Alt üles süsteem suudab teha mitut asja korraga, skannides korraga rikkalikku stiimulitekogumit, sealhulgas ka neid ümbritseva keskkonna aspekte, mida me pole veel päriselt teadvustanud; samuti analüüsib see meie poolt tajutavat, enne kui annab teada, mida oluliseks peab. Ülalt alla toimiv mõistus vajab rohkem aega mõtisklemiseks selle üle, mida talle pakutakse, ning uurib asju ükshaaval, lisades kõigele põhjalikuma omapoolse analüüsi.
Läbi selle, mis osutub mõistuse optiliseks illusiooniks, võtame vastu oma teadvuses leiduva, et tasakaalustada kogu mõistuse toimimist. Kuid tegelikult leiab põhiosa vaimsest tööst aset mõistuse tagahoovis, alt üles toimivate süsteemide sumina keskel.
Suur osa sellest (mõnede arvates kõik), millele ülalt alla mõistus keskendub, mida mõtleb ja teeb, on dikteeritud alt üles süsteemi poolt. Nagu psühholoog Daniel Kahneman on kuivalt märkinud: kui tegu oleks filmiga, oleks ülalt alla toimiv mõistus kõrvaltegelane, kes usub, et on filmistaar.33
Miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni tulemusel eelistab reflektiivne ja kärmas alt üles toimiv mõistus lühiajalist mõtlemist, impulsiivsust ja kiireid otsuseid. Ülalt alla toimivad närvivõrgustikud, mis paiknevad aju ees- ja ülaosas, on hilisemad lisandid, mille täielik küpsemine lõppes kõigest sadade tuhandete aastate eest.
Ülalt alla toimivad võrgustikud annavad meile niisugused võimed nagu eneseteadlikkus, mõtisklemine, kaalutlemine ja planeerimine. Sihilik, ülalt alla keskendumine on hoovaks, mille abil saame oma aju kontrolli all hoida. Kui suuname tähelepanu ühelt ülesandelt, plaanilt, tundelt või milleltki muult teisele, aktiveeruvad sellega seotud närvivõrgustikud. Meenutage rõõmsat mälestust tantsimisest, ja rõõmu ning liikumisega seotud neuronid aktiveeruvad. Mõtelge armastatud inimese matustele, ja kurbusega seotud närvivõrgustikud aktiveeruvadki. Harjutage mõttes golfilööki, ning aksonid ja dendriidid, mis vastutavad vajalike liigutuste eest, ühilduvad veidi jõulisemalt.
Inimaju kuulub evolutsiooni üsna hea, kuid mitte täiusliku loomingu hulka.34 Ilmselt töötas aju iidsem, alt üles süsteem hästi suurema osa eelajaloolisest perioodist, kuid tänapäeval tekitab selle ehitus mõningaid probleeme. Põhiosa elust valitseb meie üle vana süsteem, millest on enamasti kasu, aga vahel ka kahju – selle süsteemi vead ilmnevad nii raha liigses pillamises, sõltuvushaigustes kui ka hulljulgelt kihutavate autojuhtide käitumises.
Varase evolutsiooni ellujäämisnõuded varustasid aju alt üles programmidega, mis tagavad paljunemise ja lastekasvatamise; samuti ütlevad need meile, mis on nauditav ja mis on vastik; otsustavad, kas on vaja ohu eest põgeneda või toitu jahtida jne. Kui aga tuleme praeguse väga teistsuguse elu juurde, siis näeme, et meil on sageli vaja rakendada ülalt alla süsteemi, ja seda pidevalt pinna all pulbitsevate ihade ja tungidega võideldes.
On üks üllatav faktor, mis kallutab tasakaalu pidevalt alt üles suunda – aju hoiab energiat kokku. Niisugune kognitiivne pingutus, nagu mõne elektroonilise vahendi värskeima uuenduse tundmaõppimine, nõuab aktiivset keskendumist, mis kulutab energiat. Kuid mida sagedamini kordame kunagisi uusi tegevusi, seda kiiremini muutub tegevus mehhaaniliseks harjumuseks, mille võtavad üle alt üles toimivad närvivõrgustikud, iseäranis need, mis paiknevad basaaltuumades − basaaltuumad on golfipallisuurused massid, mis asuvad aju allosas, otse selgroo kohal. Mida enam laseme mingil tegevusel rutiinseks muutuda, seda enam võtavad basaaltuumad selle juhtimise teistelt ajuosadelt üle.
Alt üles ja vastupidi toimivad süsteemid jagavad omavahelisi vaimseid ülesandeid nii, et minimaalse pingutuse teel saada maksimaalne tulemus. Kuna tuttavlikkus muudab rutiini tekkimise kergemaks, siis suunab aju rutiinsed tegevused ülalt alla. Antud närvitalitluslik üleminek tähendab, et peame käsilolevale tegevusele üha vähem tähelepanu pöörama, kuni lõpuks üldse mitte, sest toiming muutub automaatseks.
