Chadbourne pole milleski taolises erand. See vana linnake on endale pesa teinud graniitrahnuliste mäenõlvade vahele Connecticuti kaugeimas idapoolses talupojakogukonnana säilinud piirkonnas. Mis tahes taolises vanas Uus-Inglismaa linnakeses või külas räägivad vanemad inimesed palju sellistest asjadest nagu mustad sabatid, nõiutud kariloomad ja märgitud inimesed. Proua Chandler teadis kõike seda ning tunnetas iga keharakuga. Ta oli enne Silas Chandleriga abiellumist kandnud nime Grantham ja Granthamite suguvõsa oli Chadbourne’is vaikselt vindunud ja hääbunud juba üheksa sugupõlve koos vana linnakese enda järkjärgulise mandumisega, hoolimata endisaegse aadli pingutustest, keda võis taolistes paikades veel alles olla.
Sest aadel on alles, juurdunud sügavale Uus-Inglismaa pinnasesse, inimesed, kes pole kunagi unustanud vana ütluse «seisus kohustab» tähendust, inimesed, kes pole kunagi lasknud oma teraval vastutus- ja kohusetundel kaduda. Meil Chadbourne’is oli selliseks Merrittite suguvõsa, 1620. aastal «Mayfloweril» Plymouthisse, Massachusettsi kolooniasse saabunud inimesed, mitmeid inimpõlvi New Hampshire’i Dartmouthi kolledži ja Connecticuti Hartfordi Trinity kolledži ametnikud ja usaldusisikud. Meie, Virginiast pärit Canevinid, ei olnud loomulikult sellest liinist. Minu isa Alexander Canevin oli umbes Hispaania sõja ajal ostnud Chadbourne’i mäekõrgendikule ühe mahajäetud farmi. Selles kõrges paigas, nende sakiliste mägede ja uimastavate suviste vahapuu õite ning magussõnajalgade – mida Connecticuti farmerid nimetavad tabavalt «kõvasämbuks» – keskel olin veetnud suved varajasest poisipõlvest peale.
Me olime Tom Merrittiga koos üles kasvanud ja tema, järgides perekonnatraditsiooni, oli läinud Dartmouthi, sealt edasi Harvardi Meditsiinikooli. Väikese Abby seikluse ajal teenis ta Chadbourne’i kogukonda tubli perearstina. Aga nelja aasta jooksul enne tagasipöördumist ja oma kasutoova, ehkki üksluise ametialase praksisega alustamist töötas Thomas Bradford Merritt diplomaatilises teenistuses karjäärikonsulina, peamiselt Pärsias, kus ta tegutses pärast ametikõrgendust meie Teherani saatkonna erinevates konsulaarametites: Jaski linnas kaugel lõunas Omaani lahe ääres; läänes Kut-el-Amaras, mis jääb Bagdadist veidi lõunasse, ja lõpuks Shīrāzis, kust ta oli soetanud mõningaid suurepäraseid vaipu.
Sügisel enne väikese Abby Chandleri mustikaretke oli Tom, kes tegutses minu volitusel, minu Chadbourne’i maamaja välja üürinud, sest mina ise suundusin New Yorki, et liikuda edasi Lääne-India saartele, kus ma tavapäraselt talviti elasin. Asjaolul, et mu üürilised olid pärslased, polnud Tomi pikaajalise töötamisega selles piirkonnas ilmselt midagi pistmist. Tom rääkis mulle, et nad olid üllatunud teada saades, et üks Uus-Inglismaa härrasmees, kelle üürikuulutusele nad olid New Yorgist vastanud, tunneb nende kodumaad, on seal elanud ja kõneleb rahuldavalt nende keelt.
Hoolimata sellest taustast, mis pidanuks soodustama suuremat läbikäimist, oli pärslaste perekond hoidunud Tomi sõnul omaette ning suhtunud nii temasse kui kõigisse teistesse Chadbourne’i elanikesse väga reserveeritult ja tõrjuvalt. Naispere oli elanud sel talvel täiesti eraldatult ja käinud majast harva väljas. Kui nad end siiski näitasid, olid nad alati tihedalt riietesse mässitud – Tomi arvates ka nägu varjavate looridega –, ja kõik Chadbourne’i asukad, kes tahtsid uudishimust teada, mismoodi pärsia naised välja näevad, said emale ja kahele tütrele vilksamisi pilku heita vaid läbi hr Rustum Dadhi suure limusiini akna.
Lisaks tüsedale emale ja kahele tüsedale kollaka jumega tütrele koosnes pere veel hr Rustum Dadhist endast ja kahest teenrist. Need olid autojuht, jässaka kehaehitusega, kokkusurutud huultega ja üsna morni ilmega tüüp, kes parandas autot alati ise ja istus rooli taga karusnahkse äärisega livreekuube mähitult, ja üks naine, oletatavalt autojuhi naine, kes end üldse väljas ei näidanud, isegi mitte reedeti, kui Chadbourne’i ooperimajas näidati filmi.
Kõike seda rääkis mulle minu üüriliste kohta Tom Merritt. Mina Rustum Dadhi perekonda oma silmaga ei näinudki. Tegelikult unustasin nad täielikult kuni järgmise aasta juunini, kui ma mõni aeg pärast nende lahkumist Chadbourne’i tagasi pöördusin ja Tomilt siin esitatud faktidest teada sain.
