Siis sain ma teada, et koos nostalgiaga põllumehe elu vastu – olen avastanud, et mõne inimese puhul on see parandamatu – oli tema tunnetesse Great Fountaini mõisavalduse suhtes segunenud ka vastuoluline tänulikkus, et ta enam alaliselt seal ei ela! See vastuolu, see, kuidas teda tõmbas emotsionaalselt vastassuundadesse, pakkus mulle huvi. Ma kohtasin aeg-ajalt Grumbachi ning sedamööda, kuidas mu esimene aasta saarel lõpule jõudma hakkas, saime temaga üsna headeks tuttavateks. Kild killuhaaval, talle omasel vastumeelsel viisil, sai see asi mulle lõpuks selgeks.
Et panna kokku kogu tema nägemus sellest asjast, tekkis mul mõte, et Grumbach, kannatades pidevalt kerge nostalgia käes sisemaal asuva vana elukoha suhtes, tundis end siin linnas siiski kuidagi turvaliselt. Kui ta kaebas moepärast linnaelust ja poepidamisest lähtuvate piirangute üle, oli siiski täiesti kindel, et «miski» – esialgu ähmane lugu, kui see hakkas ilmsiks tulema – vaevas teda kogu see aeg, miski, mis oli seotud püsiva hirmutundega.
Selgus, et neegrid – loomulikult jõudis see kõik minuni tükkhaaval – seal üleval Great Fountainis ei olnud päris samasugused kui saare ülejäänud mustanahaline elanikkond. Nad olid erinevad nendest, kes elasid kahes linnas, paljudes suhkrurooistandustes, erinevad isegi nendest, kes elasid külakogukonna jäänustena selles soodsas kliimas endiselt mahajäetud istandusemaadel, sest keegi polnud piisavalt huvitatud nende skvotterite minema ajamisest. Ei – Great Fountainis oli mingil moel, vähemalt Hans Grumbachi hämarate vihjete järgi, teistsugune, sui generis, kummaline rahvas.
Kõigepealt olid nad peaaegu puhas Dahomee tõug. Need dahomeelased olid tasapisi saabunud saartele Haitilt, varsti pärast üheksateistkümnenda sajandi alguses toimunud ülestõusu Prantsusmaa vastu. Nad olid pikka kasvu, väga musta nahavärviga, äärmiselt klannilikult kokkuhoidvad neegrid. Ja samamoodi nagu Loromantyni orjad Briti Jamaical olid toonud Lääne-India saartele oma obay-i ehk taimemaagia, näis, et need dahomeelased olid toonud Guineast kaasa oma vodu, mis täpselt defineerituna tähendab «Mao» kummardamisega kaasnevaid riitusi.
Seda kummardamist, mis oli kasvanud vabaks saanud Haitil ja Lõuna-Ameerikas Guajaana sisemaal laialt levinud kultuseks, mõistetakse väga puudulikult. Aga sellega kaasnev atribuutika – kõik need amuletid, ohutised, ouanga’d, talismanid, armujoogid, «ravitsemine» ja mis kõik veel – on levinud üle kogu Lääne-India saarte ja neid kultiveeritakse kõrgeltarenenud ja laialt varieeruvates vormides. Loomulikult on Haiti selle uskumuse Lääne-India koduks. Aga Prantsuse Martinique’il on selle ulatus ja intensiivsus Haiti ülemvõimule parajaks konkurendiks. See on laialt levinud Dominical, Guadeloupe’il, isegi Briti Montserrat’l. Tegelikult võib nimetada mis tahes saare Kuubast Trinidadini ja jättes kõrvale variatsioonid, kohalikud iseärasused ja kõik taolised nüansid, võib ausalt kinnitada, et vodu, mida mustad ise nimetavad enamasti obi’ks, on ajanud juured väga sügavale.
Grumbachi jutu järgi oli käputäis Great Fountaini külaelanikke sedasorti tegevusega väga tõsiselt hõivatud. Omaette jäetuna, nagu nad juba mitmeid aastaid olid elanud, moodustades peaaegu puhtaverelistest dahomeelastest väikese eraldatud kogukonna, olid nad taas tagasi langenud oma aafrikalike kommete juurde, ja see, nagu väitis Grumbach, oli fakt, hoolimata nende muretust sõbralikkusest, nende «inglise keele» oskusest ja mitmest muust välisest tunnusest, mis ei näidanud neid väga palju erinevana teistest Santa Cruzi saare «maaneegritest».
