et me neid tihti ei kuulanud, kuna me kumbki eriti džässi ei armastanud. Ma imetlesin tema reise, kolleege igas maailma otsas, julgeid avalikke esinemisi ja seksikat eksnaist – kogu