Paraku kinnitab röntgenipilt tohtri kahtlusi.
„Kas opereerime õhtul või hommikul?” kõlab küsimus.
Nüüd teeb suu lahti ka seni täiesti vait püsinud Raimond: „Mina tahan Tartusse, doktor Teini juurde!”
„Kust ma sulle täna selle doktor Teini võtan?” küsin siiralt.
„Mina tahan doktor Teini juurde!” kõlab väga rahulik vastus.
Arst selgitab uuesti: „Kui operatsiooni kohe ei tee, ei pruugi see mees enam kunagi kõndida. Mida kiiremini opereerida, seda lootustandvamad on tulemused.”
„Mina tahan doktor Teini juurde!” kordab Raimond endiselt.
„Otsus on teie,” vastab arst. „Aga jala paneme täies pikkuses kipsi ikkagi.”
Arstiga ei ole mõtet ega tohigi vaielda. Asi niipalju selge, suundume nüüd juba kolmandat korda imeuksest välja. Peeter läheb koos taksojuhiga hotelli Raimondi riiete järele. Järsku kostab esmaabiruumist meeleheitlik karje: „Ester! Appi!” Rahvahulgast läbi trügides õnnestub mul lõpuks ruumi pääseda. Raimond on keeratud kõhuli ja parasjagu pannakse jalga kipsi.
„Mis nüüd siis on?” mõistan vaid küsida.
„Ta ei saa aru! Ta ei saa mitte millestki aru!”
Kuna Raimond oli keeratud kõhuli, siis pandi kipsi valele jalale! Kahe peale õnnestub meil asi lõpuks selgeks teha, aga nüüd lööb valges kitlis korpulentne daam käed puusa: „Mul pool tööd juba tehtud! Kõik ilmaasjata! Tule siia ja aita mul see jama ära koristada!”
Töö lõpuks tehtud, vaatavad kanderaami alt vastu ka mu enda kipsiseks saanud varbad.
Raimondi pabereid oodates on mul aega haiglat tunnistada. Jah, tavaline riiklik haigemaja näeb tõesti rääbakas välja, olen seda varemgi kogenud, sest Raimond pole mitte mu esimene klient, kellega haiglasse satun…
Juba hoonesse sisenedes tuhiseb vastu tuul. Kui enne haige ei olnud, siis siin külmetab end kindlasti ära. Tossatakse nii koridorides kui ka rõdudel, kreeklased on sigaretihullud.1 Mõnel pool haiglates meenutab sisseseade 30 aasta tagust aega. Külastajad voorivad sisse-välja 24 tundi ööpäevas. Sageli palgatakse haiget pereliiget hooldama eraõde tasuga 60 eurot päevas. Ka ööseks. Arstid ei kanna vahetusjalatseid. Pole mingi ime, kui patsienti tuleb läbi vaatama nabani ulatuvate saabastega tohtriproua.
Unustada ei maksa ka kreeklaste kõiketeadmist – eriti meditsiini alal. Patsientide sugulased kipuvad haiglapersonali õpetama ja kodune isetohterdamine on au sees. Popp on näiteks oliivilehtedest tehtud kõikide hädade vastu aitav koleroheline leotis ja muud ravimtaimesegud. Neid tuuakse ka haiglasse kaasa.
Tavapärane visiit polikliinikus maksab kolm eurot, mille eest ei saa korralikus kohvikus tassi kohvigi. Hädapärane abi on alati olemas. Osas paikades, eriti mõnel saarel, võtab vastu kohaliku omavalitsuse palgal olev arst. Kõik abivajajad saavad esmatasandi abi ilma ühtegi senti maksmata, ka turistid. Uuringud saab tehtud kindlustussummade eest.
Mõned aastad tagasi tehti Kreekas korruptsiooniuurimus. Tulemus oli ootuspärane: esimesele kohale platseerus meditsiin. Arsti juurde minnes peab alati kaasas olema väike ümbrik. Pisukest tasu ootavad ka sanitarid ja õed. Siis saab süst parem…
Aga üldiselt on mul kogemus, et arste ei maksa Kreekas peljata, haiglaid ka mitte. Paljud arstid on oma hariduse saanud väljaspool Kreekat: Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal. Arstiamet on prestiižne, aga riik ei tasusta seda piisavalt. Seetõttu ongi saanud tavaks arste rahaliselt toetada. Asi on läinud nii kaugele, et kui pereliikmele on vaja teha plaaniline operatsioon, siis kõigepealt leitakse arst ja seejärel lepitakse kokku summa. Hoolimata sellest, et olete korralikult oma ravikindlustuse eest tasunud. Selline süsteem on üdini mäda, aga toimib endiselt väga jõudsalt. Kokkuvõttes tähendab see riigikassale tohutuid summasid tasumata makse.
