Te ehk mäletate, et ka mina olin selle kuue aasta jooksul ühtteist teada saanud: tema vaadetest, reageerimisest «lollustele» ja eriti mõningast teavet vähemalt tema vahetu reaktsiooni kohta, solvumisest ja pahameelest, mis olid seotud kokkupuudetest puumehega. Nagu ma olen märkinud, andis sellele suhtumisele värvi hirmutunne.
Ta valis kavalalt välja ühe sellise hetke, mil Fabricius oli puu juurest ära, külas sõnumit viimas. Oli varajane pärastlõuna ja Grumbach, kes oli teetööd mitu päeva varem lõpetanud, juhendas ühte tööliste gruppi, kes juuris kuivanud «põõsast» – tugevamat alustaimestikku, puhmaid, umbrohtu, puuvõsusid – lookleva raja ääres, mis viis küla juurest allika või väikese kose juurde. See toitis nüüd kiire vooluga oja, millele Carrington kavatses allavoolu tammi ette ehitada, et moodustuks keskne veereservuaar
Suurem osa, kui mitte kõik need töölised, kellel ta hetkel silma peal hoidis, olid külas uued, kuuludes selle grupi hulka, mis asustas nüüd tasapisi üles ehitatud onne, sedamööda kuidas need elamiskõlblikuks muutusid. Nad lõikasid väiksemaid taimi matšeetede ja laiade roolõikamisnugadega ning väiksemate puude peal tarvitati aeg-ajalt paari kirvest. See toimus küllaltki lähedal suurele puule ja oma asukohast teel, kust talle avanes ülevaade brigaadile, pidi ta nägema, kuidas puumees oma asupaigast lahkus ja «sõnumiga» küla poole suundus.
See juhus – Grumbach oli kahtlemata selle kõige kohta juba varem otsuse teinud – oli liiga hea, et lasta sel kaotsi minna. Nagu ma kuulsin hiljem kahelt mehelt, kelle ta võsalõikamissalgast välja kutsus ja endaga kaasa võttis, oli Silvio Fabricius vaevalt jõudnud kaduda põllu madalamat osa kõrgemast eraldava künkaharja taha, mille lähedal kõrgus ka see kookospalm, kui Grumbach hõikas kahele kirvemehele, et need temaga kaasa tuleks, ja andnud ülejäänud salgale suunised kätte, läks ees üle põllu serva puu poole.
Umbes samal ajal pöördusin mina koos Carringtoniga tagasi ühelt meie vaatlusretkelt allika juurde. Me olime käinud seal üleval viimastel aegadel korduvalt, sest meie peas liikus tammi ehitamise plaan. Me olime tagasiteel külla ehitustegevust vaatama mööda sama rada üle suure põllu, kus ma aastaid tagasi olin esimest korda puumeest näinud.
Kui me jõudsime puu nägemiskaugusesse, ja puu poole vaatasin ma selle lähedusse jõudes alati, nägin loomulikult, et Fabriciust ei ole seal. Puu all seisid Grumbach ja tema kaks töölist. Grumbach rääkis neile midagi. Kui me lähemale astusime – olime ikka veel umbes saja jardi kaugusel – raputas üks neist ägedalt pead. Ta ütles mulle hiljem, et Grumbach oli viinud nad otse puu juurde ja käskinud selle maha raiuda.
Mõlemad mehed olid keeldunud. Oli tõsi, et kumbki neist ei olnud pärit külast, ja kindlasti polnud nad dahomeelased. Aga isegi pärast mitmeid sugupõlvi «Guineast» eemal olnuna tajusid nad, et selles asjas on midagi imelikku, mille puhul on kõige õigem «lolliks minna». Seetõttu läksidki mõlemad mehed «lolliks».
Grumbach, õnnetu tüüp, ärritus selle peale kõvasti, nagu tema puhul tavaline. Ma kuulsin, kuidas ta tööliste peale karjus, nägin, kuidas kätega vehkis. Seejärel haaras ta lähemal seisva mehe käest kirve ja asus ise puu kallale. Ta andis metsiku löögi, seejärel kogus end veidi, sest nagu kõik tema seisusest keskealised mehed, oli ka tema tüsedusele kalduv ega olnud harjunud sellist tööd tegema. Siis lõi ta uuesti, ehk veidi kõrgemale sellest kohast, kuhu oli tabanud esimene löök.
«Parem oleks, kui sa ta peataks, Carrington,» ütlesin, «ja ma selgitan sulle kõik hiljem.»
Carrington tõstis käed suu juurde toruks ja hüüdis, mille peale mõlemad neegrid vaatasid meie poole. Aga Grumbach polnud ilmselt kuulnud või kui oli, siis arvas, et hüüded olid suunatud kellelegi teisele, mitte temale. Seega, pange tähele, olid kõik vaateväljas asuvad isikud tegevuses – Carrington vaatas Grumbachi poole, kaks töölist vaatasid meie poole, Grumbachil oli tegemist, et sitkest kookospalmi puidust jagu saada. Ainult mina mõtlesin äkki mingil instinktiivsel põhjusel Silvio Fabriciusele ja pöörasin pilgu madalama põllu horisondile, kust pidi puuvalvur tagasi tulles nähtavale ilmuma.
