SAATEKS
See, millest ma aru sain, on imekaunis; sellest ma järeldan, et ka ülejäänu, millest ma aru ei saanud, on samuti imekaunis.
Kui ma lapsena järjekordselt kurguarsti juurde sattusin, ütles kelmikas arstionu: „Sa peaksid lõunamaale kolima, siis saad kurgu terveks, hääle tugevaks ja lõpuks ka mehele!”
Ja kui kurk oli korda, hääl tugevaks ja minust lõpuks giid saanud, ähvardasin naljaga pooleks oma reisijaid: „Püsige vagurad, muidu panen teid raamatusse, mille ükskord pensionipõlves kirjutan!”
See aeg jõudis kätte tunduvalt varem…
Lood selles raamatus on pühendatud eelkõige Kreekale, kuhu ma 15 aastat tagasi sattusin, ja kõigile neile lihtsatele, aga südamelt suurtele inimestele, kellega olen siin kohtunud. Ma teen mõttes kummarduse kõikidele reisijatele, kellega mul on olnud au Kreekat avastada.
See maa pani mind end täiendama, lõputult lugema ja õppima. See maa õpetas mind armastama inimest koos kõigi vigade ja krutskitega. See maa andis mulle ka valusaid õppetunde, pani enda ja ümbritseva üle juurdlema.
Tundub, et ma ei ole veel saanud kõiki vastuseid, mida siia otsima tulin.
KÕIK ALGAB SÜGISEL
Tibutab tasast vihma. Värvilised vahtralehed on virvendavasse porilompi liuelnud ja võtnud paadi kuju, mis justkui tahaks kuhugi triivima hakata. Sõiduteel ei liigu hingelistki, sest sügisesed põllutööd on juba lõppenud ja isiklik sõiduauto on vaid üksikutel väljavalitutel.
Ega sel umbes 40 aasta tagusel ajal midagi viga olnud. Lapsed leiutasid endale ise tegevust. Paarisaja meetri kaugusele soostunud oja äärde marssimine tundus suursuguse ettevõtmisena. Ikka suuremad ja targemad ees. Puuvõrasse ehitatud onnis kuulati külg külje kõrval targemate ettelugemist. Maast kõrgemal tundus kõik kuidagi põnevam. Uskumatud seiklused maa peal ja vee all kas tekitasid huvi või panid kahtlema: kas see kõik seal kaugel ilmas on tõesti olemas? Kes suutis ennast võõrastesse seiklustesse mõelda, kes mitte. Nõukogude noor pidi olema asjalik kodanik, mitte mingisugune logardist unistaja.
Mina kuulusin paraku hullude unistajate hulka. Ja see tee oli mulle määratud juba varases nooruses…
Kaks kõhna sagris juustega mehehakatist, ühel juba vuntsiudemedki nina all, asjatavad päikeses kiirgava mootorratta kallal.
„No kurradi kurrat, ei võta eluvaimu sisse!”
Kulub tund, siis järgmine. Sinise-valgekirjust vakstuvankrist kostab kerget viginat. Üks noormeestest heidab sinna pilgu ja ühmab:
„Küll magab edasi! Meil alles töö pooleli.”
Käru lüüakse kiikuma, mutrivõtmed kõlksuvad. Vankris pikutaja aga ei taha leppida. Magatud juba küll ja seljaalune ka kahtlaselt märg. Kisa läheb kõvemaks.
„No on ikka jama!” pomiseb noorem mu onudest – vaid üheksa aastat käruelanikust vanem. „See lapsehoidmine on nagu karistus kaelas…”
„Ah mis!” poetab teine onu võtmeid klõbistades. „Ma vahtisin omal ajal sinu järele, eks nüüd on sinu kord lapsehoidja olla.”
Esimene mats jalaga käigukangi pihta ja mootorratas turtsatab. See on hea märk. Isegi titt jääb hetkeks kuss.
„Pane veel! Küll võtab elu sisse!” kargleb noorem jalalt jalale.
Käigukang saabki uue obaduse. Nüüd kostab juba midagi urinataolist.
„Anna gaasi! Välja sureb, raisk!”
„Ära õpeta! Vaata parem tite järele!”
Tuurid on valjemaks läinud ja poiste näod tõmbuvad üha rohkem naerule.
„Ära tegime!” ütleb võidukalt vanem vend. „Teen ühe proovika, vaatan, kuidas põrutab!”
Mootorratas võtab paigalt ja taluõuele jääb lehvima pirakas tolmupilv. Ei teata sellel ajal veel midagi kattekividest ega asfaldist. Mõne minuti pärast on plärisev elukas tagasi, rahulolust särav ratsanik kukil.
