Estesi raamatut lugedes mu janu mõista naiste hingemaastikke vaid kasvas. Ma tundsin, kuidas mu müütiline hundisaba isukalt seeliku all edasi-tagasi liikus kui emahundil, kelle tähelepanu on uudishimust taevasse kruvitud.
Arhetüüpe ehk algkujusid saab pidada küpse naiselikkuse nurgakivideks. Nad loovad tasakaaluka naise hingeelu süvastruktuurid, mõjutades naise tundeid, mõtteid ja käitumist. Nad moodustavad kokku elutarga, mängulise, tundelise, armastava, hooliva, loomingulise Ürgnaise, kellest Estes lummavalt pajatab.
Ent millised naise arhetüübid vastavad mehe omadele, et need omavahel täiendades saaksid luua aluse elujõulistele ja tervetele inimsuhetele? Ning kui on selge, et igal mehel avalduvad mingis olukorras variarhetüübid, siis millised varjud ohustavad naisi, et me kõik kaotame aegajalt kontakti Ürgnaisega?
Sellele küsimusele internetiavarustest vastust otsides jäid mulle silma mitmed teooriad. Naistest ja arhetüüpidest on palju kirjutatud. Igal autoril on sellest teemast oma nägemus, erinev sõnastus ning selles naise süvaolemuse tabamise kirjelduste paljususes on oma võlu. Toon siin vaid mõned näited.
Toni Wolff2, Carl Gustav Jungi armsaim kolleeg ja muusa, on kirjutanud juba eelmisel sajandil essee neljast arhetüübist, mis avalduvad naistes. Ta kirjeldab Amatsooni – iseseisvat, ettevõtlikku naist, Ema – hoolitsejat, Hetääri – armastajat, kaunite kunstide viljelejat ja Tarka Naist – mõistuse ja südamehääle tasakaalustatud esindajat.
Naiseolemust on vaadeldud seitsme antiik-kreeka jumalanna – Hera, Hestia, Athena, Demeteri, Afrodite, Artemise ja Persephone3 – kaudu, kus iga jumalanna kehastab mingit tahku tänapäeva naises, ilmutades end naise psüühe selles valdkonnas, mille kaitsja ta antiik-mütoloogias oli. Nii väljendub näiteks Hestia, antiik-kreeka kodukolde kaitsja, koduste toimetustega hõivatud naises. Athena tarkusejumalannana tegeleb naiste intellektuaalsete pürgimustega. Demeter, viljakuse jumalanna, on seotud emadusega. Afrodite armastusjumalannana on iseenesestmõistetavalt seotud naise seksuaalsuse väljendumisega.
Fallenangel4, võtnud aluseks Moore`i ja Gilette`i meeste arhetüüpide teooria, on kirja pannud artikli Kuninganna, Ema, Targa Naise ja Armastaja arhetüüpidest. Ta mainib põgusalt ka nende elutervete arhetüüpide liigaktiivsuses üle võlli läinud ja arhetüübiga nõrgas kontaktis olevaid passiivseid variarhetüüpe.
Nii muutub tema käsitluses Kuninganna arhetüüp liigaktiivsuse puhul Türanniks ja jääb passiivse avaldumise korral Nõrgukeseks.
Ema arhetüüp muutub liigse avaldumisvormi puhul Ülehoolitsevaks Emaks ja jääb emaenergia vähesuse korral Hoolimatuks Emaks.
Tark Naine läheb arhetüübi ülemäärase mõju korral üle Nõia energiasse ja kui tal tarkust ei jagu tituleerib autor ta Lolliks.
Armastaja puhul läheb naine selle arhetüübi liiasuse puhul üle võlli Prostituudi energiasse ning selle energia vähesusel muutub ta Frigiidseks Naiseks.
Selline tervikliku naise sisemaailma toetumine neljale arhetüüpsele ilmasambale ja neid ümbritsevatele varjudele tundus mulle selge ja paikapidav, kuni sattusin osalema Larisa Renari Akadeemia õpitubades Armastajast, Tütarlapsest, Perenaisest ja Kuningannast.
Renari teoorias on Targa Naise ja Ema arhetüüp ühendatud Perenaise seisundiks. Uudsena on ta juurde toonud Tütarlapse arhetüübi. See käsitlus tundus mulle kõige sümpaatsem seniloetutest, sest tütarlapseliku rõõmu, puhtuse, usalduse ja elurõõmu avaldumine on naise psüühes nii erakordse tähtsusega, et see väärib väljatoomist eraldi arhetüübina. Nii lähebki Armastaja paari Armastajaga, Kuninganna astub Kuninga kõrvale, Maag moodustab partnerluse Perenaisega – ühed võlurid mõlemad – ning Sõjamehele jääb kaitsta ja hoida Tütarlaps.
