Siis oli hr Morley ühel õhtul hilja koju tulnud – ta oli käinud kusagil saarel peetud härrasmeeste peol – ja majja sisenenud ning avastanud oma naise teadvusetult söögitoa põrandal lebamas, suurem osa rõivaist seljast rebitud, keha üleni kaetud suurte vermete ja sinikatega, mis olid tekitatud orangutani poolt, kui see söögitoa kõrval asuvas väikeses elutoas üksi istuvat naist oli rünnanud.
Pr Morley, kes vaakus saadud füüsilise šoki tõttu mitmeid päevi elu ja surma vahel, ei osanud toimunu kohta selgitusi anda peale selle, et Billy kohutav kuju oli ilmunud avatud uksele ja siis oli loom talle peale hüpanud. Armuline saatus oli lasknud tal minestada ja möödus paar nädalat, enne kui ta üldse midagi rääkida suutis.
Vahepeal ei kaotanud Morley aega, otsis oma valduses asuvast külast mõned neegrid, varustas need tormilaternatega, sest taevas oli tähtedeta ja öö pime, ja võtnud seinalt oma Martini-Henry elevandipüssi, laadis selle magasini lõhkekuulidega, leidis orangutani ning tulistas selle – täiesti õigustatult, loomulikult – veriseks luude ja liha hunnikuks. Vaid tema kaks mustanahalist olid – ja taas peaaegu täiesti õigustatult, nagu mulle ja Williamsonile tundus – teda tagasi hoidnud, et teda võlla ei tõmmataks, kui ta tahtis viimased lõhkekuulid oma naabri Burgessi tapmisele kulutada. Ehkki Morley ei olnud füüsiliselt kuigi tugev mees, ta oli õblukese kehaehitusega ja eluaeg nõrgemapoolse tervisega olnud, peksis ta omaenda kahe käega läbi endise rumala loomapüüdja – juhtum, mida mäletati Tema Majesteedi kuningas Edwardi lojaalses Briti Lääne-India koloonias Barbadosel veel kaua.
Jäi mulje, nagu Williamsoni emapoolne vanaema oli talle tunnistanud, et see kohutav episood oli hr Morley mõistusele väga halvasti mõjunud. Vähem kui aasta pärast oli sündinud Williamson, ja Douglas Morley, kes oli vahepeal maha müünud oma suhkrurooistandused, kuhu oli investeeritud suurem osa tema enda ja ta noore naise rahast, oli kolinud New Yorki, kus ta asutas aktsiate ostu-müügifirma. Selle oli Williamson saanud päranduseks kaks aastat pärast ülikooli lõpetamist, kui ta isa üsnagi enneaegselt neljakümne seitsme aasta vanuselt suri.
Douglas Morley oli vanaema jutu järgi ja Williamsoni enda kogemuse põhjal hakanud ka pojasse suhtuma selle kummalise põlgliku ükskõiksuse ja vastumeelsusega, mille näis olevat põhjustanud orangutani vägivaldse rünnaku üleelamine.
Me polnud veel kooli lõpetanud, kui ta ema suri, ja Williamson läks taas Madison Avenuele isa juurde elama.
Hr Morley lasi talle ehitada korteri moodi ruumid, mis olid maja temapoolsest osast täiesti eraldatud. Tundus, et ta ei suuda Williamsoni nägemistki taluda, ehkki tema otsesed kohustused ja väljakujunenud tavad sundisid teda poega samasse majasse elama võtma. Need kaks püüdsid teineteisega kokku puutuda nii vähe kui võimalik. Williamson oli saanud emalt päranduse ja tema isa kohta tuleb tunnustavalt öelda, et too aitas pojal seda imetlusväärse asjatundlikkuse ja kannatlikkusega majandada, nii et Williamson oli rikas mees juba ammu enne seda, kui isa surm tema varandust veel poole võrra suurendas.
Ma räägin kõigest sellest nii üksikasjalikult peamiselt seetõttu, et ma tahan rõhutada, kui äärmiselt kahetsusväärne, nagu mulle tundus, oli Sylvia arusaamatu suhtumine, mida ma olen kirjeldanud, ühte parimasse ja lahkeimasse noormehesse siin ilma peal, pärast taolist lapsepõlve ja noorust, mida Williamson oli pidanud üle elama mingi isa veidra psühholoogilise kõrvalekalde tõttu, milles tal endal polnud loomulikult vähimatki süüd.
Olgu, nüüd oli ka Sylvia lahkunud ja Williamson Morley oli taas kord maailmas üksi, kui pidada silmas lähedasi suhteid, ja oli vaba elama nii, nagu talle endale meeldis. Nüüd, kus ta oli end eeldatavasti terveks talveks minu juurde sisse seadnud, oli tema ainuke kommentaar – ma pean silmas tema surnud naist – väga lihtne ja lühike ning see ei seostunud millegagi, mida ta oli öelnud või millele vaid vihjanud vastuseks mu väga ettevaatlikult sõnastatud esimesele isiklikule kaastundeavaldusele seoses hiljutise kaotusega.
