Rangelt võttes ei korraldanud Putin veel kampaaniat – presidendi valimine pidi alles ligi aasta pärast toimuma ja Venemaal puudus pikkade poliitiliste kampaaniate komme –, kuid inimesed, kes tahtsid ta presidendikohale upitada, tegid tema toetuseks tugevat agitatsiooni. Ühes linna kõige ilusamas ajaloolises hoones, Kremli vastas teisel pool jõge asuvale mõjukale poliitilise nõustamise asutusele nimega Efektiivse Poliitika Fond anti ülesanne luua Putini kui noore energilise poliitiku kuvand, kes hakkab edendama hädavajalikku reformi. „Kõik olid Jeltsinist nii tüdinud, et sellise kuvandi loomine oli lihtne,” rääkis mulle naine, kes oli kampaania korraldamisele kaasa aidanud.
Tema nimi oli Marina Litvinovitš ja nagu paljud, kes töötasid Efektiivse Poliitika Fondis, oli ta väga noor, väga tark (oli äsja lõpetanud õpingud ühes riigi parimas ülikoolis) ja poliitikas väga kogenematu, lausa naiivne. Ta oli selles asutuses poole kohaga tööl juba õpingute ajal ja kolm aastat hiljem oli ta presidendi kampaaniameeskonna võtmeisik. Ta ise uskus, et on täielikult demokraatlikele ideaalidele pühendunud, kuid ei leidnud, et viisis, kuidas presidenti vormitakse ja avalikkusele müüakse, oleks midagi väära: ta lihtsalt usaldas inimesi, kes olid selle kõik välja mõelnud. „Ilmusid mõned artiklid, mis kinnitasid, et ta oli KGBst,” rääkis naine mulle mitu aastat hiljem, „kuid peakorter kubises liberaalidest ja me olime veendunud, et sellistest liberaalidest hakkabki Putini lähikond koosnema.”
Selle uskumiseks ei pidanud ka noor või naiivne olema. 1999. hilissuvel oli mul meeldejääv õhtusöök Aleksander Goldfarbiga, vana tuttavaga, kes oli 1970ndatel dissident olnud; ta oli täitnud Andrei Sahharovi juures tõlgi rolli, seejärel oli tast saanud emigrant, kes veetis 1980ndad New Yorgis ja kellest kujunes 1990ndatel äärmiselt tegus ühiskondlik aktivist. Ta oli töötanud miljardärist filantroobi George Sorose juures Venemaa asjade nõunikuna; ta oli algatanud ravimite suhtes resistentse epideemia mõõdud omandanud tuberkuloosi olemasolust teavitamise ja selle vastu võitlemise kampaania, juhtides sellele peaaegu ainuisikuliselt terve maailma tähelepanu. Nüüd sõime Aleksiga koos õhtust ja rääkisime Putinist. „Ta on läbi ja lõhki KGB järeltulija,” ütlesin talle seda teooriat alles katsetades, mitte väidet esitades. „Aga ma kuulsin Tšubaisilt, et ta on tark, aktiivne ja kogenud,” esitas Aleks vastuargumendi. Isegi endine dissident oli peaaegu täiesti veendunud, et Putin ongi selline tänapäevane noor poliitik, kelle kuvandi Efektiivse Poliitika Fond oli välja mõelnud.
Mida hoogsamaks muutus sõjategevusTšetšeenias, seda enam näis Putin tervet riiki võluvat. Samal ajal tekkis Berezovskil mõte luua uus erakond, millel puuduks igasugune ideoloogia. „Keegi poleks kuulanud seda juttu, mida me oleksime rääkinud,” teatas ta mulle üheksa aastat hiljem, olles ilmselt ikka veel veendunud, et see oli olnud geniaalne väljamõeldis. „Ma otsustasin, et me asendame ideoloogia nägudega.” Berezovski inimesed otsisid nägusid ning leidsid mõned kuulsused ja ühe ministri. Kuid nägu, mis oli kõige tähtsam, kuulus mehele, kes oli veel paar nädalat tagasi tundmatu: Putini populaarsuse kasvades muutus ka uus partei aina menukamaks. 1999. aasta 9. detsembri parlamendivalimistel eelistas ligi neljandik valijatest kahe kuu vanust blokki, mis kandis nime Единство (Ühtsus) ehk Медведь(Karu) ja millest sai parlamendi alamkojas suurim fraktsioon.
Putini liidripositsiooni kindlustamiseks tegi keegi „perekonnast” – tundub, et keegi ei suuda enam meenutada, kes – hiilgava ettepaneku: Jeltsin peaks enne tähtaega tagasi astuma. Seaduse kohaselt saaks peaminister Putinist presidendi kohusetäitja, ta tõuseks enne tulevast kampaaniat automaatselt presidendi ametikohale. Tema oponentidele oleks see ootamatu käik ja valimisteni jääv aeg lüheneks. Tegelikult peaks Jeltsin seda lausa 31. detsembril tegema. See oleks väga jeltsinlik käitumine: ta tõrjuks peaaegu terve maailma uudistes tagaplaanile sajandivahetuse teema, 2000. aasta arvutiprobleemi ja kõik muud võimalikud uudised. Samuti toimuks see traditsioonilise jõulude ja aastavahetuse vahele jääva kahenädalase pausi alguses, lühendades veelgi Putini vastaste valimisteks valmistumise aega.
