Minu Kreeka. Ester Laansalu

silma peal püha Soson. Luban endale, et uurin selle pühaku kohta rohkem välja.

      Mõni aasta hiljem külastab sama lukumi-kioskit Kreeka turismiorganisatsiooni esindus, kes korraldab ülekreekalist küsitlust selle kohta, millise maa turistid on kõige sõbralikumad ja meeldivamad. Eestlased tulevad siin konkurentsitult esikohale ja hõivavad selle koha ka Kreeka turismi aastaraamatus. Põhjuseks enese teadmata tehtud heateod.

      „KÕVER NAGU KREEKA ε!”

      Nii tavatses öelda minu ema, kui istusin koolilaua taga, jalad toolile tõstetud. Mis kreeka e? See jäigi mulle tollal arusaamatuks. Palju aastaid hiljem saan kõne Siljalt, ühelt mu vahvalt reisijalt, kes teatab: „Tule ka! Tallinnas avatakse Eesti esimene uuskreeka keele kursus!” See on hea uudis. Minu kodulinnas Tartus õpetatakse ülikooli juures küll vanakreeka keelt, aga sinna tavaline inimene niisama lihtsalt õppima ei pääse.

      Kas see ei oleks ikka vastupidi pidanud olema – et mina kutsun oma reisija kreeka keele kursustele? Aga eks mina olen tekitanud reisilises huvi selle maa ja kultuuri vastu ning muu kujuneb juba ise.

      Silja on tegus ärinaine. Töötab pereäris ja hoolitseb kõige ja kõigi organiseerimise eest. Seega on tema ka see, kes oma parimatele sõpradele järjekordse reisi välja valib ja broneerib. Valik langes siis tookord Kreekale. Ja mina pean ütlema, et ma pole naerusuisemat seltskonda ei enne ega pärast kohanud. Heatahtlik nali ja naer kõlab hommikust õhtuni. Hiljem saan teada, et neil naerusuistel inimestel polegi alati kõik kõige paremini, aga nad oskavad oma aega nautida ja teha seda südamega. Nüüd asub ta siis südamega kreeka keelt tudeerima, haarates minugi kaasa.

      Sõidan kaks korda nädalas Tartust Tallinnasse ja õhtul tagasi. Esimene kokkupuude kreeka keelega, nagu juba mainitud, oli mul kauges lapsepõlves kreeka ε (e) näol. Hiljem lisavad sinna oma nüansse matemaatika- ja füüsikaõpetaja mitmete sümbolitega: p (roo), π (pii), Ω (oomega). Ja nüüd järsku vaatab see matemaatika ja füüsika mulle tähestikust ja õppetükkidest vastu. Esialgu tundub võimatu, et selles keeles saab lugeda ja isegi rääkida.

      See ongi vist esimene šokk, mille kreeka keele õppimisel saan. Lisaks tõsiasi, et mõningaid tähekombinatsioone tuleb hääldada hoopis teistmoodi kui kirjas on ning pealegi on osa tähti, mis meie omade moodi välja näevad, hoopis teise sisuga. No näiteks kreeka v on hoopis eesti n, ja u on hoopis i, ja p on hoopis r… Tagatipuks, kuigi kreeka tähestikus on vaid 24 tähte, priiskavad nad seitsme erineva i-ga, kirjutavad igale sõnale rõhumärgi, jagavad sõnad sugude kaupa ning tekitavad puuduvaid tähti teiste tähtede abil, mis muudab välismaised nimepildid eriti naljakaks. Näiteks näitleja Brad Bitt kirjutatakse Μπραντ Πιτ ja kuulus keskaja skulptor Michelangelo näeb välja nii: Μιχαήλ Άγγελος…

      Nagu kiuste pistab meie õppetundide vahepeal uksest pea sisse õpetaja Edithi tütar, kes emaga kreeka keeles oma asjad kiiresti selgeks teeb!

      Lapski võib selle keele ära õppida! Mina ei kujuta seda endale tollel hetkel kõige roosilisemateski unenägudes ette. Aastaid hiljem võib selle üle muidugi rõõmsalt muiata… aga tollel hetkel on asi rohkem kui ärevakstegev. Kogu sest värgist aru saada ja ükskord selles keeles ka suhelda tundub võimatu. Selle eest, et võimatust sai võimalik, pean ma tänama just oma esimest õpetajat Edithit.