Ma küsisin talt tookord, miks ta oli poliitikasse naasnud, kui teadis väga hästi, et ta ei saavuta enam eales sellist mõjuvõimu, mis tal varem oli. Ta püüdis mulle mitu korda vastata, kuid jäi oma motiivide selgitamisega alati jänni. Lõpuks helistas ta mulle haiglast, kus tal pidi operatsioon algama; ta oli püüdnud enne narkoosi alla minemist määratleda oma elufilosoofiat ning leidnud viimaks kujundi, mis talle meeldis. „On üks Vana-Kreeka legend harpüiadest,” rääkis ta mulle. „Need on varjud, mis elustuvad ainult siis, kui joovad inimverd. Õpetlase elu on varjuelu. Osaledes tuleviku kujundamises, olgu selleks või väikegi osa tulevikust – ja see ongi poliitika olemus –, ärkab varjus olnud inimene ellu. Kuid selle saavutamiseks peab ta jooma verd, sealjuures ka omaenda verd.”
JÄRGISIN KATE’I RAADIOLE SUUNATUD PILKU. Raadio ragises, otsekui nõuaks sõnade kõlaritest välja paiskamine suurt pingutust. Raadiodiktor rääkis sellest, kuidas Galina oli mõni tund tagasi Peterburi kortermaja trepikojas maha lastud. Ta oli õhtul lennukiga Moskvast tulnud, koos oma õigusnõustaja Ruslan Linkoviga vanemate juures põgusa peatuse teinud ning seejärel mööda üht linna kauneimat tänavat Gribojedovi kanali ääres asuva kodu poole kõndinud. Hoonesse sisenemisel oli trepikoda pime: trepil ootavad püssimehed olid lambipirnid välja keeranud. Pimedusest hoolimata jätkasid nad trepist üles minemist, arutledes samal ajal hiljuti natsionalistliku partei poolt Galina vastu esitatud hagi üle. Äkki kostis plaksatus, välgatas valgus ja Galina jutt katkes. Ruslan karjatas: „Mida te teete?” ning tormas valguse ja heliallika suunas. Tema sai järgmised kaks kuuli.
Ruslan oli ilmselt korraks meelemärkuse kaotanud ning siis uuesti teadvusele tulles oma mobiililt ühele ajakirjanikule helistanud. Ajakirjanik helistas miilitsasse (nimetati 2011. aastal ümber politseiks – tlk). Ja nüüd rääkis raadiost kostev hääl mulle, et Galina oli surnud ja Ruslan, keda ma samuti tundsin ning kes mulle meeldis, oli haiglas kriitilises seisundis.
KUI SEE RAAMAT OLEKS ROMAAN, oleks minu tegelaskuju, kes kuuleb sõbra surmast ning teab juba, et elu on nüüd pöördumatult muutunud, jätnud arvatavasti kõik muu pooleli ja tormanud midagi tegema – ükskõik mida, mis sel hetkel asjakohane tunduks. Tegelikus elus me aga tavaliselt ei tea, millal me elu on jäädavalt muutunud ja kuidas tragöödias käituda. Läksin oma uue korteri tarvis vannitoavarustust ostma. Alles siis, kui minuga kaasas olnud ehitusbrigaadi juht küsis: „Kas te Starovoitova kohta kuulsite?”, jäin ma seisma. Mäletan, et põrnitsesin oma saapaid ja tuhandete toimekate koduomanike jalge all halliks ning kõvaks tallatud lund. „Me sõlmisime temaga lepingu garaaži ehitamiseks,” ütles mees. Millegipärast just sel hetkel, kui mõtlesin, et mu sõber ei vaja enam kunagi seda garaaži, sain aru, kuivõrd abituna, hirmunult ja vihasena ma end tundsin. Hüppasin autosse, sõitsin rongijaama ja läksin Peterburi,et kirjutada lugu sellest, mis oli Galina Starovoitovaga juhtunud.
Järgneva paari aasta jooksul veetsin mitmeid nädalaid Peterburis. Siin oli veel üks lugu, mida keegi mulle varem polnud rääkinud. See oli hoopis tähtsam lugu kui need, mis ma eales kirjutanud olin, isegi tähtsam, kui riigi ühe tuntuma poliitiku külmavereline mõrv. Peterburi näol avastasin ma linna – Venemaa suuruselt teise linna –, mis oli kui riik riigis. See oli koht, kus KGB, mille vastu Starovoitova oli pidanud oma raskeimat ja lootusetuimat lahingut, oli kõikvõimas. Kohalikud poliitikud ja ajakirjanikud olid veendunud, et nende telefonikõnesid ning kontoreid kuulatakse pealt, ja näis, et neil oli õigus. See oli koht, kus mõjukate poliitikute ning äritegelaste tapmine oli tavapärane sündmus. Ja see oli koht, kus mõne vihase ärijuhi tõttu võis keegi üsna lihtsalt trellide taha minna. Teisisõnu oli see selline paik, milliseks ülejäänud Venemaa muutus mõne aasta pärast, kui seda hakkasid valitsema inimesed, kes 1990ndatel Peterburi juhtisid.
