Sarnaselt teiste oligarhidega oli Berezovski toetanud Jeltsini 1996. aasta tagasivalimise kampaaniat. Erinevalt ülejäänutest oli ta kasutanud oma tutvusi mitmete poliitiliste kohtumiste korraldamiseks. Ta reisis mööda riiki ringi, sõlmis poliitilisi kokkuleppeid, pidas läbirääkimisi Tšetšeenia rahu üle ja nautis rambivalgust. Ta kultiveeris mängujuhi kuvandit, puhudes oma mõjukuse tegelikust suuremaks ja uskudes kindlasti vähemalt poolt sellest, mida ta ütles või millele vihjas hetkel, kui ta seda ütles või vihjas. Mitmed tulevased välismaised korrespondendid uskusid, et Berezovski onVenemaa varivalitseja.
MITTE KELLEGAGI POLE LIHTSAM manipuleerida kui mehega, kes kujutleb oma mõjuvõimu suuremaks, kui see tegelikult on. Sellal, kui „perekond” otsis Venemaale tulevast valitsejat, toimus mitu Berezovski ja Putini kokkusaamist. Selleks ajaks oli Putinist saanud Venemaa julgeolekuteenistuse juht. Jeltsin oli räsinud korduvalt kõigi valdkondade tippjuhtkondi ja FSB (Föderaalne Julgeolekuteenistus, nagu seda KGB järglast nüüd kutsuti) polnud mingi erand. Kui uskuda Berezovskit, siis just tema mainis Putinit Jeltsini administratsioonijuhile Valentin Jumaševile. „Ma ütlesin talle: „Meil on Putin, kes töötas vist julgeolekuteenistuses, kas pole?” JaValja vastas: „Jah, töötas küll,” ja mina ütlesin: „Kuule, minu arvates on see üks võimalus. Mõtle ise, ta on lõppude lõpuks ju oma.”Valja arvas: „Aga ta on üsna madalal astmel.” Ning mina ütlesin: „Kuule, siin käib revolutsioon, kõik on täiesti peapeale pööratud, nii et … ””
Selline tuumariigi tähtsaima julgeolekuteenistuse juhi valimise protsessi kirjeldus kõlab nii jaburalt, et olen sunnitud seda uskuma. Putin oli tõepoolest madalal astmel: ta oli tegevteenistusest alampolkovnikuna lahkunud ning pälvis reservis olles automaatselt polkovniku auastme. Ta on väitnud, et talle pakuti FSB juhiks saades kindrali paguneid, kuid ta olevat sellest aust keeldunud. „Polkovnikute kamandamiseks pole vaja kindral olla,” olid sõnad, millega ta naine seda otsust kirjeldas. „Juhtimiseks on vaja inimest, kes seda teha oskab.”
Ükskõik, kas ta seda oskas või mitte, kuid on ilmne, et Putin tundis end FSB juhi kohal ebakindlalt. Ta hakkas kiiresti födraalsete ametkondade juhikohtadele määrama inimesi, keda tundis Leningradi KGB aegadest. Samas ei tundnud ta end isegi oma kabinetis kindlalt, nii et alati, kui nad Berezovskiga kokku said, läksid nad vestlemiseks Putini kabineti taga olevasse hüljatud liftišahti – see oli Putini arvates hoones ainuke koht, kus nende vestlust ei salvestata. Selles troostitus ja ebatavalises vestluspaigas kohtus Berezovski Putiniga peaaegu iga päev,et rääkida oma võitlustest endise peaministri Primakoviga – ja hiljem ka Venemaa presidendiks saamisest. Berezovski meenutas, et kõnealune kandidaat oli esmalt skeptiline, kuid nõus kuulama. Ükskord sulges Putin kogemata ukse, mis eraldas šahti tema kabineti kõrval olevast koridorist, ja vestluspartnerid jäid liftišahti kinni. Putin pidi seinale prõmmima, et keegi nad sealt välja päästaks.
Viimaks õnnestus Berezovskil, kes oli kindlalt veendunud, et tema esindab Venemaad, Putinit veenda. 1999. aasta juulis lendas Berezovski Prantsusmaa edelaossa Biarritzi linna, kus Putin puhkusel oli. „Ma helistasin talle ette,” mäletas Berezovski. „Ma ütlesin talle, et tahan tulla ja temaga ühel tõsisel teemal rääkida. Jõudsin kohale; ta oli puhkusel koos naise ja kahe tütrega, kes olid sel ajal veel väga noored, ühes väga tagasihoidlikus ühishaldusse kuuluvas elukohas. See oli nagu tavaline korter. Väike köök, üks või kaks magamistuba. Tõesti väga tagasihoidlik.”Tollal oli Venemaa miljonäridel, kelle hulka Putin kahtlemata kuulus, kombeks veeta puhkust Côte d’Azuri hiidvillades, sellepärast jättiski Putini vähenõudlik puhkusekoht Berezovskile nii sügava mulje.
„Veetsime vesteldes terve päeva. Lõpuks ta ütles: „Hüva, teeme proovi. Aga sa ju mõistad, et ma pean seda kuulma Boriss Nikolajevitši [Jeltsini] enda suust.””
