Peagi selgus, et noortel ja vanadel inglastel on siiski pisut erinevad vajadused. Asi lahendati sellega, et vanad maandusid ühtedel ja noored teistel saartel. Ei mingit tüli ega pahandust. Ja niinimetatud noorte saartest said teada-tuntud läbusaared, mis õhtusel ajal muutusid metsikult kriiskavate jänesepreilide ja karuottide olümpiamängudeks joomise alal. Õnneks on selliseid läbusaari siiski vähe ning ülejäänud seitsmel tuhandel saarel on endiselt võimalik paari tuhande aastasesse minevikku sukelduda.
Sügise saabudes lahkuvad tšarterid. Kreeklased sulgevad tavernide ja alkoholipoodide uksed ning kolivad küladesse tagasi. Lihtsatesse ühekorruselistesse valgetesse majadesse. Korjavad ära oma arvukad oliivid ning jäävad kevadet ja uusi jänkupreilisid ootama.
Mõnus meretuul sasib juukseid.
„9 °C!”
„Kuidas palun?” küsin ja jään hämmastusest seisma.
„Rinnapartii number!”
Pahvatan naerma. „No olete te, kreeklased, ikka küll ühed…”
Minu vastulause lõigatakse poolelt sõnalt: „See on meile Jumalalt antud anne ja isade täiendatud oskus!” Tõepoolest oskavad kreeklased pea ilmeksimatult määrata inimese vanuse, kaalu ja muud „elutähtsad mõõdud”. Kõike seda lihvitakse külatänavate ääres kafenío’des istudes ja kohvi, ouzo’t või veini mekkides.
See on Konstantina kamaki-ametit pidav poeg Haris. Kohtun temaga taas pooljuhuslikult Zakinfose saare peatänaval. Mina olen siin oma järjekordse reisigrupiga Joonia mere saari vallutamas, tema oma järjekordse silmarõõmuga elu nautimas. Aga proua Konstantina olla oma pojale südamele pannud, et kui juba ühel saarel juhtume olema, siis tuleb ometi sellel „Kreeka ohtudest mitte midagi pidaval” peresõbral silm peal hoida.
„Sööma?”
Katsun sellest kohustusest kõrvale hiilida, aga ema sõna maksab poegadele Kreekas rohkem, kui ma arvata oskan. Niisiis sööma. Valime mereäärse taverni ja laua vaatega Kilpkonnasaarele. Meie tähelepanu haarab kalarohke menüü ja kohalik veinikaart, kus on valida punase, roosa või valge vaadiveini vahel. Lõpuks jõuab kohale ka Harise uus vallutus Prahast. Neiu on enda ilusaks sättimisega vaeva näinud ja ilmselgelt häirib teda minu kohalolu. Mind omakorda häirib nende loo pealtvaatamine. Tahaks ju öelda, et kahjuks olen juba liiga hästi kursis sarnaste muinaslugude kurbade lõppudega…
Tellime oliiviõlis küpsetatud barbounaki’sid, punakaid keskmise suurusega ahvena sugulasi. Kalu on Vahemere köögis sadu ja mis kõige rohkem kadedust tekitab, kõik nad on väga maitsvad. Alustuseks loomulikult Kreeka salat ehtsa feta juustuga, mis Zakinthose saarel on rohkem kitsemaiku; saiale määrime või asemel taramosaláta’t – kurgi ja küüslauguga maitsestatud jogurtivõiet. Edasi tuleb grillitud ja veiniäädikas marineeritud kaheksajalg ning lõpetuseks kolokifakia tiganita’d ehk suvikõrvitsa imeõhukesed frititud lõigud.
Ja vein, muidugi vein. Kala kõrvale passib teadupärast ikka valge vein. Suvisel ajal lisatakse veini jääkuubikuid. Paar tuhat aastat tagasi lahjendati veini samuti veega. Lahjendamata veini joomist peeti barbaarseks ja selle joojaid joodikuteks ehk nagu nüüd juba teada – mefistakas’teks.
„Kas võtame bekri meze’t ka?” kõlab salakaval küsimus.
„Issand, mis see veel on?”
„Joodiku suupiste!”
Olen täiesti veendunud, et minu kulul tehakse praegu ülekohtust nalja. Võttes appi oma kangekaelsuse, asun siiski uuesti menüüd uurima. Naeratus Harise näol läheb aina laiemaks. Menüüs seisab eelroogade reas tõepoolest bekri meze ehk joodiku suupiste! Üks tarkus jälle juures. Toit on tegelikult väga lihtne – auravale riisikuhilale on valatud eelmise päeva lihajääkidest valmistatud kaste.