Ma ei tea siiani, kes tellis Galina Starovoitova tapmise (kaks meest, kes aastaid hiljem mõrvades süüdi mõisteti, olid kõigest palgatud käsilased). Samuti pole ma avastanud tapmise põhjust. Küll aga sain teada, et 1990ndatel, kui minusugused noored endale uues riigis uut elu ehitasid, oli meie maailma kõrval eksisteerinud paralleelmaailm. Peterburi oli alal hoidnud ning täiustanud nõukogude riigi põhiomadusi: seal valitses süsteem, mis üritas pidevalt oma vaenlasi hävitada – paranoiline ja kinnine režiim, mis püüdles üleüldise kontrolli saavutamise poole ning tegi jõupingutusi, et hävitada kõik, mida ta ei suutnud kontrollida. Just sellepärast, et Starovoitova riigikorravastane positsioon oli teinud temast märgistatud, hukkumisele määratud naise, oli raske täpselt kindlaks teha, mis just talle saatuslikuks sai. Olin käinud paljudes sõjapiirkondades, töötanud ka suurtükitule all, kuid see siin oli palju hirmutavam: kunagi varem polnud ma pidanud kirjeldama reaalsust, mis oli nii kiretu ja julm, nii ilmne ja halastamatu, nii paheline ja täiesti süümepiinadeta.
Paari aastaga muutus terve Venemaa tegelikkus selliseks. Kirjeldan selles raamatus, kuidas see toimus.
ÜKS
JUHUSLIK PRESIDENT
Kujutlege, et teil on riik, kuid pole kedagi, kes seda juhiks. Sellisest kimbatusest leidsid Boriss Jeltsin ja tema lähikondlased enda arvates end 1999. aastal.
Jeltsin oli juba kaua haige olnud. Tal oli olnud mitu südameatakki ning 1996. aastal, peagi pärast teiseks valitsemisajaks valimist oli talle tehtud avatud südamelõikus. Enamik inimesi arvas, et ta purjutas palju – levinud ja tuntud vene häda –, kuigi mõned lähikondsed kinnitasid, et Jeltsinit aeg-ajalt tabanud segasushood ja endassetõmbumine tulenesid pidevatest tervisehäiretest, mitte alkoholist. Antud juhul pole põhjus tähtis, kuid Jeltsin oli mitmel riiklikul visiidil kaduma läinud või seosetult käitunud, häirides sellega oma toetajaid ning valmistades valijatele pettumuse.
Aastaks 1999 polnud Jeltsin, kelle toetusprotsent oli kahanenud ühekohaliseks numbriks, pooltki enam see poliitik, kes ta varem oli olnud. Ta kasutas endiselt paljusid neist võtetest, mis olid ta kunagi suurepäraseks teinud, korraldas ootamatuid poliitilisi kohtumisi, kasutas vaheldumisi tegusat ja mittesekkuvat valitsusviisi, rakendas strateegiliselt oma silmapaistvat isiksust, kuid nüüd sarnanes ta peamiselt pimestatud poksijaga, kes vehkleb poksiringis, ründab kujuteldavaid sihtmärke ega märka tegelikke vastaseid.
Oma teise valitsusaja teisel poolel korraldas Jeltsin administratsiooni korduvalt ja meeleheitlikult ümber. Ta vallandas peaministri, kes oli kuus aastat ametis olnud, asendas ta kolmekümne kuue aastase tundmatu poliitikuga ja vahetas viimase kuus kuud hiljem taas vana peaministri vastu, vallandades ta jälle kolme nädala pärast. Jeltsin määras endale ühe mantlipärija teise järel, kuid kaotas neisse kiiresti usu ning väljendas seda avalikult, valmistades sellega piinlikkust nii oma pahameele objektile kui ka kõigile, kes juhtusid selle rahulolematuse tunnistajaks olema.
Mida tujukamaks president muutus, seda rohkem vaenlasi ta endale tekitas – ja seda enam hakkasid tema vaenlased ühte hoidma. Aasta enne oma teise ehk viimase valitsusaja lõppu leidis Jeltsin end väga ebakindla võimupüramiidi tipust. Tema pidevad ümberkorraldused olid kõrvale tõrjunud mitme poliitilise põlvkonna jagu professionaale, paljud ministeeriumide ja föderaalsete ametkondade juhid olid nüüd noored keskpärased isikud, kes olid tekkinud vaakumi tõttu tippu tõusnud. Jeltsinil oli nüüd nii vähe usaldusväärseid liitlasi ja nad olid kõigist teistest nii ära lõigatud, et ajakirjandus kutsus neid „perekonnaks”. Selle moodustasid Jeltsini tütar Tatjana, presidendi administratsioonijuht Aleksandr Vološin, tema endine administratsioonijuht Valentin Jumašev, kellega Tatjana hiljem abiellus, veel üks endine administratsioonijuht, majandusteadlane ja Venemaa erastamise „isa” Anatoli Tšubais ning ettevõtja Boriss Berezovski. Poolest tosinast niinimetatud oligarhist, ärimehest, kes olid Jeltsini valitsuse ajal ülirikkaks saanud ning tasunud selle