Uus, veel tugevam puhang tõstis tal seeliku üle pea, paljastades tema tumedad jässakad reied. Palmipuud visklesid meeleheitlikult ning valgus, hämar ja terav üheaegselt, kumas liival ja taevas, ehkki päikest ennast veel näha ei olnudki. Jumal hoidku, mis oli küll asjadega juhtunud? Kõik kisendas: ei, ei!
Tädi maja oli varjupaik, kuhu tuul ja valgus sisse ei pääsenud. Koduabiline võttis ohates istet sünges elutoas, kus raske ja tumeda mööbli vahel helkisid õrnalt raamitud meeste naeratused. Joana jäi püsti, vaevu hingates seda lääget õhku, mis pärast tugevat merelõhna tundus imal ja umbne. Hallitus ja suhkruga tee.
Viimaks läks välisuks lahti ja tädi – seljas suurte lilledega rüü – tõttas tema poole. Enne kui Joana jõudis end mingilgi moel kaitsta, oli ta litsutud kahe pehme sooja lihamassi vahele, mis nuuksete käes vappusid. Nende vahelt, pimedusest, kuulis ta hala, mis kostus nagu läbi vati:
„Vaene orvuke!“
Siis tundis Joana, kuidas tädi oma jämedate kätega ta näo oma rinna vastast järsult eemale tõmbas, silmitses teda hetke. Tädi liigutustes puudus sujuvus, need olid rutakad ja rohmakad. Nüüd haaras naist uus nutuhoog ning ta kattis Joana silmad, suu, kaela ahastavate suudlustega. Tema keel ja suu olid pehmed ja soojad nagu koeral. Joana sulges hetkeks silmad, surus alla iivelduse ja tumeda koogi, mis maost üles tõusis, ja värises üle kogu kere. Tädi võttis välja suure kortsus taskurätiku ja nuuskas nina. Koduabiline istus endiselt, jalad välja sirutatud, uurides paokil suuga maale. Tädi rinnavahe oli sügav, sinna võis käe nagu kotti sisse pista ja õngitseda välja mõne üllatuse: looma, karbi või jumal teab mille. Nuuksumisel rinnad muudkui paisusid, paisusid, ja majast hoovas küüslaugusegust ubade lõhna. Kusagil neelas keegi kindlasti suurte sõõmudega õli. Tädi rinnad võisid inimese enda alla matta!
„Jäta mind rahule!“ kriiskas Joana, põrutas jalaga vastu maad, silmad pärani, keha vabisemas. Tädi toetus ehmunult vastu klaverit. Koduabiline lausus:
„Jätke parem, ta on väga väsinud.“
Joana oli näost kahvatu ja hingeldas. Tema segaduses silmad vilasid toas ringi, otsides pääseteed. Seinad olid paksud, ta oli vang, vang! Mees maalil silmitses teda habeme tagant, tädi rinnad võisid ta vohava rasva all lämmatada. Joana lõi raske ukse valla ja põgenes.
Tuule ja liiva iil lõõskas tuppa, keerutas üles kardinad, hingas ruumi värsket õhku. Tädi, kes taskurätiku sisse nuukseid ja ehmumist mattis – milline õudne pettumus –, nägi lahtise ukse vahelt veel vilksatamas vennatütre paljaid nääpse sääri, mis jooksid, jooksid taeva ja maa vahel mere poole, kuni kadusid silmist.
Joana nühkis käeseljaga kuivaks suudlustest ja pisaratest märgunud näo. Ta hingas sügavamalt, tundis ikka veel tädi jaheda sülje lääget maitset, magusat parfüümi, mis õhkus ta rindadelt. End enam tagasi hoidmata purskus nüüd temast viha ja tülgastus ning kaljurahnude vahele kummardudes hakkas ta öökima, silmad kinni, keha valulik ja kättemaksuhimu täis.
Tuul raputas teda nüüd armutult. Tasa hingates tundis Joana, kahvatu ja habras, kuidas soolane, mänglev iil käis läbi tema keha, keha sees ringi, ja andis talle jõudu. Ta paotas silmi. Kaugel sädeles meri hõbedastes lainetes, lamas seal – põhjatu, vägev, vaikne. Lähenes see aga võimsalt ja mässeldes, viseldes ümber iseenda. Siis heitis tasase liiva peale… heitis nagu elus keha. Väikeste lainete all on meri – meri. Meri – lausus Joana vaikselt, hääl kähe.
