Mitte kõik tüdrukud pole aga sündinud hõbelusikas suus ning nii leidub ikka ja jälle justkui vanuselt ja kehalt täiskasvanud naisi, kes on aga ürgnaise olemusse pühendamata. Nende emad on ühel hetkel oma elu käigus kaotanud mingi arhetüübiga kontakti.
Põhjuseid kaotuseks võib olla mitmeid. Suurimaks neist jääb alati oma ema mõju. Seepärast kirjutangi, et esiemade eeskuju on see, mis kannab eluterveid arhetüüpe põlvest põlve edasi. Väike ilmakodanik võtab oma ema naise ideaalmudelina. Väike tüdruk võtab omaks selle, mida ta kogeb. Ta ju ei tea, et on ka muid naiseks olemise mooduseid peale oma ema eheda eeskuju.
Oleme kõik ilmselt kuulnud lugusid, kuidas vastsündinud kutsikas võib emaks võtta kassiema ning hakata tema eeskujul jäljendama arhetüüpset kassikäitumist – see ju ainuke reaalsus, mida ta kogenud on, sestap võtab ta selle ainuõigena omaks. Tüdruku alateadvuses vermub nähtud emaeeskujust naisekujund, keda ta ise hiljem alateadlikult kehastama hakkab. See naise kujund sisaldab endas kõiki naise arhetüüpe. Ent kahjuks pärandatakse edasi ka õnnetuid hoiakuid ja ebaterveid suhtemustreid. Selle pärandi taga pole vanemlikku pahatahtlikkust – ei taha ju keegi oma lastele teadlikult halba – vaid lihtne teadmatus ja oskamatus.
Näiteks eluterve Tütarlapse võib kehval juhul endas kaotada juba lapsepõlves. Kui emal pole endal olnud head kontakti selle arhetüübiga, siis ta ei salli naeru ja kilkeid ka oma tütre elus. „Pill tuleb pika ilu peale“ võib olla selle pere juhtmõte. Võib-olla on väike tüdruk pidanud kiiresti suureks kasvama, et aidata emal teiste laste eest hoolitseda. Võimalikud on ka stsenaariumid, kus ema ise on olnud abitu või õnnetu ja tüdruk on pidanud olema oma enda emale ema eest ja ohverdama oma lapsepõlvemängud. Loomulikult võib kaotamise põhjuseks olla ka hoopis isa türanniseeriv loomus. Või on selles peres pjedestaalil väärtuslikud ainult poisslapsed. Neid põhjuseid, miks naisel kaob kontakt eluterve arhetüübiga, saab lugeda pikemalt iga arhetüübi all eraldi.
Jah, tüdrukul on sünni hetkel kõik eluterved arhetüübid olemas, ent kui ta oma kujunemisaastate jooksul ema, vanaemade või teiste oluliste naise juures neid arhetüüpe avaldumas ei näe, jätab see oma pitseri ning tal on raske neid tahke enda juures välja kujundada. Õnneks mitte võimatu – on palju tublisid naisi, kes olles kogenud mingi arhetüüpse jõu puudumist (või üleküllust) oma ema juures, on teadlikult otsustanud radikaalselt temast erineda ning ise need tahud endas välja arendada. Teadlikkus on siin võtmesõna.
Naiselikkuse sünnil on isal oluline roll. Selle järgi, kuidas isa kohtleb ema ja teisi naisi, kujuneb tüdruku arvamus, kuidas mehed suhtuvad naistesse üleüldiselt. Tüdrukul on vaja mürada isaga, et tunda mängu käigus tema füüsilist jõudu, nii saab ta esimesed kogemused mehe kehast.
Kui tüdruk näeb ema silmis isa suhtes imetlust ja usub, et isa saab enamuse maailma asjadega hakkama ja teab peaaegu kõike, siis on see aluseks turvatundele, mida naine hiljem oma elu suhtes tunneb, ja annab oskuse hoiduda inimestest, kellega suhe pole turvaline. Kui isal on aega oma tütrega maailma asjade üle mõtiskleda ning kuulata tütre mõtteid ja tundeid, siis viis, kuidas isa tütre tunnetega ümber käib, loob aluse, kuidas naine end tulevikus kohelda lubab.
Vanematevahelise eheda helluse, suudlemise, kallistamise nägemine paneb aluse lapse elutervele seksuaalsusele. Kui emal on hea suhe isaga, siis soovivad tüdrukud, et nende tulevane mees oleks isa moodi.
Suhtumine oma kehasse saab samuti alguse lapsepõlvest. Ideaalis võiksid vanemad sisendada tütrele, et ta on kena. Kui tütar näeb, et ema peab end ilusaks ning isa kinnitab seda oma kiitusega, siis kasvab tüdruk harmoonilises keskkonnas. Kui ema aga ikka ja jälle väljendab rahulolematust enda peegelpildiga või, veelgi hullem, kritiseerib oma tütart tema välimuse pärast, siis selle kriitikaga on rahulolematuse seeme tütresse idanema pandud.