Esimene poolekilone veinikarahvin saab tühjaks ja küsimata ilmub lauale teine, jäätükid mõnusasti sees kõlksumas. Kreekas, muide, käib veini tellimine kilode, mitte liitrite kaupa. Ma arvan, et enamik turiste ei märkagi seda, menüüd loetakse nii automaatselt, et ei panda tähelegi, või arvatakse, et tekstis on tõlkeviga. Loomulikult saab veini tellida ka pudeliga, aga kreeklane teeb seda väga harva.
„Ma ei ole oma elus veel näinud purupurjus kreeklast,” tunnistan.
„Ja loodetavasti ei näegi,” ütleb minu vastas istuv tumedat verd kreeklane Haris naerdes. „Purju joomine kuulub teie maailmakorraldusse nagu suhkur kohvisse. Ja joodikuks olemine teie maailmanägemusse!”
„Sooh? Julge arvamus!”
„Aga kas ei ole siis nii või?”
Vean näpuga paberist laudlinale jooni ja püüan tõsielupilte järjestada. Kuulub või ei kuulu? Kreekas on teadupärast levinud arvamus, olgu ta vale või õige, et Põhjamaades kummutatakse hommikust õhtuni valget viina. Oma tõepõhi on sel ilmselt all… Äkki on tegemist lihtsalt põhjamaa rahvaste suhtumisega – purjusolek ei ole häbiasi? Meil viimasel ajal ilmuvates elulooraamatutes oleks justkui kohustuslik peatükk „Kuidas ma viinakuradiga maadlesin”. Ja seda kirjeldatakse väga pikalt ja põhjalikult.
„Jah, meie rahva hulgas ei ole joomarile ükski uks suletud,” tunnistan järele mõelnult. Viinakuradiga maadlevad kõrged riigitegelased, kirjanikud, arstid, sportlased… Järjekordne Eurostati aruanne annab teada, et eestlased on esimesel ja kreeklased viimasel kohal oma sissetulekute alkoholile kulutamise poolest.
„Meil ei tuleks see kõne allagi!” hüüatab kreeklane. „Joodikuks tituleerimine on suurem mis tahes häbistamisest. Sa ju kaotad niimoodi oma eneseväärikuse, filotimo!”
Filotimo kätkeb endas lugupidamist iseenda ja teiste vastu, kohuse- ja autunnet. Mees võib juua kas või terve amforatäie, aga purju jääda ei tohi. No mis mees ta pärast seda veel oleks?
Kui tundub, et mõnele sõbrale on saanud küll, saadavad kreeklased ta väikese nöökamisega vaikselt koju. Laialt oma purjusolekust lobisedes teeksid nad häbi tervele suguvõsale.
Samas, kuna väljas söömine on kreeklaste üks peamisi ajaveetmise vorme, siis käib pokaal veini sageli ka lõunasöögi juurde. Õhtusöögil tellitakse kahe peale kuni üks kilo veini ja kui see on otsas, siis juurde ei tellita, sest kilo veini kahele on just täpselt kreeklase mõõt. See lihtsalt käib nii. Õhtusöök on rikkalik: ikka kõigepealt eelroad ja salat, siis kala või liha, seejärel magustoit ning pits brändit. Edasi liigutakse tavaliselt mõnda baari, kus võetakse naps või kaks. Täis kõhule ei tee see suurt midagi. Toitu tuleb nautida ja selle kõrvale hoolega hambaid teritada, õpetussõnu jagada või kui veedetakse õhtut kena kaaslasega, siis ka ennast põnevaks rääkida. Ilma filosofeerimiseta – õigem oleks küll öelda targutamiseta – ei lähe ükski endast lugupidav mees voodisse armurõõme nautima.
„Ja purjus naine – seda lihtsalt ei saa olemas olla! See oleks terve perekonna häbi, vaarvanaemad kaasa arvatud,” ajab Haris oma suured pruunid silmad veel suuremaks ja kallab järgmised teeklaasid veini täis.
Kuuldu paneb mind mõtlema ja meenutama… Paitav augustikuine tuul. Lauad otse rannaliivale kaetud. Eestlaste sünnipäev. Mis saaks veel mõnusam olla kui oma sünnipäeval varbaga soojas liivas sorkida ja vette kahlata? Rõõmus sünnipäevaemand tuletab aga iga natukese aja järel meelde: „Võtame!”
Pisut hiljem nügib väike tüdruk oma tukkuma kippuvat sünnipäevakangelasest ema ja ütleb: „Ma viin su koju, emme. Homme on parem.”
Pidu pole veel pooles vinnaski. Kreeklastest ettekandjad noogutavad kaasatundvalt, aga mitte kahjurõõmuga. Mis rõõmu saakski sellisest vaatepildist tunda? Kelner pöördub minu poole kreeka keeles ja küsib väga tõsiselt: „Kas teil Eestis tõesti käivadki asjad nii?”
„Käivad – ja ei käi ka…”
Näen