Ühel teataval õhtul selle suve juulikuus oli Rustum Dadhi pere mu mõtteist nii kaugel kui üldse võimalik. Kell oli üheksa, ma istusin elutoas ja lugesin. Mu telefon hakkas nõudlikult helisema. Panin raamatu segamisest häirituna ohates käest. Selgus, et traadi teises otsas oli doktor Thomas Bradford Merritt.
«Gerald, tule kohe siia, nii ruttu kui saad,» ütles Tom igasuguse sissejuhatuseta ja tema hääl kõlas kuidagi ebaharilikult tungivalt.
«Mis juhtus?» tahtsin teada.
«Võib-olla on see… hmm… midagi nii-öelda sinu valdkonnast,» ütles doktor Merritt, «midagi… noh… väga kummalist. Võta oma Männlicheri püss ka kaasa!»
«Tulen kohe,» vastasin, panin toru kiiresti hargile, võtsin Männlicheri hallis, kus see koos mu teiste püssidega seisab, vutlarist välja ja jooksin garaaži. See oli kindlasti midagi uut ja veidrat Chadbourne’is, kus ainuke elevuse moodi asi aastast aastasse oli tüli kahe punarinna vahel, kes olid leidnud üheaegselt tõugu! «Võta püss kaasa!» Teel küla poole ei püüdnud ma ette kujutada, miks ta mind niimoodi kutsus – see konservatiivne Tom Merritt. Keskendusin autojuhtimisele, sõites mööda looklevat külavaheteed sakiliselt mäeharjalt alla linnakese poole, vajutades lühematel lõikudel gaasipedaalile, pidurdades ohtlikes kurvides suurelt kiiruselt…
Kaheksa minutit pärast toru hargile panekut tormasin Tomi majja. Märkasin, et tuli põleb nii raamatukogus kui ka kabinetis, ja jooksin raamatukokku, kus leidsin Tomi istumas tooliserval, ilmselgelt minu saabumist oodates.
«Siin ma olen,» ütlesin ja asetasin püssi lauale. Tom hakkas rääkima oma lugu…
«Ma olen ise praegu väga kinni – üks sünnitus on kohe hakkamas. Nad tulevad iga hetk mulle järele. Kuula mu lugu ära, Gerald, see, mis ma rääkida tahan, on tõenäoliselt sinu jaoks midagi uut, isegi kõigi kummaliste asjadega võrreldes, mida sa tead – sinu Lääne-India kogemused, vodu, kõik muu. Midagi, mida mina tean, ja mille kohta olen alati suu kinni hoidnud! See tähendab – kui see on see, mida ma arvan selle olevat. Sa lihtsalt pead mu sõnu uskuma. Ma pole mõistust kaotanud või midagi taolist – tõenäoliselt hakkad seda kohe arvama –, aga kuula mind nüüd ära.
Dan Curtissi väike poeg Truman jäi täna õhtupoolikul umbes päikeseloojangu ajal kadunuks. Truman on viieaastane poiss. Mõned vanemad lapsed nägid, kuidas ta umbes õhtusöögi ajal mäeharjalt marju korjamast tagasi tuli. Nad ütlesid, et väike Truman oli vana kalmistu juures «koos ühe naisega».
Viimase kahe nädala jooksul on kadunud kaks lambatalle ja üks vasikas. Jäljed viivad sinnasamasse. Kont või kaks ja villatutt või midagi sellist – vasika kõrvad, erinevates kohtades, aga mõlemad seal üleval, ja tükike sabast. Need leiti sealt, kui üleval otsimas käidi. Mõned ütlevad, et «mägikass», enamik arvab, et koerad.
Aga need ei ole koerad, Gerald. «Lambatapjad» rebivad ohvri kohapeal lõhki. Nad ei lohista neid kolme miili kaugusele järsust mäenõlvast üles, et siis ära süüa. Pealegi tegutsevad nad karjana. Kõik teavad seda. Midagi sellist pole märgatud – mitte mingisugust karja, sellest pole ainsatki märki. Loomad kadusid ükshaaval – veel üks tõestus, et tegu pole koertega. Nad tassiti Kalmistumäele ja pandi arvatavasti seal nahka. Pealegi ei jahi lambaid tapvad koerad vasikaid ja seda vasikat tuleb ju ka arvesse võtta. Saad aru, ma olen sellele põhjalikult mõelnud, üsna detailideni. Mis puudutab mägikassi, puumat, siis need ei ela ega söö üldjuhul lagedas kohas. Mägikass lohistab tapetud looma sügavale metsa.»
Noogutasin.
«Ma olen kuulnud midagi loomade kadumisest, kuigi mulle jäi mulje, et seda on juhtunud pikema aja jooksul ja ehk vaid viimasel kuul mõnevõrra sagedamini.»
Tom Merritt noogutas selle peale. «See asi algas pärast pärslaste lahkumist, Gerald. Terve siinoldud aja – kokku kuus kuud – ostsid nad alati oma looma- ja linnuliha elusal kujul, «värskena». Arvatavasti eelistasid nad veristada ja töödelda oma liha ise.