„Viime tite ka sõitma! Võib-olla talle meeldib ja jääb vait?’’
Mõeldud-tehtud. Aida alt leiab kõike. Ka viledaks kulunud sõjaaegse püksirihma, mis osutub küll pisut lühikeseks, aga seda viga annab köiejupiga parandada. Titevanker köidetakse mootorrattale külge ja killavoor võtab suuna taluõuelt välja suurele maanteele. Lapsuke on kahtlaselt vait jäänud, vakstuvankrist ei kosta piiksugi. Uued hääled ja tundmatu liikumisviis näikse olevat ta vaigistanud. Rattad neelavad rõõmsalt ja kergelt kruusateed. Korraks lööb üks kivi vankri tasakaalust välja, aga hetke pärast maandub see uuesti neljal krigiseval rattal ja sõit jätkub. Ümberpöörd, suund võetakse tagasi koduõuele. Tee kulgeb mäest alla, mootorratas kogub tuure, pilk selja taha – ja uppis kogu see kupatus ongi.
Vaikus. Isegi ulakad pasknäärid on hetkeks kädistamise lõpetanud. Esimese häälena lõikab tolmupilve aeglasse hajumisse hingeldava vanaema sajatus:
„Mida põrgut te siin jälle korraldate? No on mind ikka karistatud…”
Silmanud lapsekäru, jääb ta poolelt sõnalt vait.
„Sa mu issameie! Mis ma Silvile ütlen?” sosistab memm vaevukuuldavalt. Samalt õuelt on vaid mõni aeg tagasi igavikuteele saadetud kaks poisslast…
Järgmisel hetkel kostab uppis vankri alt lalinat. Sekundiga on vanaema platsis ja tirib värisevate kätega riidekuhilast välja naeratava plikatirtsu. Memme silmadesse valguvad pisarad ja ta lausub saatuslikud sõnad:
„Sinust saab kord suur maailmarändur! Ja õnne on sul sindrinahal kah!”
Palju aastaid hiljem, kui rännuteed on mind juba Indiast Mehhikoni viinud, mõtlen vanaema haual seistes ikka oma „esimesele reisile”. Ja memmele, kes oma elus isegi Tallinnasse ei jõudnud.
Üheksa aastat hiljem veab seesama plikatirts kummikuninaga porile triipe. Ootamatult ilmub teele ilmatu suur värviliste kirjadega bussikolakas. Läbi bussi esiakna paistab graatsilises poosis giiditädi, mikrofon käes. Midagi nii huvitavat ei ole sel teel enne nähtud – seni on siia sõitma mahtunud vaid põllusaadusi vedavad autod ja traktorid. Kaks korda päevas käib linnaliinibuss.
„Mis see on?” oskab tüdruk vaid küsida.
„Inturistid,” teatab paar aastat vanem meeskodanik.
„Kas mina ka saaksin sellise bussiga sõita ja mikrofoniga rääkida?”
„Hull oled või? Mitte mingil juhul!”
21 aastat hiljem veereb sügismärjal asfaltteel kollane turismibuss, aknal silt „Kreekasse”. Graatsilises poosis kunagine „vankrielanik” alustab: „Tere tulemast reisile jumalike võimaluste maale Kreekasse!”
ESIMENE VASIKAS EI LÄHEGI AIA TAHA, TEINE KÜLL
On oktoober 1996. See on minu ränduritee teine sügis ja teine Kreeka-reis. Kaugusest paistavad tuled. Väljas on mõnusalt pimedaks läinud. Bussirattad vuravad külmakahusel teel. Reisijad sätivad end magama.
Parim paik on põrandal ja iga sentimeeter on loetud.
„Väike unejutt ka,” ütlen maheda häälega mikrofoni.
Bussis ei ole võimalik öösiti magada – vähemalt minul. Lihtsam on juttu ajada ja järgmisel hommikul järgmisel maal reipa häälega uusi lugusid pajatada. Tühja tukkumine toob hullema väsimuse kallale. Mõnus muusika ja esiaknasse voogav teelint aitavad kilomeetreid lugeda.
„Kuidas sa, tüdruk, selle töö peale üldse said?” küsib noorem juht.
„See on pikk ja väga vana lugu. Mis sest rääkida…” Mõtlen oma esimesele vankrisõidule. Aga tegelikult – otsustasin täpselt kahe minutiga. Muigan endamisi seda meenutades.
Tõepoolest