Nende õpitubadega ning Tütarlapse arhetüübi lisandumisega muutus mu senine arusaam naise sisekosmose Pühast Neliainsusest. Venelannade koolitused keskendusid naise arhetüüpsete jõudude tasakaalustatud energiate tundmaõppimisele ehk siis, kuidas nende seisundite elutervet olemust endas äratada, hoida ja arendada. Mind aga paelusid (ja paeluvad siiani) varjupooled, sest just varjupooled takistavad naise psüühes küpsete arhetüüpide elutervet väljendumist. Renari teooria5 hakkas mu peas elama oma elu, pidevalt täienedes, arenedes ja kohandudes Eesti naistele omasemaks. Inspireerituna neist koolitustest tekkisid mu peas küpsete naisearhetüüpide kõrvale variarhetüübid, millest enamik on meile lapsest saadik teada muinasjuttudest.
Oma teraapiapraksises olen kohtunud paljude naistega, kes on kurvad, vihased, hirmunud, kadedad, tüdinud, oma elu ja suhetega puntras. Ühtesid painavad lapsepõlvekogemused, teised on õnnetud oma praegustes suhetes, paljud neist ei orienteeru oma hingemaastikul ega oska luua sõbrasuhet iseendaga, rääkimata siis oma partneri või lastega. Mõned neist on läbi elanud suhete purunemised ja on segaduses oma osast selles valusas lahkuminekuloos. Mitmed on ohanud, et naiseks olemine on pigem koorem, valu ja kannatus, mitte rõõm.
Ma hakkasin naistega tööle uut moodi. Rääkides naistega arhetüüpidest ja nende varjupooltest, kuidas nood naises kujunevad ja milles avalduvad, milleks on hea neid endas ära tunda ning mida varjupooltega ette võtta, olen näinud palju äratundmist. See pole sugugi mitte iga kord olnud äratundmisrõõm. Pigem äratundmisõud, kui naine on endas üles leidnud Jääkuninganna jäiselt vaikiva varju, Täitmatu Naise pidevalt rahulolematud ja kamandavad jooned, Kanaema vaid lastele keskendunud oleku või Inetu Pardipoja ohvrimentaliteedi. Ent siit on alanud ka tee tervemate suhete poole. Nii iseenda kui teistega.
Kuna eesti keeli polnud ilmunud ühtki naise arhetüüpidest kirjutatud trükist, sündiski mõte panna kokku raamatuks kõik, mis on rikastanud minu arusaama elujõulise naisena elamisest – koolitustel kogetu, elus õpitu ja teraapiatöös kuuldu. Larisa Renar on andnud mulle õnnistuse, et tohin talle kui inspiratsiooniallikale viidata ja toetuda tema teooriale elutervetest naiselikest seisunditest. Oma fantaasia viljana olen lisanud küpsete arhetüüpide varjukülgede muinasjutulise, ent eluliselt valusa poole. Kõige rohkem olen siia siiski kokku kirjutanud ehedaid noppeid elust enesest, naiste lugudest. Olen püüdnud mõista naisi – mis isikuomadused võimaldavad neil elada rahuldustpakkuvat elu ning millised jooned ja käitumismustrid külvavad naise ellu kaost, ängi, segadust. Ja nii on need omadused jagunenud küpsete arhetüüpide ja nende varjupoolte kirjeldustesse.
Ma ei pretendeeri oma raamatuga süvateaduslikule analüüsile ega ihale luua tõenduspõhist teooriat. Mu sooviks on kirjutada ka ilma psühholoogialaste teadmisteta lihtsalt loetav raamat, mis aitaks lugejal mõista naiseks olemise kunsti läbi arhetüüpide prisma.
Ja-jah, justnimelt kunsti. Rahvasuu naljatab, et Jumal, meisterdades maailmaloomise protsessis kuuendal päeval valmis mehe, silmitses meest hetke ja mõtles: „Ma suudan paremini.“ Ning tegi naise.
Nali naljaks, aga mulle siiralt tundub, et naine on Jumala loomingu kauneim taies. (Sellest mõttest nördinud mehed võivad nüüd raamatu rahumeeli kõrvale panna.) Iga naine on loodud jumalikuks, ilusaks, õrnaks ja samas vägevaks. Iga naine on looja ja loodu hoidja. See on kõrgemalt poolt ettekirjutatud missioon, et elu Maal õilmitseks.
Kuidas elada oma elu selliseks, et jumalik läte naises ei kuivaks, et sära aastatega ei tuhmuks, vaid väge tuleks vanusega juurde? Et sellest väest saaks toitu enesehinnang, mis on kõikide suhete aluseks? Selline elu on kunst. Siinkohal mulle tundubki, et parema kunstilise tulemuse nimel aitab teadlikkus arhetüüpidest ja variarhetüüpidest oma elu kunstiteoseks elada. Laias laastus on kaks võimalust – Sa kas valitsed oma arhetüüpe või valitsevad (vari)arhetüübid Sind.
Üks