Tasuline on ka lapse ilmaletoomine, isegi riiklikus haiglas, kuigi hiljem maksab riik väikse osa kuludest tagasi. Ja kulud on suured – alla 3000 euro ei ole mõtet eelarvet koostada.
Enamik Ateena naisi sünnitab ühes hiigelsuures erasünnitusmajas. Neljakohalisse palatisse kohta broneerides tuleb välja käia umbes 800 eurot. Lisaks arsti visiiditasu – umbes 2000 eurot. Kokkuvõttes peab erahaiglas sünnituse maksumuseks arvestama 4000 kuni 15 000 eurot.
Ei sobi ju minna riigihaiglasse, kui naabrinaine oli erahaiglas. Asi pole muidugi ainult naabrinaises. Riigihaiglate varustatus on üsna vilets, teenindus samuti. Vähemalt nii arvavad kreeklased ise. Nii õilmitsebki Ateena üheksakorruseline erasünnitushaigla hoolimata ülikõrgetest hindadest.
Peeter on hotellist tagasi jõudnud. Trügin nüüd juba peaaegu spetsialistina ukse vahelt rahva sekka. Hea on tuttavaid nägusid näha. Veendunud, et teiste reisijatega on kõik korras ja nad on kenasti linna uudistama läinud, läheme Raimondi juurde tagasi. Vaatame ruumis ringi, ent Raimondit ei ole! Kiikame ühele lauale, teisele, kolmandale… Nagu silmamoondus – Raimondit ei ole. Pöördun valgete kitlite poole ja prahvatan:
„Kus on Raimond?”
„Kas te tõesti ei näe, et meil on käed-jalad tööd täis? Mis Raimond?”
Palju aastaid hiljem, kui kreeka keel suus ja teadmised sellest imelisest maast tunduvalt paremad, muutub arusaadavaks ka esmaabiruumis toimunu. Nagu eespool mainisin, on Kreeka haiglates alati palju rahvast. Igaüks topib oma nina igale poole. Suguvõsa liikmed veedavad palatis päevi. Arst ei pane minusugust küsijat enam tähelegi. Töö ootab.
Aga Raimond peab ju ometi kusagil olema. Küsime ühe ja teise käest. Ka registratuurist. Keegi ei tea midagi. Inimene ja paberid liiguvad eri radu, eriti pühapäeval. Peame pisut aru ja valime viisi, mis on meile jõukohane: korrus korruse järel hõikame: „Raimond! Kus sa oled? Raimond!” Viies korrus, kuues korrus, seitsmes korrus… Koridorides liikuvad haiged pööravad pead meile järele vaatama. Meil ei ole piinlik. Lõpuks kostab ühest palatist hädine hüüatus: „Ma olen siin!”
Hea, et haiglal on ainult üheksa korrust!
Hommik on õhtust targem. Enamasti ja eriti esmaspäeval. Oleme viksilt kella üheksaks tagasi. Ikka taksoga, nagu Ateenas kombeks.
Asjalood on arenenud hoogsalt. Hommikul kell kuus äratus ja kraadimine. Mitut võõrkeelt kõnelev arst on jõudnud teha juba palativisiidi. Skalpellidki on operatsioonitoas valmis. Ent Raimond pole lõikusega nõus, tema tahab ikka Tartusse doktor Teini juurde. Kohalik kirurg paneb patsiendile südamele, et ta ei pruugi hiljem enam kõndima hakatagi. Raimond on kõigutamatu.
Mis seal ikka, omal vastutusel võib ka Kreekas arstiabist keelduda. Meil tuleb hankida mingi paber ja see paber asub lennujaamas, sest just sedakaudu peab patsiendi kiiremas korras Eestisse toimetama.
Egas midagi, tuleb ette võtta taksosõit lennujaama. Sellesse, kus koerad pakilindi ääres rõõmsalt tervitavad, mitte suurde ja uhkesse, mis 2004. aasta olümpiamängudeks valmis. Kas on vaja öelda, et mitte keegi, kellelt küsime, pole nimetatud paberist kunagi midagi kuulnud?
Kui oleme juba lootust kaotamas, otsustame tungida ruumi, millel ilutseb silt „Mitte siseneda”. Saabub politsei ja lõpuks leitakse ka paber. Oleme rahul.
Lennujaama ees seisab pikk rodu taksosid. Oleme poole tunniga haiglas tagasi. Arst täidab ilmselget vastumeelsust üles näidates tähtsa paberi. Paber on tõesti oluline – ilma selleta ei võta ükski lennukompanii pardale haige moega isikut, otsast lõpuni kipsis jalaga mehest rääkimata. Nüüdisajal on lennujaamades üleval ka temperatuurimõõtjad. Kui teie kehatemperatuur on lubatust tunduvalt kõrgem, on ka teie reis katkenud.
Allkirjad all, teatab arst: „Täna meil autot ei ole.”
„Polegi vaja!” hüüame