Joana rõõmud
Vabadus, mida ta mõnikord tundis. See ei tulnud selgest analüüsist, vaid mingist seisundist, mis sisaldas liiga orgaanilisi aistinguid, et sõnastada need mõteteks. Ainult harva oli tunde taga hoomatav mõni idee, mis andis aimu selle tüübist ja selle värvist.
Seisund, millesse ta langes, kui sosistas: igavik. Mõte ise omandas igaviku tunnused. See süvenes salapäraselt ja paisus, oli ilma kindla sisu ja vormita, aga samuti ilma mõõtmeteta. Tunne, et kui ta suudaks püsida ses seisundis natukene veel, saaks ta ilmutuse – lihtsalt, otsekui silmitseks ta ülejäänud maailma end maa pealt avaruste poole kallutades. Igavik ei ole üksnes aeg, vaid nagu mingi sügavalt juurdunud veendumus, et kuna ta on surelik, ei mahu see tema kehasse; võimatus ületada igavik ongi igavik; samuti on igavene absoluutne, peaaegu abstraktselt puhas tunne. Eelkõige tajus ta igavikku aga selles, et on võimatu teada, kui palju inimesi järgneb tema kehale, mis ühel päeval on langeva tähe kiirusega olevikust kaugel.
Ta määratles igavikku ja tema seletused sündisid saatuslikena kui südamelöögid. Ta ei muudaks mitte ainsamatki sõna, just sellistena olid nad tema tõde. Ehkki niipea kui nad tärkasid, kadus neist mõte. Aga määratledes igavikku kui ajast suuremat, suuremat ajast, mida inimmõistus üldse ideena suudab hoomata, ei suutnud ta ikkagi haarata selle kestust. Igaviku omadus ongi nimelt suuruse puudumine, mõõtmatus ja jagamatus, kuna kõigel, mida võib mõõta ja jagada, on algus ja lõpp. Igavik ei ole lõputu kvantiteet, mis kulub, igavik on järgnevus.
Siis mõistis Joana ühtäkki, et selles järgnevuses peitub ülim ilu, et liikumises avaldub vorm – kui ülev ja puhas on hüüda: liikumises avaldub vorm! –, ent järgnevuses peitub ka valu, kuna keha liigub aeglasemalt kui katkematu jätkumine. Kujutlusvõime nägi ja valdas oleviku tulevikku, samal ajal kui keha seisis hoopis tee alguses, elas teises rütmis, oli pime vaimu kogemusele… Need tajumused – läbi nende lõi Joana uusi asju – valmistasid talle eneseküllast rõõmu.
Oli palju ilusaid tundeid. Ronida mäkke, peatuda tipus ning pilku heitmata tunnetada selja taga vallutatud maid, talu kusagil kaugel. Tuul sasimas riideid, juukseid. Käed vabad, süda sulgub ja avaneb pööraselt, nägu aga päikse käes selge ja rahulik. Ja ta teab, et maapind ta jalge all on nõnda sügav ja nõnda saladuslik, et pole vaja karta ootamatut mõistmist, mis hävitaks müsteeriumi. See oli võimas tunne.
Teatud hetked muusikas. Muusika kuulus mõttega samasse kategooriasse – mõlemad võbelesid samas liikumises, samas vormis. Muusika oli sama liiki mis isiklik mõte, sedavõrd, et muusika kostudes mõte avaldus. Sedavõrd, et kuuldes kordumas õrnu helitoone, miski Joana üllatuseks temasse tungis ja ta laiali kandis. Kui muusikapala aga tuntuks sai, siis Joana harmooniat enam ei tajunud – see polnud enam tema oma. Seos mõtte ja muusika vahel kadus ka siis, kui Joana pala mitu korda kuulas, sest tema mõte ei kordunud kunagi, muusika võis aga kordi samana kõlada – mõte oli muusikaga üks ainult selle loomishetkel. Ja mitte kõikide helidega ei samastunud Joana täielikult. Ainult nende puhaste helidega, kus see, mida ta armastas, polnud ei traagiline ega koomiline.