Automaatsuse tippu võib näha vooseisundis, kus kogemused võimaldavad pingituseta keskendumist raskele ülesandele, olgu selleks siis osalemine meistriklassi maleturniiril või NASCAR-i võidusõidul, või hoopis õlimaali valmistamine. Kui me pole küllalt harjutanud, siis nõuab iga eelmainitud tegevus teadlikku keskendumist. Aga kui oleme omandanud vajalikud oskused heal tasemel, siis ei nõua need kognitiivset lisapingutust, andes tähelepanule võimaluse märgata lisategureid, nagu seda suudavad ainult tippspetsialistid.
Maailmatasemel tšempionid tunnistavad, et kõik kõrgeima taseme võistlused, kus ka vastased on harjutanud tuhandeid tunde, on justkui vaimsed mängud – edukuse otsustab see, kui hästi suudetakse keskenduda, viimane sõltub aga meeleseisundist. Mida enam suudate lõõgastuda ja usaldada oma alt üles toimivaid võtteid, seda paindlikum olete.
Võtke näiteks ragbistaaridest mängujuhid, kellel on suurepärane võime näha mänguplatsi, nagu spordianalüütikud seda nimetavad. See tähendab, et nad suudavad vastasmeeskonna kaitseformatsiooni läbi näha ning aimavad ette nende tulevasi võtteid, kohanedes viimastega silmapilk pärast mängu algust. Seeläbi saavad nad enda käsutusse hindamatu väärtusega sekundi või paar, mis on piisav, et leida pallilöögi jaoks vaba püüdja. Niisuguse nägemisvõime saavutamine nõuab tohutul hulgal praktikat, mistõttu muutub tegevus, mis algul nõudis palju tähelepanu (põika selle ründaja eest kõrvale!) automaatseks.
Kalkuleerimise mõttes ei ole söötjal sugugi lihtne märgata püüdjat samal ajal, kui teda ohustab mitu 250-naelast eri suundadest tema poole tormavat keret; mängujuht peab üheaegselt meeles pidama mitme võimaliku püüdja söödusuundasid, jälgides ja reageerides samal ajal kõigi üheteistkümne vastasmängija liikumisele – selle ülesandega tulevad kõige paremini toime tublile harjutamisele toetuvad alt üles suunaga ajupiirkonnad (kui ta peaks iga liigutust teadlikult läbi mõtlema, muutuks ülesanne liiga raskeks).
Lolo Jones oli 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel võitmas naiste saja meetri tõkkejooksu kuldmedalit. Olles teistest ees, ületas ta tõkkeid pingevaba rütmilisusega, kuni äkki läks miski viltu.
Esmalt oli viga vaevumärgatav – talle tundus, nagu läheneksid tõkked liiga kiiresti. Kui see juhtus, mõtles Jones: „Ära lase tehnikal käest minna; vaata, et su jalad ette sirutuksid.”
Neisse mõtteisse klammerdudes pingutas ta üle, tõmbus liiga pingule ja komistas vastu üheksandat tõket kümnest. Jones lõpetas seitsmendana, mitte esimesena, ning varises rajal nuttes kokku.35
Valmistudes uuesti proovima 2012. aastal Londoni olümpiamängudel (kus ta lõpetas saja meetri jooksu neljandana), mõtles Jones möödunule ja mäletas oma kaotust absoluutse selgusega. Kui te küsiksite selle juhtumi kohta neuroloogide arvamust, võiksid nad samasuguse absoluutse täpsusega tuvastada Jonesi vea – hakates mõtlema tehnika üksikasjadele, mille oleks pidanud jätma aju motoorikakeskuste hooleks, mis olid vajalikke liigutusi lihvinud meisterlikkuse saavutamiseni, lülitus Jones hoopis alt üles toimivalt süsteemilt välja ning laskis end segada aju ülaosal.
Aju-uuringute käigus on tõestatud, et kui panna sporditšempionid soorituse ajal oma tehnikale mõtlema, garanteerib see nende läbikukkumise. Kui parimad jalgpallurid pidid palli juhtima ja taga ajama läbi liikluskoonuste rea, jälgides samal ajal, kumma jalalaba küljega nad palli löövad, tegid nad tavalisest rohkem vigu.36 Sama juhtus ka siis, kui pesapallimängijad püüdsid jälgida, kas nende kurikas liikus palli lüües üles või alla.
Motokorteks, mille närvivõrgustikesse on vilunud sportlaste puhul salvestunud tuhandete harjutustundide järel kõik vajalikud liigustused, töötab kõige paremini siis, kui ta rahule jätta. Kui prefrontaalne ajukoor aktiveerub ja hakkame mõtlema selle, kuidas käsil olev tegevus õnnestub – või veel hullem, kuidas me tegutseme –, siis läheb osa kontrollist üle ajuosadele, mis oskavad mõtelda ja muretseda, aga ei tea seda, kuidas teatud liigutusi sooritada. Ükskõik, kas tegu on saja meetri jooksmise, jalgpalli või