Grumbach oli tundnud Silvio Fabriciust sellest ajast, kui too olnud veel väike istanduses elav neegrijõmpsikas. Ta teadis Silvio kohta kõike, nii palju kui tema piiratud arusaam mustanahaliste maagiast võimaldas. Ta oli töötanud istanduses töödeülemana, kui poiss oli hakanud suurt kookospalmi tähele panema. Ta oli kuulnud ja näinud seda, mida ta nimetas «lolluseks», mis kaasnes selle neofüüdi eristamisega teistest. Oli olnud kolm päeva ja ööd – eriti ööd –, mille jooksul ükski istanduse tööline ei liigutanud lillegi, ei teinud mitte mingisugust tööd. Nagu Grumbach seda kibestunult meenutas, oli parajasti «lõikuse aeg». Tema tööandjad, kes ei saanud aru – ärimehed nagu nad olid – põhjustest, miks farmis tööd ei tehta, kui nemad ootavad oma veskisse Great Fountainist saabuvat suhkruroogu, olid olnud temaga karmid. Nad olid Santa Cruzi sõnakasutuse järgi teda «pressinud», et rookoormad liiguksid. Ja seal, tema külas, olid need mustad täielikult ignoreerinud tema võimu istanduse juhatajana ning kolme strateegilistelt tähtsa päeva ja öö jooksul tantsinud, tagunud trumme, teinud lõkkeid ja õõtsutanud end edasi-tagasi oma lõpututel tseremooniatel – «lollustel» –, mille keskseks põhjuseks oli Silvio Fabriciuse, tollal kasvueas oleva kahe- või kolmeteistaastase neegrirübliku enda valdusesse haaranud vägi. Polnud ime, et Hans Grumbach raevutses ja tõenäoliselt vandus mehemoodi ning ähvardas istanduse töölisi.
Aga tema raev, pahameel, ähvardused ja meelitused, «rummišnapsi» pakkumised ja lubadused maksta tükitöö eest – kõik need küpse roo lõikamiseks ja sihtkohta viimiseks tehtud pingutused ei aidanud midagi. Kärud seisid tühjalt. Muulad krõmpsutasid tõsiselt pikka guinea-rohtu. Roog õõtsus vaikses kirdetuules, kuni need kolm päeva hakkasid jõudma lõpplahenduseni.
See lõpplahendus, mis oli tseremoniaalne, toimus päevasel ajal, neljandal hommikul umbes kella kümne ajal. Pärast seda – ja see oli väga lühike ning ilmselt tähtsusetu episood – pöördusid töölised häbelikult tagasi oma muulavankrite ajamise ja roolõikamisnugadega vihtumise juurde, ja taas rändas Fountaini suhkruroog mäest alla vabriku poole. Tollel hommikul enne tööle asumist oli kogu küla vaikides Silvio Fabriciuse järel üles kõndinud, voolava allika juurde, kus too pööras põllule ja põimis käed noore, ent kõrge ja paljutõotava kookospalmi ümber, mis kasvas seal otsekui juhuslikult üksildases suursugususes. Seejärel pöördusid külaelanikud ringi, jättes väikese musta poisi sinna, ja kõndisid hanereas aeglaselt ning vaikides tagasi külasse, kus asusid pooleli jäänud töid tegema.
Ja seal, selle puu kõrval, oli Silvio Fabricius seisnud sellest ajast peale, tulles vaid harva külasse, ja seda suvalisel ajal, päeval või öösel, ilmselt «ette kandes» midagi kõige vanemale elanikule, valgeks tõmbunud juustega pahklikule muldvanale ätile. Pärast taolist lühikest külaskäiku pöördus Fabricius otsekohe kõigutamatult tõsise näoilmega tagasi oma puu juurde. Grumbach ütles, et toitu viiakse talle alati külast. Ta ei teinud põllu- ega käsitöid! Seal – päeval ja ööl, kõrvetava päikese ja läbileotavate vihmahoogude käes, sirgeselgselt, ilmselt mitte magades –, kui ta just ei maganud püsti vastu puud toetudes, nagu Grumbach kahtlustas –, seisis Silvio Fabricius, ja seal oli ta seisnud üksteist aastat järjest, välja arvatud need hetked, kui ta ronis puu otsa, et pügada narmasjuuri või ajada ära mõni rott, kes kavatses sinna pesa teha, või korjata kookospähkleid.
Näis, et kookospähklid on tema töötasu. Grumbach ütles, et teistele olid need täielikuks tabuks. Just selle suursuguse puu mõnede roheliste kookospähklite pärast oli Grumbach ise, hoolimata kogu tema istandusejuhataja autoriteedist ja võimust, Silvio Fabriciusega, või olles täpsem, kõigi istanduseküla elanikega vastasseisu sattunud.
Ma ei saanud kogu seda lugu Grumbachilt üksikasjadeni kätte, sest talle oli sellest rääkimine silmanähtavalt vastumeelne. Saate aru, see tuletas talle meelde, et tema autoriteet istandusejuhatajana ja tema uhkus olid saanud tugevalt riivatud. Aga nii palju kui ma aru sain, oli tema teener, kes oli saadetud selle konkreetse puu juurde korvitäit rohelisi pähkleid tooma – Grumbach võõrustas mõningaid sõpru ja soovis pakkuda kookospähkleid – naasnud poole tunni pärast kookospähklitega ja alles hiljem selgus, et mees oli läinud mäest alla naaberistandusse, et sealt pähkleid tuua. Kui teener käsu mittetäitmise eest noomida sai, puikles ta selgitusest kõrvale, läks kogu loo peale «täitsa lolliks» ja sellele järgnenud vaidlusega oli ühinenud kogu küla. Selle loo seletuseks, nii palju kui Grumbach aru sai, oli tema suureks hämmastuseks asjaolu, et kookospalm «kuulub» Silvio Fabriciusele, on tabu ja et küla on selles asjas ühiselt ja kindlalt tema vastu. Tema, juhataja,