Palju asju oli vaadata ka. Mõned vaatamishetked olid kui lilled haual – see, mida ta vaatas, sündis maailma. Aga Joana ei otsinud nägemusi mõne ime või ingel Gabrieli ettekuulutuse läbi. Need olid asjad, mida ta oli ennegi silmanud, ent mida ta siis ühtäkki esimest korda üllatusega nägi, ühtäkki taibates, et see on kogu aeg olemas olnud. Näiteks haukuva koera siluett taeva taustal. See oli juhuslik, ei vajanud rohkem seletamist… Avatud uks, kiikumas edasi-tagasi, kriiksus õhtu vaikuses… Ja korraga, jah, seal oli tõeline asi. Vana maal kellestki, keda keegi ei tunne ega saagi kunagi tundma, sest maal on kas vana või maalitu saanud põrmuks – see tagasihoidlik ükskõiksus tekitas temas hetkeks rahuliku ja meeldiva tunde. Ka suvepäeval püsti pandud liputa mast, sirge ja tumm – pime nägu ja keha. Nägemus ei pidanud olema kurb või õnnelik või silmatorkav. Märgi nägemiseks piisas olla olemas, ja parem kui paigal ja vaiki. Jumal hoidku, eksistentsi märk… Kuid seda ei tohtinud ise otsida, kuna kõik, mis oli olemas, pidigi olema… Nägemus paljastas äkitselt asjade idee asjus eneses.
Tema avastused olid segased. Kuid selles peitus ka oma võlu. Kuidas näiteks teha endale selgeks, et pikad teravad jooned kätkevad endas silmselgelt märki? Nad olid peenikesed ja nõtked. Mingil hetkel nad peatusid sedavõrd joontena, sedavõrd samasugustena kui alguses. Nad katkesid, alati katkesid, kuid mitte seepärast, et nad oleksid lõppenud, vaid seepärast, et keegi ei suutnud neid lõpuni viia. Ringid olid täiuslikumad, mitte nii traagilised, ja need ei puudutanud Joanat piisavalt. Ringid olid inimese töö, enne surma lõpule viidud, ja isegi Jumal ei vormiks neid paremini. Sirged, peenikesed, otsatud jooned olid aga nagu mõtted.
Oli veel muudki segadusttekitavat. Laps-Joanat mere ääres mäletas ta sellisena: rahu, mis tuli lehma silmadest, rahu, mis tuli pikutavast merekehast, sügavast mere üsast, kalestunud kassist kõnniteel. Kõik on üks, kõik on üks… ümises ta. Segadus tuli mere, kassi ja lehma seosest tema endaga. Segadus tuli ka sellest, et ta ei teadnud, kas ta oli ümisenud kõik on üks juba väiksena, mere ääres, või hiljem, seda meenutades. Aga see segadus muide mitte ainult ei võlunud teda, vaid tõi kaasa ka tegelikkuse enda. Talle tundus, et kui ta korrastaks eneses selle, mida ta tunneb, ja seletaks seda arusaadavalt, siis hävitaks ta kõik on ühe olemuse. Selle segaduse sees oli ta eneseteadmata iseenda tõde, mis andis vahest rohkemgi elujõudu kui tõe tundmine. Tõde, mida Joana, isegi kui see oli talle teada, ei saanud kasutada, sest see ei olnud mitte tema tüvi, vaid tema juur, mis aheldas ta keha kõigega, mis ei kuulunud enam temale – haaramatuga, käsitamatuga.
Oh, rõõmustamiseks – naeruta, tõsiseks, sügavaks, jahedaks rõõmuks – oli palju põhjust. Siis kui ta avastas iseenda kohta asju selsamal hetkel, kui ta kõneles – mõte jooksis sõnaga rööbiti. Ükskord jutustas ta Otáviole lugusid hoidjast, kes tal väiksena oli ja kellest paremat mängukaaslast olemas ei olnud. Nad mängisid magamist.
„Kas sa magad?“
„Sügavalt.“
„Siis tõuse üles, on hommik… Kas sa und nägid?“
Alguses nägi ta unes lambaid, kooli minekut, piima limpsivaid kasse. Peagi hakkas ta aga unes nägema siniseid lambaid, kooli minekut läbi metsa, kasse joomas punast piima kuldsetelt alustassidelt. Iga korraga muutusid unenäod üha sisutihedamaks ning omandasid selliseid värve, mis sõnades tuhmistuks.
„Ma nägin unes, et valged pallid kerkisid seestpoolt üles…“
„Mis pallid? Mille seest?“
„Ma ei tea, lihtsalt kerkisid…“
Selle peale lausus Otávio:
„Ma mõtlen praegu, et võib-olla hüljati sind liiga noorelt… tädi kodu… võõrad… pärast veel internaatkool…“
Joana mõtles: aga mul oli ju õpetaja. Ta vastas:
„Ei… Mida muud oligi neil minuga peale hakata? Kas lapsepõlvest üksi ei piisa? Keegi ei saa seda minult ära võtta…“ Sel hetkel hakkas ta ennast huviga kuulama.
„Mina ei pöörduks oma lapsepõlve hetkekski tagasi,“ jätkas Otávio mõtlikult, kindlasti meenutades aegu oma nõbu Isabeli ja armsa Lídiaga. „Mitte