Kõik see meenutab üht vana juudi anekdooti. Kosjamoor külastab vananevat rätsepat, et arutada tolle keskmise tütre abiellumist Rothchildi impeeriumi pärijaga. Rätsep esitab mitu vastuväidet: ta ei saa oma keskmist tütart mehele panna enne, kui vanemad lapsed on sobiva abikaasa leidnud, ta ei taha, et tütar kodust liiga kaugale koliks, ta pole kindel, kas Rothchildid on tema tütre jaoks piisavalt jumalakartlikud. Kosjasobitajal on kõigile argumentidele vastus olemas: lõppude lõpuks on see ikkagi Rothchildi varanduse pärija. Viimaks rätsep leebub. „Suurepärane,” kostab kosjamoor. „Nüüd pole muud, kui pean veel Rothchildidega rääkima.”
Berezovski veenis Putinit. „Ma ütlesin: „Volodja, mida sa räägid? Mind saatis siia tema ise lihtsalt selleks, et ei tekiks mingit arusaamatust, kui tema seda juttu sulle räägib ja sina vastad, nagu sa oled mulle korduvalt öelnud, et sa ei taha sellega tegemist teha.” Niisiis ta nõustus. Ma läksin Moskvasse ja rääkisin meie vestlusest Jumaševile. Ja mõni aeg hiljem – ma ei mäleta enam täpselt, mitme päeva pärast – naasis Putin Moskvasse ja kohtus Boriss Nikolajevitšiga. Ning Boriss Nikolajevitš reageeris kummaliselt. Vähemalt mäletan ma, et ta ütles mulle: „Ta tundub hea küll, aga ta on natuke väike.””
Jeltsini tütar Tatjana Jumaševa mäletab seda lugu teistmoodi. Ta mäletab, et Jeltsini toonane administratsiooniülem Vološin vaidles endise administratsiooniülema Tšubaisiga: mõlemad olid ühel nõul, et Putin sobib hästi järeltulijaks, kuid Tšubais ei uskunud, et Venemaa parlament Putini heaks kiidab. Sel ajal, kui mõlemad oma väidetega Jeltsini poole pöördusid, lendas Berezovski Biarritzi, et Putinile ettepanek teha – sest ta tahtis, et Putin ja ülejäänud riik usuks, et tema on see, kes valitsejad troonile tõstab.
Kuid nagu teisedki presidendi valimise protsessi osalised mäletab Tatjana Jumaševa paanikat, mida nad poliitilist olukorda ja riigi tulevikku vaadates tundsid. „Tšubais oli veendunud, et riigiduuma ei kiida Putinit heaks. Tema arvates korraldatakse kolm hääletust ja seejärel saadetakse parlament laiali.1 Kommunistid, kes on koondunud [endise peaministri] Primakovi ja [Moskva linnapea Juri] Lužkovi taha, koguvad järgmistel valimistel kindla häälteenamuse, võib-olla koguni konstitutsioonilise enamuse. Pärast seda ähvardaks riiki katastroofiline tulevik, mis võib viia kodusõjani. Parim võimalik stsenaarium oli neokommunistlik režiim, mis on pisut nüüdisaegsete tingimustega kohandatud, kuid ärid taasriigistatakse, piirid suletakse ja paljud meediaväljaanded pannakse kinni.”
„Olukord oli katastroofi äärel,” kirjeldas Berezovski situatsiooni. „Me olime aega raisanud ja kaotanud oma positsiooni eelised. Primakov ja Lužkov kogusid samal ajal üle terve riigi omale toetajaid. Ligikaudu viiskümmend kuberneri [kaheksakümne üheksast] oli juba nende poliitilise liikumisega liitunud. Ja Primakov oli koletis, kes tahtis kõigele seni saavutatule tagurpidikäigu anda.”
Kui „perekond” pidas olukorda lootusetuks, miks nad siis Putinis oma päästjat nägid? Tšubais ütles, et ta oli ideaalne kandidaat. Berezovski pidas teda ilmselgelt hiilgavaks valikuks. Kelleks nad Putinit pidasid ja miks nad arvasid, et ta sobib riiki juhtima?
TÕENÄOLISELT ON PUTINI VÕIMULETULEKU juures kõige veidram tõik, et inimesed, kes ta võimule upitasid, ei teadnud temast eriti rohkem kui teie. Berezovski ütles mulle, et ta ei pidanud Putinit kunagi sõbraks ja polnud eales leidnud, et ta oleks huvitav isiksus – kaalukas mõtteavaldus mehelt, kes on nii ülevoolavalt sõbralik, et tõmbab kindlalt ja entusiastlikult oma mõjuringi kõiki intellektuaalsete ambitsioonidega inimesi ning hoiab neid seal ainuüksi tänu oma sarmile. Fakt, et Berezovski ei pidanud Putinit oma lähikonda võtmiseks kunagi küllalt huvitavaks, viitab sellele, et viimane ei tekitanud temas mitte mingit uudishimu. Aga kui ta pidas Putinit Jeltsinile sobivaks järeltulijaks, eeldas ta arvatavasti, et just need omadused, mis motiveerisid teda ennast Putinist eemale hoidma, teevad temast ideaalse kandidaadi: Putin, kellel puudus näiliselt isikupära ja isiklikud huvid, oleks üheaegselt mõjutatav ning distsiplineeritud. Berezovski eksis sügavalt.
Mis