Kui vastused teile ei meenu, on teie mõte ehk lugemise ajal aeg-ajalt uitama läinud. Ja seda ei juhtu ainult teiega.
Tavaliselt kalduvad lugeja mõtted kõrvale kahekümnel kuni neljakümnel protsendil lugemise ajast. Ei ole just üllatav, et õppuritele tähendab see seda, et mida rohkem esineb hajameelsust, seda halvemini nad õpitavast aru saavad.18
Ka ilma hajameelsuseta jätkatakse umbes 30 protsendil juhtudest lugemist veel tükk aega pärast seda, kui tekst on muutunud mõttetuks (keskmiselt seitsmeteistkümne sõna võrra), enne kui veale jälile saadakse – näiteks loetakse „Peame raha pärast tsirkust tegema”, ehkki kirjutatud on „Peame tsirkuse jaoks raha teenima.”
Raamatut, blogi või mis tahes lugu lugedes loob mõistus vaimse mudeli, mis võimaldab loetavast aru saada ning ühendab selle teiste sarnaste ja juba tuttavate mudelitega, mis on seotud samade teemadega. Niisugune laienev mõistmisvõrgustik on õppimise tuumaks. Mida enam esineb hajameelsust ajal, mil seda võrku üles ehitame, ja mida kiiremini pärast alustamist see juhtub, seda rohkem auke meil võrgustikus on.
Raamatu lugemise ajal loob aju terve radade võrgustiku, mis hõlmab antud mõtete ja kogemuste komplekti. Kõrvutage seda sügavat mõistmist nende katkestajate ja segajatega, mida pakub igi-ahvatlev internet. Tekstide, videote, piltide ja kõikvõimalike sõnumitega pommitamine, mis meid internetis viibimise ajal tabab, näib välistavat põhjaliku mõistmise ehk süvalugemise, nagu Nicholas Carr seda nimetab, mis nõuab keskendumist ja teksti süvenemist, selle asemel, et hüpelda ühelt mõttelt teisele ning ahmida seosetult pisifakte.19
Kuna haridus suundub järjest enam veebipõhistele formaatidele, varitseb oht, et multimeediale omane segajate mass, mida kutsutakse internetiks, hakkab õppetööd segama. Juba 1950-ndatel hoiatas filosoof Martin Heidegger meid varitseva tehnoloogilise revolutsiooni tulva eest, mis võib olla nii köitev, nõiduslik ja pimestav, et eksitab inimest arvama, nagu võiks kalkuleeriv mõtteviis saada ühel päeval … ainsaks mõtteviisiks.20 See sünniks aga meditatiivse mõtlemise kadumise arvelt – ta pidas silmas mõtteviisi, milles seisnes tema arvates inimlikkuse tuum.
Mina näen Heideggeri hoiatuses viidet sellele, et arutlemisvõime tuum võib jääda kiduma; oskus säilitada tähelepanu jätkuval jutustusel on kadumas. Süvamõtlemiseks on vaja püsivalt keskendunud meelt. Mida hajameelsemad oleme, seda pinnapealsemad on meie mõtted; võib lisada, et mida lühemad on mõtisklused, seda tühisemad nad tõenäoliselt on. Kui Heidegger veel elaks, ärataks palve Twitteris säutsuda temas õudu.
Rahvast tulvil Šveitsi koosolekusaalis mängib üks Shanghai svingbänd taustamuusikat, samal ajal kui seal tunglevad sajad inimesed. Selle maniakaalse sebimise keskel istub väikese ümara laua taga täiesti liikumatult Clay Shirky, kes on süvenenud oma sülearvutisse ja trükib välgukiirusel.
Ma tutvusin Clayga, kes on New Yorgi ülikooli sotsiaalmeedia ekspert, mõne aasta eest, kuid näen teda harva näost näkku. Seisin mitu minutit Clayst umbes kolme jala kaugusel, temast paremal, ja jälgisin teda, asudes tema perifeerses vaateväljas, kust tal olnuks kerge mind silmata, kui tal oleks selleks vaid tähelepanu jätkunud. Kuid Clay ei märganud mind enne, kui kutsusin teda nimepidi. Siis vaatas ta ehmunult üles ning me hakkasime vestlema.
Keskendumisvõimel on piirid ja Clay keskendumine oma tegevusele oli täielik hetkeni, mil ta suunas tähelepanu minule.
Alates 1950. aastatest on peetud tähelepanuvoo ülempiiriks seitse pluss/miinus kaks infoühikut, mida George Miller on nimetanud ühes kõigi aegade mõjukamas psühholoogia-alases uurimistöös „maagiliseks numbriks”21.
