Viisin venna suurde avatud ruumi, kus surises kaks tosinat õmblusmasinat. Seintel seisid riiulis sajad kangad, ühte nurka olid kuhjatud läbipaistvad plastikaatkotid puuvilltäidisega. „Kõik nukud on tellimustöö, aga me oleme neid natuke standardiseerinud,” ütlesin ma häält tõstes, et see üle masinate kostaks, ja viisin ta sinna, kus lamasid hunnikus alasti nukud, kellel ei olnud juukseid ega näojooni. „Näed, siin on meil mõlemast soost kolm peamist kehatüüpi: kõhn, keskmine ja tüse. Kolme värvi kangast paistab rassid ära katvat. Neid teeme masstootmise korras. Angela vihub ka teksajakke ja nahktagisid teha, kuigi me paneme tihti mingi eripärase detaili külge – tikandi, hüüdlausega märgi. Inimestele meeldib niisugune isiklik lähenemine.”
„Nii et – mis nad saadavad sulle foto või?”
„Vahel teeme kõik üheainsa pildifaili järgi, teised kliendid saadavad neli-viis tükki. Ja nimekirja väljenditest. Soovitame vähemalt kümmet. Teha võime kuni kakskümmend, aga paistab, et luule – ausalt, see on omaette luuleliik – on löövam, kui neid vähem on.”
Edison kortsutas kulmu. „Need on siis need asjad, mida foto peal olev tüüp kogu aeg ütleb. Päriselus.”
Oli näha, et vend ei olnud ei mu intervjuusid lugenud ega ka veebilehte vaadanud. Mõtlesin, kas olen solvunud. Taipasin imestusega, et ega vist. Selle asemel oli mul Edisonist nüüd üha rohkem kahju. Kui mul temast veel enam kahju oleks hakanud, oleksin minestanud.
„Nii jah,” ütlesin ma. „Me kõik kordame ennast, aga teatud vormelfraasid muutuvad omamoodi kaubamärgiks. Enamik inimesi ei teagi, mida nad kogu aeg ütlevad, kui sellele nende tähelepanu ei juhita. Kordused on väga kõnekad. Meie nukud on kallid. Aga teraapia aseainena on nad väga odavad.”
Tutvustasin Edisoni töötajatele. Olin oma alluvate üle uhke. Tegevusala, kuhu huumorisoon oli sisse kirjutatud, tõi kaasa rõõmsameelse õhkkonna, ja kuni tellimustest väga pikka järjekorda ees ei olnud, oli meil lõbus. Nad olid kenad inimesed ja seepärast hämmeldas mind enese kihk venda alluvate eest kaitsta; esimesi tutvustussõnu varjutas minu riiakas olek, midagi laadis „Ja siis? Mis te vahite?” , mis sundis töötajaid pilku maha lööma. Mõni neist luges mu karmist pilgust ehk õigesti välja: „Tead, ega sa ise kah nii kõhn ei ole.” Mind jahmatas, et venna kogu paistis olevat ainus asi, mida inimesed näevad. Tahtsin protestida: „Aga tema vaim ei ole paks, tema hing ei ole paks, tema minevik ei ole paks, ja tema klaverimäng ei ole kah paks.”
Aga ma usaldasin oma töötajaid liiga vähe. Iowalastel on tarvis väga head põhjust, et kellegagi tõredalt käituda, ja pigem muutis silmanähtav nõrkus kamarakrõpsude vastu mu ööklubilembese, idarannikult pärit venna nende silmis kodusemaks.
„Ära sa seda loba usu, mis meie proua räägib, et Tüütusel iga hetk lõpp peal on,” ütles Brad, vilajas mees, kes nukkudesse salvestusmehhanisme pani. „Äri läheb nagu lepase reega. Seda päeva minu silmad ei näe, kui selle maa rahval enam kedagi narrida ei ole.”
Seletasin, et Edison on New York Citys džässpianist.
„Et nagu – du-du-du-RIII-du-RIII-du-du-du-dum-dum-DADII-DADII-dum-di-dum …?” Bradi kriiskav leelutus oli naljakalt kakofooniline.
Edion naeris. „Rohkem nagu: dit. Du-dit. Du-duu-dudi-du …” Ta lõpetas improviseeritud ska-käigu kaasakiskuvas svingirütmis ja kõik plaksutasid.
„Jummel, see on küll üle mõistuse!” kilkas Angela tillukese teksajaki varrukaid õigetpidi sikutades. „Ma kardan, kullake, et te olete praegu rohkem Barry Manilow' maal. Häbilugu, et te maisihooaja maha magasite. Aga kuni te siin olete, laske õde varub teile mõned head maastiilis ribid. Ja minge president Herbert Hooveri muuseumi – see on tõeline maiuspala.”
„Kohe, kui oleme Enroni monumendi ära näinud.” Angela ei saanud naljast aru ja Edison neelas alla ülejäänud vaimukused selle kohta, kuidas meie osariik austab kohalikku, kelle nimi ülejäänud riigis tähistab ikka veel katastroofi ja suutmatust.3 Kui ta hakkas muhedalt nalja viskama selle üle, kui karm kubjas tema väike õde on, andsingi märku, et on aeg tagasi tööle minna.
„Elektroonika me ostame sisse,” seletasin ma, kui olime minu kontorisse läinud. „Aga audio teeme ise. Alguses lasksin klientidel meile ise modellide lindistusi saata – me kutsume neid siin ohvriteks nagu krimisarjades –, nii et nukud räägiksid päris ohvri häälega. Aga laekus kaebusi, et isegi kui ohver viiskümmend korda päevas ütleb, „Suur vahe, tibuke, suur vahe!”, on pagana raske seda lindi peale saada. Ühtlasi hakkas inimestel imelik oma abikaasat luurata, diktofon taskus. Nii et me palkame näitlejad, ja mina arvan, et võõras hääl võimendab satiiri veel paremini – ja kuidagi nagu pehmendab narrimist. Repliikide jaoks õige näitleja leida on kunst omaette. Muuhulgas pean ma osatäitjaid valima.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.