Sageli venib õhtu pikaks, nii et koju ei minda enne keskööd. Ka kõige pisemad peavad ilusti vastu, sest kliima seab ka nende režiimile omad piirid – lapsed magavad pool päeva ja pool ööd, sest oleks ju lausa patt lasta neil magada öösel, kui õhk on jahedam ja mänguplatsid väljas ootamas.
Peale tüüpiliste perekondade on Kuveidi tänavatel aga muudki huvitavat näha. Näiteks teatud kontingenti noori naisi, kes oma riietumismaneerides kohalikke traditsioone eriti millekski ei pea. Alguses jahmatasid mind väga need Barbieroosades, neoonrohelistes või muudes kirevates värvides liibuvates riietes ligi 80-kilosed poolteisemeetrised kakukesed. Eriti pilkupüüdvad olid nende võõbatud näod, kus ripsmetušš voolas kuumuse tõttu silmanurki mööda alla. Kuna aga kohalikud ei teinud neist sugugi välja, harjusin lõpuks nendega minagi. Kui nüüd keegi arvab, et need olid prostituudid, siis seda ma ei usu; pigem lihtsalt kohalikud tütarlapsed, kes soovivad nii öelda "massist erineda" ja kellel lastakse seda ka teha, olgugi et see näeb väga kummaline välja.
Veel võib tänavapildis huvitavaks pidada päris suurt hulka eurooplannasid ja ameeriklannasid, kes silkavad täiesti vabalt ringi oma küllaltki prominentsete dekolteede ning olematute seelikutega. Taas kord vastupidiselt lääne ühiskonna arusaamadele paistab kohalikel olevat neist küllaltki ükskõik, mingit jõllitamist ei toimu. Üks toredatest Kuveidi seadustest näeb nimelt ette, et kui mõni naisterahvas end tänaval ahistatuna tunneb (ja seda võib ta tunda ka siis, kui mõni tundmatu meesterahvas temaga kellaajast juttu teeb), võib ta kohe kaebusega lähimasse politseijaoskonda pöörduda ning meest ootab lihtsamal juhul rahatrahv, raskemal aga vangla. Lääne ühiskonna meestele muidugi selline korraldus ei istuks, aga Kuveidis on sellega kõik harjunud. Ka öösel üksinda ringi liikuvad naisterahvad võivad end turvaliselt tunda.
Ka on naistel privileegid ühistranspordis. Algul mõtlesin, et mehed on siin lihtsalt viisakad ja pakuvad istet. Siis aga selgitati mulle, et seaduse järgi on nii: kui naisterahvas bussi astub, peab kõige ees istuv mees talle oma koha loovutama ning taha minema, isegi kui seal enam istumiskohti ei ole. Vastasel juhul ootab teda rahatrahv. Seega, kui bussi peale ei tule naisterahvaid rohkem kui terve bussitäis, saavad naised alati istuda.
Transpordivahendina kasutatakse palju ka taksosid, mis on päris odavad, kuna liiter kütust maksab Kuveidis vähem kui liiter vett! Sellest tingituna ei ole Kuveidis taksopeatusi, vaid taksod tiirutavad mööda linna ringi ning kellel vaja, see hääletab. See muidugi saastab tohutult õhku, mis kuumuse tõttu on nagu nii raskesti hingatav.
Suureks üllatuseks ja seikluseks osutusid Kuveidis minu tööotsingud. Nimelt juba paari nädala möödudes olin kodus hullumas – välja minna ma ju päeval ei saanud, telekas, köök ja koristamine aga tervet päeva täita ei suutnud. Tahtsin kangesti midagi kasulikku teha ja nii otsustasimegi Mustaphaga, et muretsen endale pisikese tööotsa. Minu "pisikesest tööotsast" ei tulnud aga midagi välja, kuna üllatus-üllatus: kui oled diplomeeritud eurooplane, pakutakse sulle ainult vägagi keerukaid kõrgeid positsioone. Terved päevad raske töö rügamine ja ropu raha teenimine ei läinud aga sugugi minu vastleitud koduperenaise-imagoga kokku. Oleksin hea meelega olnud näiteks sekretär, kuid mulle tehti selgeks, et selleks on võimalik saada vaid hariduseta indialasel või srilankalasel.
Kuveidil on veel palju muidki eripärasid. Kasvõi maastik. See on tegelikult liivakõrb, seega on Kuwait City justkui üks suur liivakast. Nii kummaline on vaadata, kuidas uute majade kõrval, kuhu veel kõnniteed ei ole jõutud panna, laiutab killustiku või mulla asemel kullakasvalge liivaväli.