Hilisemal ajal on mõned kognitiivse neuroloogia spetsialistid väitnud, et ülempiiriks on neli infoühikut.22 Avaldus selle kohta, et vaimne võimekus on langenud seitsmelt teabeühikult neljale, on loomulikult köitnud ka teatud avalikkuse tähelepanu (vähemalt hetkeks). Üks teadusuudiste veebilehekülg kuulutas lausa, et mõistuse võimekuse piir on leitud: see on neli informatsiooniühikut”.23
Mõned on pannud oletatava keskendumisoskuse languse 21. sajandi hajevil elu süüks, mistõttu hädavajalik tähelepanuvõime kängub. Kuid see on andmete väärtõlgendus.
Johns Hopkinsi ülikooli kognitiivse neuroloogia spetsialist Justin Halberda ütleb, et lühimälu ei ole halvenenud. „Ei vasta tõele, et 1950. aastatel oli kõikide tähelepanuvoo ülempiiriks seitse pluss/miinus kaks informatsiooniühikut ja nüüd on näitajaks ainult neli.”
Halberda seletab, et mõistus püüab vaid oma piiratud ressursse kõige tõhusamal moel ära kasutada. Seepärast kasutamegi mälutehnikaid, millest on abi – näiteks liites eri elemendid nagu 4, 1, ja 5 ühtseks lõiguks, mille suunakoodiks on 415. Sooritades mälutesti, võib tulemuseks olla seitse lõiku, pluss/miinus kaks. Ent nüüd on see taandatud fikseeritud limiidile neli, pluss/ miinus kolm või neli, mis lisanduvad tänu mälutehnikatele. Nii neli kui ka seitse on õiged näitajad sõltuvalt sellest, kuidas neid mõõta.
Peale selle on mitme tegevuse puhul olemas nähtus, mida paljud kutsuvad tähelepanu jagamiseks, kuid kognitiivne neuroloogia seda mõistet ei tunnista. Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitume hoopis kiiresti ühelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitumine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast.
Arvutisüsteemis pole olulisim enam protsessor, mälumaht, ketas või ühilduvus võrguga, vaid hoopis inimese tähelepanu, nagu on täheldanud Carnegie Melloni ülikooli uurimisrühm.24 Lahendus, mida nad sellele inimlikule piiratusele pakuvad, keskendub segajate hulga minimeerimisele – projekti „Aura” eesmärgiks on vabanemine tülikatest süsteemipuudustest, et välistada kiusatused.
Soov luua probleemivaba arvutisüsteem on igati kiiduväärt. Paraku ei pruugi see kuigi kaugele viia, sest vaja pole mitte tehnoloogilist vaid kognitiivset lahendust. Segajate allikad asuvad peamiselt meie enda peas, mitte tehnikas.
Siirdume tagasi Clay Shirky ja tema sotsiaalmeedia-alase uurimistöö juurde.25 Keegi meist ei suuda keskenduda kõigele korraga, kuid üheskoos võime luua kollektiivse keskendumisvõime, mida saame kõik vajadusel kasutada. Võtame näiteks Wikipedia.
Shirky väidab oma raamatus „Here Comes Everybody”, et keskendumisvõimet võib käsitleda kui paljude inimeste vahel jagatud võimekust, täpselt nii nagu ka mälu või mis tahes muud kognitiivset valdkonda. Hetketrend annab ülevaate sellest, kuidas me kollektiivset keskendumisvõimet jaotame. Samal ajal, kui mõned väidavad, et tehnoloogial põhinev õppimine ja sellele toetuv mälu juhmistavad meid, võib öelda, et kõik see loob hoopis vaimse proteesi, mis laiendab individuaalse mälu haaret.
Suurendades sotsiaalsete kontaktide hulka, mille kaudu hangime elutähtsat teavet – näiteks kirjutamata reegleid selle kohta, „kuidas asjad siin käivad”, olgu siis tegu mõne organisatsiooni või uue elamurajooniga –, kasvatame ühtlasi sotsiaalset kapitali ja keskendumisvõime ulatust. Juhututtavad võivad olla meile lisa silma- ja kõrvapaariks, mille kaudu ammutame põhiteadmised, et tulla toime keerukate sotsiaal- ja infosüsteemidega. Enamikul meist on lähedasi, tõeliselt usaldusväärseid sõpru, vaid käputäis, kuid meil võib olla sadu juhututtavaid (näiteks Facebooki „sõbrad”). Juhututtavad on väga väärtuslikud, sest nad avardavad keskendumisvõimet mitmekordselt, andes häid vihjeid soodsate ostude tegemiseks või olles abiks töökoha otsimisel ja partneri leidmisel.26
Kogemuste ja teadmiste ühendamise kaudu kasvatavad ühised pingutused kognitiivset