«Ma tegin kõik, mis suutsin, Gerald.»
Need Williamson Morleyle nii iseloomulikud napid lihtsad sõnad kandsid tervet tähenduste maailma, leplikult ja kindlasti vapralt talutud kannatuste kokkuvõtet.
Tema külaskäigu ajal, mis kestis mitu kuud, mainis ta ühe korra oma ema. See toimus möödaminnes, kui ta palus mu abi oma kaasatoodud kohvritäie juriidiliste ja muude dokumentide sorteerimisel ning korrastamisel – peamiselt olid need tema finantsküsimuste lahendamist puudutavad paberid. Ta oli oma väärtpaberite müügiga tegelenud firma kohe pärast naise surma maha müünud.
Nende paberite hulgas oli ka erinevaid perekonnaga seotud dokumente – testamente ja muud sellist – ning kui ma neid sorteerisin ja Morley jaoks korrastasin, istudes temaga vastakuti mu läänepoolsel terrassil suure laua taga, märkasin nende seas kordumas mitmeid tema sugulaste nimesid – Parkerid, Morleyd, Grave’id, Putneyd –, aga mitte kordagi perekonnanime Williamson. Küsisin talt ilma igasuguse tagamõtteta, tundmata isegi erilist uudishimu nii tühise asja vastu, kas tal ei ole mõnda Williamsoni-nimelist sugulast, kui see on tema enda ristinimi.
«See on üks kummaline asi, Gerald,» ütles Morley mõtlikult oma iseäralikult sügaval, pehmel häälel. «Mu õnnetu ema… jah, ta lihtsalt jälestas seda nime algusest peale. Ma arvan, et niimoodi see mulle külge jäigi – sest see oli temale vastik! Vaata, minu sündimise ajal – see juhtus New Yorgis Roosevelti haiglas – oleks mu ema peaaegu surnud. Ta ei olnud väga suurt kasvu ega tugeva kehaehitusega ja mina olin jälle sündides, hm, üsna suur – ma kaalusin seitseteist naela ehk teisisõnu, olin kohe alguses paras kolge! Mulle räägiti veel, et ka ma ise vaakusin esimestel päevadel elu ja surma vahel! Alatoitumine. Kõlab naeruväärselt, eks ole. Jah, selline oli sünnituse juures konsultandina olnud New Yorgi kolme parima sünnitusarsti otsus.
Ja tundub nii, et kui ma olin umbes kümne päeva vanune ning oht oli möödas, saabus autoga – ma arvan, et tollal oli see Winton või siis Panhard – mu isa ja sõidutas mu ristimisele. Mu ema viibis endiselt eluohtlikus seisundis – tal ei lastud veel paar nädalat pärast seda üles tõusta – ja isa valis selle nime mulle ise välja, nii et sellest ajast olen ma olnud Williamson.»
Meil oli tõesti erakordselt meeldiv koos aega veeta. Morley oli St Thomasel kohe algusest peale populaarne. Ta oli liiga tark, et nukrutseda, ja kuigi ta otseselt ei otsinud iga hinna eest meelelahutust, käisime rohkesti väljas, ja St Thomasel on, kuhu minna, või vähemalt paari aasta eest veel oli, enne seda, kui president Hooveri majandusprogramm meie mereväepersonali St Thomaselt välja viis.
Morley sõbralikkus, tema jutustamisoskus, aval suhtumine elusse, silmapaistev lahkus ja seltsimehelikkus tuttavate suhtes tõid talle rohkesti uusi sõpru, kellest enamik olid minu vanad sõbrad. Mul oli hea meel, et minu retsept Morleyle – ta enda juurde meelitamine ja talveks siiajätmine – töötas nii efektiivselt.Me olime vähemalt nelja Morley uue sõbraga koos – kõik neli olid mereväeohvitserid –, kui me hotelli «Grand» juures ühel hommikul kella üheteist paiku ümber nurga pöörasime ja ootamatult tõsise probleemi otsa sattusime! Briti meremees, kui ta on mereväe taustaga, on harilikult üks kõige austusväärsemaid ja sümpaatsemaid tüüpe üldse. Aga purjuspäi, nagu ma olen rohkem kui ühe korra täheldanud, on ta hoopis teistsugune inimene. Need kümmekond Briti madrust, kellega me seal kokku põrkasime, olid tulnud maale sõjalaevalt «Amphitrite», mis seisis St Thomase sadamas, ja see oli üks vastik ja jõhker seltskond, kelle taolisi polnud mul ebaõnne elus veel kohatagi. Ma ei oska öelda, kus olid nad end sellesse poolpurjus seisundisse viinud, aga selles, milline oli nende kõigi meeleolu, polnud vähimatki kahtlust!
«Hoo… miuke üleslöödud ohvitseride kamp…!» tervitas üks hiiglakasvu mats, kes tundus olevat nende väljakujunenud juht, silmitsedes vaenulikult nelja valgest drellkangast pagunitega