Riik oli muserdatud, traumeeritud ja pettunud. Rahvas oli 1980ndate lõpus tundnud lootust ja ühtsust, mis jõudis haripunkti 1991. aasta augustis, mil inimesed lõid tagasi hunta, mis oli ähvardanud Gorbatšovi valitsust. Nad olid lootnud Boriss Jeltsinile,Venemaa ainukesele vabalt valitud juhile. Tasuks usalduse eest sai vene rahvas hüperinflatsiooni, mis neelas paari kuuga kõik nende säästud, bürokraadid ja ettevõtjad, kes varastasid päise päeva ajal riigi ja üksteise tagant, ja seninägematu majandusliku ning sotsiaalse ebavõrdsuse. Mis veelgi halvem, paljud, ja võimalik, et enamik venelasi kaotas igasuguse kindlustunde tuleviku suhtes ning koos sellega ka ühtsustunde, mis oli neile 1980ndatel ja 1990ndate alguses toeks olnud.
Jeltsini valitsus oli riigi valu ja hirmu ignoreerides teinud saatusliku vea. Terve aastakümne oli Jeltsin, tõeline populist, kes sõitis vajadusel bussiga ja ronis tankidele – olenevalt sellest, kumba tegevust olukord nõudis –, järjest enam tõmbunud mustade limusiinide ja kinniste koosolekute suletud ning kiivalt kaitstud maailma. Tema esimene peaminister, noor, kuid väljapaistev Jegor Gaidar, kellest kujunes postsovetliku majandusreformi kehastus, tegi ühemõtteliselt ja avalikult selgeks, et ta peab rahvast liiga rumalaks, et reformi asjus üldsusega mingisse arutellu laskuda. Venemaa rahvas, kelle liidrid raskel hetkel olid hüljanud, otsis lohutust nostalgiast – mitte niivõrd kommunistlikust ideoloogiast, mis oli oma innustava võime juba aastakümneid tagasi viledaks kulutanud, kuivõrdVenemaa supervõimu staatuse tagasi igatsemisest. Aastal 1999 oli õhus tunda agressiivsust, mis andis Jeltsinile ja „perekonnale” õigustatult põhjust hirmul olla.
Solvumine ja agressiivsus mõjuvad sageli pimestavalt. Seetõttu ei pannud enamikVenemaa inimesi Jeltsini viimase kümne aasta saavutusi tähelegi. Vaatamata korduvalt langetatud valedele otsustele oli Venemaal õnnestunud erastada suur osa ettevõtetest ning suurimad privatiseeritud firmad olid taas jalule aidatud ning konkurentsivõimeliseks muudetud. Kuigi ebavõrdsus oli kasvanud, oli valdav enamik venelastest kogenud elukorralduse üldist paranemist: televiisorite, pesumasinate ja külmkappidega majapidamiste arv suurenes; eraisikutele kuuluvate autode hulk kahekordistus; ajavahemikul 1993–2000 turistina välismaal käinute arv peaaegu kolmekordistus. 1998. aasta augustis oli Venemaa oma võlgade tagasimaksmise katkestanud ja see oli esile kutsunud lühiajalise, kuid märkimisväärse inflatsiooni kasvu, samas oli pärast seda ka majandustegevus edenema hakanud. Meedia õitses: kummastavalt lühikese ajaga said venelased selgeks, kuidas teha nutikaid ja häid telesaateid. Samuti olid nad asutanud loendamatul hulgal trükiväljaandeid ning mitmeid paljutõotavaid veebiväljaandeid. Tegeldud oli paljude (kuigi kindlasti mitte kõigi) riigi taristuprobleemidega: linnasisesed rongid püsisid taas graafikus, postiteenistus toimis, telefoniühendusega majapidamiste arv suurenes. Üks Venemaa ettevõte, 1992. aastal loodud mobiiliteenuse pakkuja, oli oma aktsiad NewYorgi börsile viinud ja selle firma käsi käis jätkuvalt hästi.
Kuid näis, et valitsus ei suuda kuidagi rahvast veenda, et olukord on tõepoolest parem kui mõned aastad tagasi ja kindlasti parem kui kümme aastat varem. Ebakindlus, mida venelased olid tundnud alates ajast, mil Nõukogude Liit nende jalge all murenema hakkas, oli nii suur, et iga kaotus näis kinnitavat hävinguootusi, samas kui kõik edusammud muundati edasiste kaotuste hirmuks. Jeltsin oskas ainult oma populistlikke oskusi kasutada: ta ei suutnud ootusi rahuldada ega neid ümber kujundada, ta ei osanud riiki uute ideaalide ja uue retoorika suunas juhtida. Ta võis vaid üritada anda inimestele seda, mida nad tahtsid.
Ja Jeltsin polnud kindlasti see, keda nad tahtsid. Kümned miljonid venelased pidasid teda isiklikult vastutavaks igas hädas, mida nad olid eelneva kümne aasta vältel kogenud, kõik nende kaotatud lootused ja purunenud unistused – tundus, et isegi nende kadunud noorus – oli tema süü ja nad vihkasid teda kogu hingest. Kes iganes Jeltsini järel riiki juhtima sattunuks, võis ainuüksi tema kohtu alla andmisega populaarsust võita. Põdur president kartis kõige rohkem seda, et partei nimega Отечество – Вся Россия (Isamaa – Kogu Venemaa; see nimi koosneb kahe partei nimest ning kõlab vene keeles niisama kohmakalt kui eesti keeles), mille liidrid olid endine peaminister ja mitmed linnapead ning kubernerid, pääseb võimule ning maksab Jeltsinile ja „perekonnale” kätte ning tal tuleb oma ülejäänud aastad vanglas veeta.