Ta ronis kaljurahnudelt alla, astus jõuetult üle inimtühja ranna, kuni jalad puudutasid vett. Põlvede värisedes kükitas ta ning neelas veidike merd. Nii jäi ta sinna puhkama. Aeg-ajalt sulges ta pooleldi silmad ning olles merega täpselt ühel kõrgusel, ta õõtsus, nõnda mõjuv oli vaatepilt – vaid üks pikk roheline joon, mis sidus ta silmad igaveseks veega. Päike trügis pilvede vahelt välja ning vee peal helkivad pärlid olid tulesädemed, mis süttisid ja kustusid. Meri silmitses teda kaugelt üle lainete, tasa, ilma hala, ilma rindadeta. Suur, suur. Suur, Joana naeratas. Ja ühtäkki, niisama, ootamatult, tundis ta eneses midagi tugevat, midagi naljakat, mis tekitas temas kergeid värinaid. Aga see polnud külmast, ta ei olnud ka kurb, see oli miski suur, mis tuli merest, mis tuli soola maitsest huulil, ja temast, temast endast. See ei olnud kurbus, see oli lausa hirmuäratav rõõm… Iga kord kui ta vaatas merd ja mere tasast sillerdust, tundis ta, kuidas miski ta keha, taljet, rinda pigistab ning siis selle vabastab. Ta ei teadnud isegi, kas naerda, see ei olnud otseselt naljakas. Vastupidi, oh vastupidi, selle taga oli hoopis eilne sündmus. Ta peitis näo kätesse, jäädes justkui häbiga ootama, tundes, kuidas naeru ja ohete soojus temast välja imetakse. Vesi puudutas ta jalgu, mis nüüd olid paljad, kurises ta varvaste vahel, ning põgenes siis, ise nii selge, nii selge, nagu lüüme olevus. Lüüme ja elus… Joanal tekkis soov seda rüübata, pikkamööda närida. Käed kausjalt koos, ammutas ta pihku vett. Väikene tasane järveke sädeles tüünelt päikese käes, soojenes, nõrgus välja, põgenes. Liiv imes selle kähku-kähku ning veest polnud enam jälgegi. Joana kastis oma nägu, tõmbas keelega üle tühja soolase peopesa. Sool ja päike olid pisikesed sätendavad nooled, mis siin-seal sähvisid, teda torkisid, pinguldasid märga näonahka. Tema õnnetunne kasvas, paisus kurgus nagu õhkpadi. Aga seekord oli rõõm tõsine, ta ei tahtnud naerda. See oli lausa nutune rõõm, oh jumal. Mõte hiilis vargsi ligi. Ilma hirmuta, mitte tumeda ja haledana nagu seni, vaid alasti ja vaikides päikese all nagu valge liiv. Isa on surnud. Isa on surnud. Ta hingas aeglaselt. Isa on surnud. Nüüd ta tõesti teadis, et isa on surnud. Nüüd, siin mere kõrval, mille säraks on kaladevihm vees. Ta mõistis ühtäkki: isa suri nii, nagu ookean on sügav! Ta tundis: isa suri nii, nagu ookeani põhja ei näe.
Ta ei olnud nutmisest rusutud. Ta mõistis, et isa aeg sai otsa. Ei muud. Ja tema kurbus oli suur, raske, raevuta väsimus. Koos sellega jalutas ta mööda määratut randa. Ta silmitses oma tumedaid kondiseid jalgu nagu kahte tokki selle tasase valge taustal, kuhu nad lõppesid ja kust tõusid rütmiliselt, ühes hingamises. Ta kõndis ja kõndis ja parata polnud midagi – isa oli surnud.
Ta heitis kõhuli liivale, pani käed näo alla, jättes hingamiseks ainult väikese prao. Läks üha pimedamaks-pimedamaks ning tasakesi tekkisid punased ringid ja laigud, lopsakad vabisevad pallid, mis kasvasid ja kahanesid. Liivaterad torkisid nahka, puurisid end keha sisse. Isegi kinnisilmi, ka suletud laugudega, tundis ta, kuidas meri rannalt laineid kiiresti-kiiresti endasse imes. Need taganesid siis leplikult, avasüli, keha lõtv. Kui hea oli kuulda nende müha. Ma olen inimene. Ja palju asju on veel ees. Mis asjad? Sellest, mis juhtub, räägib ta vaid endale. Teised ei mõistaks niikuinii – kui ta midagi mõtleb, ei oska ta sellest pärast täpselt samamoodi rääkida. Just see oligi mõtlemise juures võimatu. Näiteks on talle aeg-ajalt tulnud mõni mõte, mispeale on ta endalt üllatunult küsinud: kuidas ma selle peale varem pole mõtelnud? See pole sugugi sama, mis märgata korraga laua sees üht täket ja üllatunult tähendada: seda ma küll pole varem märganud! See pole sama… Sest asja, mida mõteldakse, pole enne mõtlemist olemas. Näiteks: Gustavo näpujälg. Seda pole olemas enne selle ütlemist: Gustavo näpujälg… Mõeldav sai mõelduks. Ehkki mitte kõik asjad ei sünni sellest hetkest alates… Sest kui ma ütlen tädi sööb onuga lõunat, ei loo ma midagi. Või kui ma otsustan jalutama minna. Hästi, nüüd ma siis jalutan… Kuid midagi ei sünni. Aga kui ma ütlen näiteks lilled haual, siis on jälle uus asi, mida polnud olemas enne, kui ma mõtlesin lilledele haual. Muusikaga on sama lugu. Miks mitte mängida omaette kõiki palasid, mis olemas? Joana silmitses avatud klaverit – selle sees oli peidus kogu muusika… Ta silmad läksid pärani, häguseks, salapära täis. Kõik, kõik. Siis hakkaski ta valetama. Ta oli inimene, kes oli juba alustanud, paraku. Seda kõike oli võimatu seletada, nii nagu sõna eales, mis pole ei mees- ega naissoost. Kuid kas sellest hoolimata ei teadnud ta, millal öelda jah? Teadis küll. Oh, iga korraga teadis ta üha rohkem. Näiteks meri. Meri oli palju. Tal oli tahtmine vajuda sügavale liiva sisse ja selle peale mõelda, või teha hoopis silmad lahti ja vaadata, kuid siis ei leiaks ta, mida vaadata. Tädi juures antakse talle esimestel päevadel kindlasti maiustusi. Seal elades hakkab ta kümblema sini-valges vannis. Ja igal õhtul, kui hämardub, paneb ta öösärgi selga ja läheb magama. Hommikul piimakohv ja küpsised.