Eluterve arhetüüp rõõmustab naist ennast ja tema kiirguses on ka teistel inimestel hea olla. Eluterve arhetüüp on tasakaalus. Sellest, mida tasakaal iga eluterve arhetüübi juures konkreetselt endast kujutab, tuleb pikalt juttu järgmistes peatükkides.
Paraku on aga nii, et tasakaalu on keeruline leida ja raske hoida. Vääratada on lihtne mõlemale poole – minnes üle võlli ehk siis evida mingit energiat liiga palju või siis vastupidi – naisel pole sisemist jõudu/julgust/oskust arhetüüpi endas kogeda. Tulemuseks on ebaküpsete variarhetüüpide domineerimine naise psühholoogias.
Kui elu on lill, pole sugugi keeruline püsida elutervetes arhetüüpides. Vari- arhetüüpidesse satub naine suuresti ikka selle pärast, et ta elu pole lill või vähemalt tundub naisele, et see on mingi vale lill ning ta libiseb tasakaalus arhetüübist välja.
Olen rajanud oma teooria variarhetüüpidest sellisena, et tasakaalus arhetüübil on kaks üle võlli läinud ning kaks nõrka variarhetüüpi.
Üle võlli läinutest ühel juhul liialdab naine arhetüübi psüühilise energiaga, seda energiat on tema mõtlemises ja käitumises liiga palju. Teisel juhul on ta aga liialduse tõttu sootuks eemaldunud naiselikust energiast ning saanud tulemuseks meheliku, agressiivse ja aktiivse väljenduse.
Arhetüübi nõrga väljenduse puhul ei kasuta naine ühel juhul selle arhetüübi psüühilist energiat oma elus piisavalt. Teisel, äärmuslikul juhul kaotab naine kontakti arhetüübiga täielikult.
Edaspidi vaatlemegi eluterve arhetüübi ja tema varjupoolte avaldumist järgmise skeemi kohaselt:
0 puudulik variarhetüüp, kus kontakt eluterve arhetüübiga on täielikult kadunud
– ♥ nõrk variarhetüüp, kus kontakt eluterve arhetüübiga on liig vähene eluterve, tasakaalus arhetüüp
+ ♂ üle võlli läinud variarhetüüp, kus arhetüüp avaldub liiga tugevalt mehelik variarhetüüp, kus arhetüüp avaldub veelgi jõulisemalt, agressiivselt, aktiivselt – mehelikult.
+ Tütarlaps võib minna liiale usaldamise ja muretusega. Siis saab temast Naiivitar, kes usub kõike, mida talle räägitakse. Ta on teiste poolt väga mõjutatav ja lapsik. Tema usaldus universumi headusesse ja küllusesse on liigutav. Tema siirus, lihtsameelsus ja abitus on armas ja ligitõmbav – iga Lumivalgukese jaoks on kuskil Pöialpoisid, iga Punamütsikese tarvis leidub Jahimees.
♂ Veelgi rohkem üle võlli minnes, kui mängulusti ja julgust Tütarlapsel liiga palju on, saab temast Amatsoon – naissõdalane, poisstüdruk, kes kannab parema meelega pükse, istub kartmatult mootorratta selga, jumaldab suurt kiirust, sporti ja riski. Ta on nooruslik, kehaliselt väga võimekas. Ilma asjata teda pisaraid valamas just ei näe. Stiilipuhta avaldumisvormi näol kohtame teda kriisikolletes naissõdurina. Adrenaliin on ta magustoit. Iseenesest on see väga äge karakter – ainult et pigem mehelik, mitte naiselik.
– Ent elurõõmsast tüdrukust võib mõnikord järel olla vaid kurblik Inetu Pardipoeg, kes tunneb, et ta kuhugi ei kuulu, keegi ei taha temaga mängida. Pole tal kontakti muretuse, lusti ega vallatusega. Ja kahjuks napib ka julgust, et teiste mänguga liituda. Pisarad ja ohked on tal alatasa kurgus. Ohvrina süüdistab ta oma saatuses teisi inimesi, et need on röövinud tema naeru. Depressioon on talle tuttav kaaslane.
0 Kui Tütarlapse elurõõm on aga täiesti kokku kuivanud, kohtume Kuivikuga. Elu on justkui välja pressinud temast viimsegi elumahla. Ta on kõiges eluterve Tütarlapse vastand. Maailm tundub talle ohtliku paigana. Ta tahaks viibida oma turvatsoonis. Elu väljaspool tuttavat turvatsooni näib talle hirmutav. Ta on ratsionaalne ja tõsine. Mängulisus on mõiste, mille tähenduse ta peab võõrsõnade leksikonist uuesti järele vaatama.
+ Sensuaalsest Armastajast