Siin tuli mänguVladimir Putin.
Berezovski jutu kohaselt otsis „perekond” troonipärijat. Seda lugu iseloomustab proportsioonide ühildamatus. Väike ümberpiiratud ja isoleeritud inimeste rühm otsis kedagi, kes asuks juhtima maailma suurimat riiki koos kõigi selle tuumapommide ja traagilise ajalooga – ning ainuke asi, mis tundus olevat väiksem kui võimalike kandidaatide arv, oli neilt nõutavate omaduste hulk. Kõik, kellel oli mingitki poliitilist kapitali ja ambitsioone – kõik, kelle isiksus vastas tema ametikohale –, olid juba Jeltsini hüljanud. Ainukesed allesjäänud kandidaadid olid hallides ülikondades silmapaistmatud mehed.
Berezovski väidab, et tema soosik oli Putin. Vastavalt oligarhi jutule, mida ta mulle oma villas Londoni lähistel rääkis (pidasin lubadusest kinni ja unustasin selle täpsema asukoha niipea, kui olin linna tagasi jõudnud), oli Berezovski Putiniga kohtunud 1990. aastal, kui ta otsis võimalusi äritegevuse Leningradi laiendamiseks. Berezovski oli endine akadeemik, kes oli hakanud autoärimeheks. Tema ettevõte müüs Ladasid – selle nime andsid venelased autole, mis oli Fiati ammu aegunud kehv koopia. Lisaks importis ta kasutatud autosid Euroopast ja ehitas remonditöökodasid, mis parandasid tema müüdavat kaupa. Putin, kes oli sel ajal linnavalitsuse esimehe Anatoli Sobtšaki asetäitja, oli aidanud Berezovskil Leningradis garaaži avada, kuid altkäemaksust keeldunud, ja sellest piisas, et ta Berezovskile meelde jääks. „Ta oli esimene bürokraat, kes ei võtnud pistist,” kinnitas Berezovski mulle. „Ausõna. See avaldas mulle tohutult muljet.”
Berezovskil tekkis komme Peterburi sattudes alati Putini kabinetist läbi astuda – arvestades Berezovski keevalist natuuri, olid need arvatavasti tõesti sellised põgusad visiidid, kus oligarh tormas sisse, lobises õhinal ja sööstis taas välja, pööramata tõenäoliselt kordagi tähelepanu oma võõrustaja reaktsioonile. Kui ma Berezovskiga vestlesin, oli tal raskusi selle meenutamisega, mida Putin talle rääkinud oli. „Kuid ma pidasin teda omamoodi liitlaseks,” ütles ta. Talle avaldas ka see muljet, et Putin, kes edutati Peterburi aselinnapeaks pärast seda, kui Sobtšakist sai linnapea, keeldus hiljem, kui Sobtšakki enam tagasi ei valitud, ametikohast uue linnapea juures.
Kui Putin 1996. aastal Moskvasse kolis, et Kremlis täidesaatvas ametis tööle asuda, hakkasid nad Berezovskiga tihedamini kohtuma oligarhile kuuluvas eksklusiivses kesklinna klubis. Berezovski oli kasutanud oma sidemeid selleks, et paigutada linnakvartali mõlemasse otsa liiklusmärgid „Sissesõit keelatud”, kuulutades sellega põhimõtteliselt terve kvartali lõigu enda omaks. (Mitmete teisel pool tänavat asuvate korterelamute elanikud ei võinud enam seaduslikult oma kodu juurde sõita.)
Kuid 1999. a alguses oli Berezovski, nagu ka ülejäänud „perekond”, piiramisrõngas, aga tema oli suuremas ohus: tema oli ainuke, kes väärtustas oma positsiooni Moskva seltskonnas. Olles takerdunud meeleheitlikku ja ilmselt lootusetusse võimuvõitlusse endise peaministri Jevgeni Primakoviga, kes juhtis Jeltsini-vastast poliitilist liitu, oli Berezovski muutunud peaaegu paariaks. „Oli mu naise, Lena, sünnipäev,” rääkis ta mulle. „Olime otsustanud üsna vähe inimesi kutsuda, kuna ei tahtnud, et inimeste suhted Primakoviga pingestuksid. Seega olid kutsutud vaid sõbrad. Ja siis ütleb üks mu turvamees: „Boriss Abramovitš, kümne minuti pärast saabub Vladimir Vladimirovitš Putin.” – „Mis puhul?” küsin.
Turvamees vastas: „Ta soovib Lenat sünnipäeva puhul õnnitleda.” Ja Putin ilmuski kümne minuti pärast kohale, lillekimp kaasas. Ma ütlesin: „Volodja, miks sa seda teed? Sul on niigi probleeme. Kas see on mingi demonstratsioon?” Ning tema vastas: „Jah, see on demonstratsioon.” Nii lõi ta vundamendi meie suhtele. Alates faktist, et ta ei võtnud altkäemaksu. Jätkates sellega, et ta keeldus Sobtšakki hülgamast. Ja siis see intsident, mis veenis mind selles, et ta oli hea ning sirgjooneline mees – jah, tõsi, KGB mees, kuid sellegipoolest mees.” See avaldas