Võib-olla oli see tema puust venda tabanud kirvelöögi heli, mida tema seitseteist aastat puu tujude ja sahinate ning puu saadetud «sõnumite» järgi häälestatud meeled tajusid, võibolla lihtsalt mingi üleloomulik instinkt, mis sundis teda teelt külasse tagasi pöörduma, kuhu ta oli viimas puu järjekordset «sõnumit» järgmise päeva ilma kohta.
Panin tähele, kuidas Silvio Fabriciuse kergel jooksusammul lähenev sirgeseljaline kogu madalama põllu juurest horisondil nähtavale ilmus. Ta seisatas seal kaugel, ent ma nägin teda siiski selgesti. Pilku temalt pööramata kõnetasin veel kord Carringtoni. «Sa pead Grumbachi peatama, Carrington, see asi on keerulisem, kui sa oskad arvata. Peata ta otsekohe!»
Ja samal ajal kui Carrington hüüdis teist korda, tõstis Grumbach kirve kolmandaks löögiks, löögiks, mis ei langenud.
Kui kirves kerkis, sirutas Silvio Fabricius, kaugel taamal seisev kogu, käe väikese terava suhkruroonoa järele, mis rippus ta pükstevöö küljes puusal. Selle lõikeriistaga silus ta aeg-ajalt oma puuvenna koort, lõikas kord aastas ära puulatva tekkivat tihedat narmasjuurte massi, eemaldas kuivanud oksad niipea, kui nendest puule enam kasu polnud, lõikas küljest kookospähkleid. Ma nägin, kuidas ere päikesevalgus välgatas roolõikamisnoa laialt teralt nagu oleks see väike heliograafpeegel. Fabricius oli umbes tuhande jardi kaugusel. Ta tõstis roonoa pea kohale ja tegi sellega järsu lõikamisliigutuse ülevalt alla, tõsise, peaaegu sümboolse liigutuse. Vaatasin lummatult, kuidas ta noa konksuga oma kohale vasakul puusal tagasi pani.
Ent ühtäkki tõmmati mu tähelepanu sellele, mis toimus palju lähemal. Carringtoni hõige katkes ilma seda lõpetamata. Samal hetkel kuulsin puu juures seisvate tööliste ootamatust õudusest tulvil karjeid. Mu pilk pöördus välgukiirusel kaugelt puumehelt minu kõrval seisvale Carringtonile, tabades tema hirmust kangestunud ja midagi ootava näoilme, ning seejärel sama kiiresti puu poole, kus üks töömees oli parajasti näoli ettepoole maha langemas – ma jõudsin märgata tema tagurpidi pöördunud silmade valget tooni –, samas kui teine, kes pöördus puu juurest eemale, näoga meie poole, oli käsi silme ees hoides toore surmahirmu elav kehastus. Ja ma jõudsin pöörata pilgu sinnapoole täpselt õigel ajal, et näha, kuidas üks suur kookospähkel, mis oli oma tugevatest kiulistest väätidest lahti pääsenud, tabas Grumbachi otse pähe keset troopikakaabut, mida ta kandis kaitseks päikese eest ja hoidis plantaatorile omaselt kergelt viltu.
Tundus, et hoop lõi ta peaaegu maa sisse. Kirves lendas puust eemale.
Ta ei teinud enam ühtegi liigutust. Ja kui me olime lasknud põõsaid lõikavatel töölistel käru tuua ning tõstsime Carringtoniga kahe töömehe abil Grumbachi selle peale, oli õnnetu mehe pea lihtsalt üks pehme löga mass.
Hakkasime kärule tõstetud surnukehaga mööda teed allapoole, äsja valminud töödejuhataja maja suunas liikuma. Saime vaevalt mõne jardi jagu minna, kui meile tuli vastu Silvio Fabricius, jooksusammul, selg sirge, nägu tõsine, ilmetu, jooksurütmis mingisugune väärikas hoiak, heitmata pilku vasakule ega paremale, kiirustamas otse oma venna, puu juurde, kellele oli tema äraolekul viga tehtud.
Kui ma teekäänaku juures tagasi vaatasin, nägin, kuidas ta oli astunud otse puu juurde ja tema pikad sõrmed kompisid kahte sälku, mille Hans Grumbach, kes ei pidanud enam kunagi ühtegi kirvest kätte võtma, oli umbes kahe jala kõrgusele maapinnast teinud. Võimsa puu suursugused lehtedega kaetud oksad kumerdusid kõrgel nagu suured purjed pärastlõunases meretuules.
Õhtupoolikul saatsime Hans Grumbachi maised jäänused mööda pikka mägiteed käruga alla Frederikstedi poole, et need korralikult maha matta, olles helistanud tema naise sugulastele,