Metsiku südame ligi. Clarice Lispector

Mis on? Mis on? juurdles mees pahuralt.

      Joana lausus hinge kinni hoides:

      „Ma võin oodata.“

      Nüüd katkestas ka õpetaja hetkeks hingamise. Samal hääletoonil, mis äkitselt oli aga külm, küsis ta:

      „Oodata mida?“

      „Kuni ma ilusaks muutun. Sama ilusaks kui tema.“

      See on minu enda süü, oli mehe esimene mõte, mis tabas teda nagu kõrvakiil. See on minu enda süü, et olin Joanale liiga lähedale kummardunud, et olin otsinud – jah, otsinud, ära salga, ära salga, mõtlesin pääseda puhtalt –, tema nooruse lubadust, seda habrast kirglikku keha. Ja enne kui ta jõudis end takistada – ta pigistas laua all käsi –, turgatas talle halastamatult: läheneva vanaduse egoism ja võigas iha. Oh, kuidas ta end vihkas, et oli selle peale mõelnud. Kas tema, ta naine, oli ilusam? Teine oli samuti ilus. Ja tänaõhtune teine samuti. Ehkki tal oli väljakujunemata keha, võbelevad jalad, veel tärkamata rinnad – missugune ime: veel tärkamata, mõtles ta juhmistunult, hägusal pilgul –, kes oli kui kirgas ja värske vesi? Läheneva vanaduse iha. Hirmunult, raevukalt, argpükslikult tõmbus ta eemale.

      Tema naine astus uuesti sisse. Ta oli õhtuks riideid vahetanud, sinise rüü all kumas tema keha nüüd tugev ja selgepiiriline. Mees vaatas teda pikalt, mittemidagiütleva, veidi juhmi ilmega. Naine puuris temasse tõsise, salapärase pilgu, justkui sisemiselt muiates. Joana kahanes, muutus väikeseks ja tuhmiks naise särava naha kõrval. Ta tundis, kuidas teda haaras toimunu pärast häbi, mis ta armetult väikeseks moondas.

      „Ma hakkan nüüd minema,“ lausus ta.

      Naine – või kujutas ta seda ette? –, naine vaatas talle otse silma sisse ja sai kõigest aru, sai kõigest aru! Ta ajas pea kuklasse, pilk võidukalt selge ja rahulik, ja küsis üsna lahkelt:

      „Millal sa tagasi tuled, Joana? Sa peaksid oma õpetajaga sagedamini vestlemas käima…“

      „Oma õpetajaga“ ütles naine sõbralikult naljatledes, ja ta oli valge ja puhas. Mitte armetu, kes midagi ei tea, mitte hüljatud, mitte räpaste põlvedega nagu Joana, nagu Joana! Joana tõusis püsti ja ta teadis, et ta seelik on lühike, et pluus liibub tibatillukeste arglike rindade ümber. Põgeneda, joosta randa, heita kõhuli liivale, peita oma nägu, kuulata mere kohinat.

      Ta surus naise pehmet kätt ja siis mehe oma, mis oli suur, suurem kui teistel.

      „Kas sa raamatut ei võtagi kaasa?“

      Joana pööras ringi ja nägi meest. Nägi tema pilku. Ah, avastus lõi särama ta sees, pilk nagu käepigistus, pilk, mis teadis, et Joana igatseb randa. Ent miks nii jõuetu, nii nukker? Mis ikkagi juhtus? Paar tundi tagasi nimetati teda ussiks, õpetaja põgenes, naine ootas… Mis juhtus? Kõik pöördus tagasi… Ja äkitselt jõudis ühe karjatusega kõik ümbritsev ta teadvusesse, paisus koos kõikide üksikasjadega ja uputas inimesed suurde lainesse… Tema enda jalad hõljusid õhus. Ruum, kus ta oli veetnud nii paljusid õhtuid, lõi orkestrimuusika valjenedes virvendama, tummalt, makstes kätte Joana sealsete rõõmude eest. Hetkega tajus ta selles tasases ruumis varjatud väge. Tuba oli iseäralik, vaikne, äraolev, otsekui poleks keegi mitte kunagi sinna oma jalga tõstnud, otsekui oleks see mälestis. Siiani olid asjad end peitnud, ent nüüd nad lähenesid Joanale, piirasid ta sisse, kiiskasid videviku hämaruses. Hämmeldunult märkas ta helkiva klaaskapi otsas alasti kuju, mille jooned sulandusid harmooniliselt nagu liikumise lõppedes. Uhkete tardunud toolide vaikus kõneles ta ajuga, seda tasa ammendades… Ta kuulis tänaval rutakaid samme, nägi, kuis tohutu tõsine naine teda silmitses, ja veel tugevat meest, selg küürus. Mida nad minust tahavad? Joana ehmus. Käte vahel tundis ta raamatu kõvasid kaasi – kaugel, kaugel, nagu laiutaks tema ja ta käte vahel terve kuristik. Mida siis? Miks oli igal inimesel talle midagi öelda? Miks, miks? Ja mida nad nõuavad, et ei anna mulle asu? Pea pöörles kui keeristorm, ta haaras sellest kinni, jalust läks nõrgaks. Nii seisis ta nende ees juba mõned minutid, tummalt, tunnetades maja, kuidas neid küll minu seletamatu käitumine ei raba? Ah, temast – ussist – võiski ju kõike oodata, ka veidrusi, uss, oh valu, rõõm valutas. Nad eendusid varjust, tardunult ta ees, vaid õpetaja pilgus oli veidike hämmeldust.

      „Mul hakkas pea ringi käima,“ sõnas ta poolihääli ning klaaskapp säras endiselt kui pühak.

      Seda öelnud, tundis Joana, pilk ikka veel tuhm, kuidas õpetaja naine end imevähe liigutas. Nad vaatasid teineteisele otsa ja miski õel, himur ja alandatud naises pani Joana hämmeldunult mõistma… See oli selle päeva jooksul juba teine peapööritus! Jah, selle päeva jooksul juba teine peapööritus! Nagu pasun… Ta silmitses neid tähelepanelikult. Ma lähen sellest majast minema, kisendas ta palavikuliselt. Ja ruum tema ümber üha kahanes ja kahanes, iga hetk võis mehes ja naises lahvatada viha! Nagu äkkvihm, nagu äkkvihm…

      Tema rasked jalad vajusid liiva ja tulid siis jälle nähtavale. Oli juba hilisõhtu, tume meri viskles rahutult, lained tungisid randa. Tuul puges ta juustesse, pillutas pööraselt ta lühikest tukka. Peapööritus oli kadunud, rohmakas käsi lasus nüüd tema rinnal, mõnus surve. Kohe juhtub midagi, välgatas tal peas. Üheainsa päeva jooksul kaks peapööritust! Hommikul, kui ta voodist tõusis, ja nüüd… Ma olen üha enam elus, adus ta ähmaselt. Siis pistis ta jooksma. Ühtäkki oli ta vabam, kõige suhtes raevukam, ta tundis võidurõõmu. Siiski see ei olnud raev, vaid armastus. Nõnda sügav armastus, et kirge sai matta vaid vihkamise jõuga. Nüüd olen ma uss, kes jäetud omapäi. Side õpetajaga on alatiseks katkenud, mõtles ta, pärast sellist vestlust ei saa ma tagasi minna… Mees tundus nii kauge, kohas, mille meenutamine tekitas juba praegu hirmu ja võõristust. Omapäi…