Keskendumine. Edu varjatud pant. Daniel Goleman

lõõgastumispingutuste lootusetust stressi puhul, pakuti välja teistsugune meetod.37

      Nii lõõgastumine kui armatsemine õnnestuvad kõige paremini siis, kui laseme neil lihtsalt sündida, ega sunni end kuidagi takka. Nende tegevuste ajal käivituv parasümpaatiline närvisüsteem talitleb reeglina sõltumatult aju otsustavast osast, mis tegevuste üle mõtleb.

      Edgar Allen Poe on nimetanud kahetsusväärset kalduvust võtta jutuks tundlikke teemasid, mida oleme otsustanud vältida, „jonnakuse paharetiks”. Harvardi ülikooli psühholoog Daniel Wegner selgitab oma tabavalt pealkirjastatud artiklis „How to Think, Say, or Do Precisely the Worst Thing For Any Occasion” [„Kuidas mõtelda, kõnelda ja käituda alati kõige hullemal viisil” – tlk], missugune kognitiivne mehhanism seda paharetti takka õhutab.38

      Wegner avastas, et vääratused on seda hullemad, mida enam oleme hajevil, stressis või kannatame mingi muu vaimse ülekoormuse all. Sel juhul võib kognitiivne kontrollsüsteem, mis hoiab tavaliselt käitumisvigadel silma peal (öeldes näiteks: „Ära sel teemal sõna võta!”), kogemata toimida tähtsaima vaimse teejuhina, mis suurendab just seda laadi vigade tegemist (näiteks keelatud teema puudutamine).

      Kui Wegner palus oma vabatahtlikel katsealustel, kel kästi sõnaseoste loomise ülesandes kiiresti vastata, teatud sõnale mitte mõelda, siis nimetasid nad sageli just keelatud sõna.

      Keskendumisvõime ülekoormamine kahandab vaimset kontrolli. Hetkedel, mil tunneme suurimat stressi, unustame oma heade tuttavate nimed, rääkimata nende sünnipäevadest, oma tähtpäevadest ja teistest sotsiaalses mõttes üliolulistest faktidest.39

      Toome veel ühe näite – rasvumise. Uurimistööde läbiviijad on kindlaks teinud, et USA kalduvus rasvumisele on korrelatsioonis arvutite ja teiste elektrooniliste vahendite plahvatusliku lisandumisega inimeste ellu viimase kolmekümne aasta jooksul. Nad kahtlustavad, et antud seos ei ole juhuslik. Digitaalsetest segajatest tulvil elu on tekitanud pideva kognitiivse ülekoormuse. Ja see ülekoormus kurnab enesekontrolli.

      Unustage oma otsus dieeti pidada. Kui oleme digitaalsesse maailma sukeldunud, siis haarame mõtlematult Pringlesi krõpsude järele. alt

ÜLES SUUNATUD MÕTLEMISE ÜLEKAAL

      Ühes psühholoogide seas läbi viidud uuringus küsiti neilt, kas neile „käib midagi närvidele”, mida nad iseenda juures ei mõista.40

      Üks vastas, et ta on kakskümmend aastat uurinud, miks vilets ilm jätab inimesele mulje, nagu oleks tema elu rõõmutu, juhul kui ta ei teadvusta endale, et kehva tuju põhjus peitub sünges ilmas – ja hoolimata tema enda võimest seda mõista tekitas sünkja taeva nägemine temaski kehva enesetunde.

      Teises tekitas hämmingut sisemine sundus kirjutada jätkuvalt kritiseerivaid artikleid täiesti ekslike uurimistööde kohta, hoolimata faktist, et ükski asjassepuutuvatest teadlastest ei ole tema kirjutistele erilist tähelepanu pööranud.

      Kolmas teatas, et ehkki ta on uurinud meeste liigset kallutatust seksuaalsuse tajumisel, täpsemalt meeste kalduvust tõlgendada naiste sõbralikkust märgina romantilistest tunnetest, vaevab teda ennast ikkagi seesama viga.

      Automaatne süsteem töötab korralikult suurema osa ajast – me teame, mis ümberringi toimub, mida teha, ja suudame ka küllalt hästi oma päevaste kohustustega toime tulla, mõeldes samal ajal muule. Kuid sellel süsteemil on ka omad nõrkused, sest kuigi me tavaliselt seda ei märka, kallutavad emotsioonid ja motiivid tähelepanu, ning kokkuvõttes jääb meil palju kahe silma vahele.

      Võtame näiteks sotsiaalse ärevuse. Üldiselt koondavad ärevad inimesed kogu oma tähelepanu millelegi, mis on kas või natukenegi ähvardav; sotsiaalse ärevuse all kannatajad panevad kompulsiivselt tähele vähimaidki märke nende tõrjumise kohta, milleks võib olla näiteks hetkeline vastikustunne kellegi näol – see näitab sotsiaalselt ärevate inimeste kalduvust eeldada, et nad on viletsad suhtlejad. Suurem osa neist emotsionaalsetest läbielamistest on alateadlikud, pannes inimesi võimalikke ärevust põhjustavaid olukordi vältima.

      Alt üles kallutatuse parandamiseks on üks geniaalne meetod – see on nii peen, et inimesed ei märkagi, kuidas nende tähelepanumustrid ümber korraldatakse (täpselt nõnda, nagu neil polnud aimugi sellest, kuidas neil üldse mingi häiriv tähelepanumuster tekkis). Selle nähtamatu teraapia käigus, mida nimetatakse kognitiivse kallutatuse modifitseerimiseks ehk CBM-iks [see on lühend väljendist cognitive bias modification – tlk], lastakse tugeva sotsiaalse ärevuse all kannatavatel inimestel vaadata fotosid publikust, samal ajal palutakse neil jälgida ilmuvaid vilkuvaid valgusmustreid ning vajutada seejuures võimalikult kiiresti nupule.41