NÄÄRIÕHTU on ilmalik tähtpäev, Venemaa suurim perekondlik püha, mis on juba ammu kujunenud tähtsamaks kui kõik teised pühad. Sel õhtul tulevad kõik venelased oma sõprade ja perekonnaga kokku; vahetult enne aasta lõppemist kogunevad nad televiisorite ette, et vaadata, kuidas ühe Kremli torni kell kuulutab kesköö saabumist, ning tõsta siis klaasid vahuveiniga ja istuda seejärel traditsioonilisi toite sööma. Keskööeelsetel minutitel peab riigijuht kõne, nii oli see kombeks Nõukogude Liidus ja ka Jeltsin oli selle 31. detsembril 1992 taas kasutusele võtnud (31. detsembril 1991, kui Nõukogude Liit ametlikult eksistentsi lõpetas, esines rahva ees üks koomik).
Jeltsin ilmus teleriekraanile tavapärasest ajast kaksteist tundi varem. „Sõbrad,” ütles ta. „Kallid kaasmaalased. Täna on viimane kord, kui ma teile vana-aasta õhtul kõnega esinen. Kuid see pole kõik. Täna on viimane kord, kui ma teie poole Venemaa presidendina pöördun. Olen langetanud otsuse. Olen pikalt ja raske südamega selle üle järele mõelnud. Täna, sajandi viimasel päeval, panen ma ameti maha… Ma lahkun… Venemaa peaks uude sajandisse astuma uute poliitikute, uute nägudega, uute, tarkade, tugevate, energiliste inimestega… Miks peaksin ma klammerduma oma ametikoha külge veel kuus kuud, kui meie riigil on tugev isik, kes väärib presidendikohta ja kellega on seotud peaaegu kõigi venelaste tulevikulootused.”
Seejärel palus Jeltsin vabandust. „Andke andeks,” ütles ta, „et mul ei õnnestunud paljusid teie unistusi täita. Et paljud asjad, mille teostamist me pidasime lihtsaks, osutusid väga raskeks. Mul on kahju, et mul ei õnnestunud täita nende inimeste ootusi, kes uskusid, et me suudame ühe jõupingutuse, ühe tugeva tõukega hüpata välja oma hallist, stagneerunud, totalitaarsest minevikust ja jõuda helgesse, jõukasse, tsiviliseeritud tulevikku. Ka mina uskusin selle võimalikkust… Ma pole seda kunagi varem öelnud, aga ma tahan, et te teaksite – ma tundsin oma südames teie kõigi valu. Ma veetsin unetuid öid, piinarikkaid perioode, mõeldes sellest, mida ma saaksin teha, et muuta elu natukenegi paremaks… Ma lahkun. Ma olen teinud kõik, mis minu võimuses… Tulemas on uus põlvkond – nemad suudavad teha rohkem ja paremini.”
Jeltsin rääkis kümme minutit. Ta oli tursunud, ülekaaluline, liikus vaevu. Samuti nägi ta välja nagu rusutud ja abitu mees, kes matab end elusalt enam kui saja miljoni inimese silme all. Kõne ajal ta näoilme ei muutunud, kuid lõpetades kippus ta hääl emotsioonide surve all murduma.
Keskööl ilmus teleekraanidele Vladimir Putin. Ta oli alguses silmanähtavalt närvis ja kippus isegi kokutama, kuid tundus ajapikku enesekindlamaks muutuvat. Ta rääkis kolm ja pool minutit. On tähelepanuväärne, et ta ei kasutanud võimalust oma esimese kihutuskõne tegemiseks. Ta ei andnud mingeid lubadusi ega rääkinud midagi, mida võiks sütitavaks pidada. Selle asemel sõnas ta, etVenemaal ei muutu midagi, ja kinnitas vaatajatele, et nende õigused on kaitstud. Lõpetades palus ta venelastel klaasid „Venemaa uue sajandi” terviseks tõsta – kuigi tal endal polnud klaasi, mida tõsta.
Putin oli nüüd presidendi kohusetäitja ja valimiskampaaniale oli antud ametlik avalöök. Berezovski meenutas, et Putin oli distsiplineeritud ja koguni sõnakuulelik: ta tegi nii, nagu talle soovitati – ja tal soovitati eriti mitte midagi teha. Ta oli juba niigi sedavõrd populaarne, et see oli põhimõtteliselt kampaaniata kampaania, mis lõpeb valimisteta valimisega. Putini ülesandeks oli mitte kunagi eriti erineda sellest, mida valijad temas näha soovisid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив