Mõnikord on naine vägagi teadlik oma varjupoolest (näiteks Tuhkatriinu märterlusest või Inetu Pardipoja ohvrimeelsusest), ent ei oska sellest seisundist kuidagi elutervele poolele tagasi tulla. Tal jääb vajaka energiast/oskustest/elukogemusest, kuidas (taas)saavutada ühendus küpse arhetüübiga.
Eks me kõik läheme aegajalt üle võlli. Mõnikord on päris tore mõne variarhetüübiga kontaktis olla ja lubada sel ilmneda oma käitumises. Olla vahelduseks näiteks tõeline Nõid, Jääkuninganna, Naiivitar või Pardipoeg. Vaid väga valgustunud ja elutargad inimesed ehk püsivad pidevas tasakaaluseisundis. Enamus meist pole valgustunud (ega ka sinna poole teel). Enamus naisi on lihtsalt …inimesed – oma helgete hetkede ning nõrkuste, vigade ja varjudega.
Ja ilmselt on tõde ka see, et mõnes olukorras toob just variarhetüübi käitumine naisele sobiva lahenduse. Kui ikka on tunne, et tahaks saada kellegi haletsust – siis Pardipojale antakse seda kiiresti. Iga kord ei jaksa käituda väljapeetud Kuningannana, vaid tahaks kurja orkaanina platsi puhtaks pühkida ja lihtsalt kärkida ning ennäe – Sind võetaksegi kuulda! Või elada välja oma viha, märatsedes Amatsoonina või Nõiamoorina. Või mängida draamakuningannat ja pööritada silmi Herneprintsessina. Või panna Naiivitarina silmad kinni ja nentida: „Mina ei tea midagi!“ ning keegi ei nõuagi Sult vastust.
Kord juba ühe arhetüübi varju mõju alla jäänud, võib naine kergesti kukkuda ühest varjust teise. Nii näiteks võib Naiivitarist, kes siiralt usaldas oma meest, ühel päeval saada Inetu Pardipoeg, kui selgub, et mees on talle pidevalt valetanud, vara maha mänginud või uue kaaslase leidnud. Eluusalduse roosade prillide purunedes tunneb naine end ohvrina, keda on alatult tüssatud. Jääkuningannana vaikinud naine võib ühel hetkel korraldada Herneprintsessina tõelise skandaali, ahastada, hüsteeriliselt karjuda, ähvardada meest lahutusega ning siis jällegi Jääkuningannana endasse tõmbuda ja nädalaid vaikida, vaadates mehest mööda ja läbi. Naine võib oma sisimas plaanida revolutsioonilisi väljaütlemisi mehe või ülemuse suunas, haududa kättemaksuks nõiatrikke, ent reaalelus, kui peaks suu lahti tegema ja oma tõe välja ütlema, tõmbab ta kõrvad peadligi, vaikib Müürilillekesena ning teeb alandlikult Tuhkatriinuna kõik ikka nagu ennegi.
Kui variarhetüüpi kasutada teadlikult, annab see lihtsalt argipäevale vürtsi juurde. Mõned naised aga jäävadki üle- (või ala)võlliseisundisse kinni. Nad ise on sellest sageli pühas teadmatuses, kui destruktiivselt nende variarhetüübist lähtuv käitumine mõjub. Mõnikord me iseenda juures variarhetüüpe ei näe või ei taha näha. Kui naine ka ise ei tunneta, et ta on juba tugevalt üle piiri läinud, siis reeglina tema elukaaslane või sõbrad/partnerid on sellest vägagi teadlikud, ent kodurahu huvides, oskamatusest oma tundeid väljendada või inimlikust soovist mitte haiget teha, jäetakse tõde tihti enda teada.
Tõde on mõnikord nii raske rääkida, et mõned inimesed eelistavad selle avaldamise asemel suhtest eemalduda. Jah, mõnikord (eriti Jääkuninganna ja Täitmatu Naise puhul) ähvardab sõnumitoojat ennast karm karistus ja selle ebamugavuse kartuses on tõe endale hoidmine vägagi mõistetav.
Ma kindlasti ei tahaks, et variarhetüüpide osa lugedes tunneks keegi end nagu Tervise ABC’d sirvides, kus näib, et põed iga teist haigust. Pole ju mõtet end või kedagi teist sildistada: „Sa oled tõeline Kuivik, Inetu Pardipoeg ja Müürililleke veel pealekauba!“ Palun ära seda tee. Sildistamine teeks asja ainult hullemaks. Need nimetused on tinglikud. Meil kõigil on kõigi variarhetüüpide koodid DNAs. Lihtsalt osadel meist on elu mõned varjud rohkem või vähem aktiveerinud.
Pigem võiks variarhetüüpidesse suhtuda kui indikaatorisse – et minus on liiga palju üht ja võib-olla liiga vähe teist arhetüüpi. Variarhetüüpi kinnijäänuna ei suuda me samaaegselt väljendada elutervet arhetüüpi. Siis ongi sünnis hetk arhetüübi eluterve olemuse üle mõtiskleda, kuidas seda rohkem endas esile tuua, et üle- või alavõlliseisundist tasakaaluasendi poole liikuda.
Muud häda pikaajalises variarhetüübi energias polegi, kui et selles teadvustamatu viibimine mõjub pikas perspektiivis kurnavalt endale ja/või teistele.
Äkki aitab raamat sõnumitoojana mõnel naisel varjupoolte teadvustamise abil pimetäppi oma isiksuse suhtes vähendada (palun südamest vabandust, kui see just Sulle haiget teeb, Sa saad sõnumitooja alati riiuli tagumisse nurka igaveseks ära peita).
Teadvustamine on muutumise võti. Harjumuspäraseid mõtte- ja käitumismustreid muuta on raske, kuid õnneks mitte võimatu. Ausad ja avatud lähisuhted on siin asendamatuks peegliks. Ma püüan oma raamatuga pakkuda Sulle peeglit, et saaksid arhetüüpe ja nende varjupooli enda juures teadvustada ja vajadusel midagi muuta. Teadvustamisest üksi jääb muidugi väheks. Pidev teadvelolek, ärksameelsus aitavad teadvustatud häirivate varjupooltega tööd teha nii, et need võimalikult vähe naise ellu negatiivseid mustreid looksid.
Larisa Renar seostab oma koolitustel naise arhetüübid ja nende energeetilised asupaigad kehas.
N Tütarlapse arhetüüp pesitseb südames, olles naise emotsionaalsuse allikaks.
N Armastaja arhetüüp peitub naise suguelundites, olles naise seksuaalenergia allikaks.
N Perenaise arhetüüp paikneb päikesepõimikus – naba ümbruses. Asudes naise keskmes, annab see jõudu elu materiaalse poolega toime tulemiseks.
NKuninganna arhetüübi asupaigaks on pea, mis on naise intellektuaalsuse, spirituaalsuse kui ka suhtlemis- ja eneseväljendusvõime allikaks.
Need asupaigad on muidugi tinglikud. Ent ometigi on siin mingi salapärane seos. Holistilises regressiooniteraapias7 küsitakse kliendilt tema tunnetega tegeledes, kuskohas ta kehas mingit emotsiooni – viha, hirmu, rõõmu, armastust, mille analüüsiga ta parasjagu tegeleb, tunneb. Ning inimene suudab alati tunde kuhugi lokaliseerida, siis on seda lihtsam visualiseerida. Nii on naise arhetüüpidegagi.
On naisi, kes tajuvad kõiki naiselikke arhetüüpe oma südames. Enamus naisi nõustuvad siiski ülalkirjeldatud asupaikadega. Igaüks paigutagu nad oma kehas sinna, kuhu talle sobivaim tundub. Mõned inimesed leiavad siin seose kehaliste asupaikade ja tšakrate vahel.
Tore on vaadata seost naise arhetüüpide ja kingituste vahel, mida naine teeb. Enamjaolt on need seotud just selle energiaga, millises arhetüübis naine kingisaajaga peamiselt suhestub.
Tütarlapse energias naine kingib tavaliselt emotsiooni – need kingid on kas väiksed ja armsad, isetehtud või pakuvad elamust – langevarjuhüpet, mägimatka, sukeldumist, seikluspargis turnimist.
Armastaja energias teeb naine kingituse oma armsamale, see on kuidagi seotud sensuaalsuse või erootikaga – mõni vastavasisuline film, seksuaaleluga seotud vallatu lisavarustus, lõõgastav massaaž kahele, õhtusöök meelelises ümbruskonnas, mis tõotab lõppeda meeletult.
Perenaise energias kingib naine praktilisi asju – mehele uue särgi, tööriistakomplekti, teleka lisakanalite paketi või midagi muud, mida saab koduses majapidamises kasutada.
Kuninganna energias teeb naine eksklusiivseid ja intellektuaalseid kingitusi – raamatuid, teatripileteid, unelmate reisi kaugele maale.
Põhjus, miks just Larisa Renari käsitlus naisest mulle nii siiralt imponeerib, peitub nimelt loodusstiihiate seostamises naise psüühika erinevate osadega. Selline seostamine loob holistilise terviktulemuse – loodust peetakse naiselikuks, Maad kutsutakse Emakeseks Maaks. Naine on kui eluslooduse väljendus inimkehas, kandes ja kehastades endas ürgseid stiihiaid.
N Tütarlaps esindab vee elementi.
N Armastaja tule elementi.
N Perenaine maa elementi.
N