Terve Kuwait City peale pole vist ühtki rohuliblet, mida poleks ekstra istutatud, puudest ja põõsastest rääkimata. Öösel on igal pool kuulda solinat, kuna kõigi istutatud taimede juurde viib ka väike toruke, mille kaudu öösel taimi kastetakse. Varajastel hommikutundidel, kui rahvas enam ega veel ei liigu ning linnas valitseb vaikus, on tunne, justkui oleksid Kuu peal. Mitte et ma teaksin, mis tunne seal on, aga just see mõte mulle pähe turgatas – kuumaastik, muud sõna on selle kirjeldamiseks raske leida.
See kuumaastik ei ole aga tsivilisatsioonist puutumata jäetud. Sageli paistab ka, et araablaste enda tsivilisatsiooni kõrval vohab siin võimsalt ka Ameerika tsivilisatsioon. Eks Kuveidi kohta olegi tihti öeldud, et see on USA osariik ja mitte iseseisev araabia riik. USA on Kuveidi pärast selle "päästmist" Iraagi haardest nii nutikalt oma võrku mässinud, et ega kuveitlased vist ise seda enam märkagi: Coca-Cola ja McDonaldsi araabiakeelseid silte on terve linn täis, poodidest võib leida suuremalt jaolt USA tooteid ning väga suur hulk USA firmasid teenib siin nafta pealt hiigelkasumit.
Poes käies imestasin sageli porgandite ja kurkide kiduruse ning kalli hinna üle. Otsustasin vaadata, kas see on Kuveidi enda toodang, mida kusagil kasvuhoones kasvatatakse. Suur oli mu üllatus, kui avastasin taas "Made in the USA". Kui rumalad peavad inimesed ometi olema, et nii kalli raha eest teiste jääke sisse ostavad, kui samas lähedal on mitmed vaesed põllumajandusmaad, kus juur- ja puuviljad kasvavad palju suuremaks ning mahlakamaks? Aga mis minu üllatumine aitab, kui poliitika kogu riigi majandust niimoodi oma käpa all hoiab.
Kuveidi poeriiulitelt võis leida ka muid huvitavaid tooteid, nagu näiteks nahka valgendavad kreemid, mida alatasa erinevates telekanalites reklaamiti. Minu lemmikreklaamis oli peategelaseks noor neiu, kes käis koos sõbrannadega ülikooli kohvikus, kus istus ka talle sümpaatne noormees. Too aga neiust välja ei teinud. Siis soovitaski üks sõbrannadest neiule nahka valgendavat kreemi. Kui neiu järgmine kord kohvikusse astus, säras ta nägu kui päike ning kõik noormehed jäid teda ammulisui vahtima.
Mõni aeg tagasi lugesin ühest päris asjalikust Eesti ajalehest kellegi "islamieksperdi" järjekordset analüüsi islamist. Mind ajast väga naerma tema järeldus, nagu kujutataks islami traditsioonis prohvet Muhammedi kui heledama nahaga araablast vaid seetõttu, et araablased heledat nahka jumaldavad. Ega araablased heledamast nahast rohkem või vähem pea kui eestlased päevitunust. Kas meie telekanalites on vähe isepruunistava kreemi reklaame nähtud?
Inimene tahab juba kord olla selline, nagu ta ei ole. Mäletan ise väga hästi, et lapsena tahtsin lühikesi musti lokkis juukseid, kuna olin pikkade sirgete blondide juustega. Selleks sidusin isegi vahel ema mustad sukkpüksid pähe. See aga ei tähenda, et meie, eestlased, kuidagi tumedat nahka jumaldaksime ja kindlasti ei hakka me kedagi, keda eriliselt armastame, tumedamana kirjeldama. Araablasi on lihtsalt väga erineva nahatooniga.
Nüüd aga tagasi Kuveidi USAd soosiva poliitika juurde, kuna see oli ka põhjuseks, miks me Mustaphaga väga pikalt Kuveiti ei jäänud. Nimelt töötas ta seal Starbucksis, mis on teadagi samuti USA firma. Kuveidis, mis oma vabaduste poolest silma paistab, eriti mis puudutab just võõramaalasi selles riigis, võivad kõik välis maa firmad tööd oma parima äranägemise järgi korraldada. See tähendab praktikas aga seda, et Starbucksis on moslemitest töötajatel keelatud palve ajal pausi teha, kuigi samas kompleksis võib olla kolm palveruumi ning kohe kõrval mošee. Töötajad peavad palvetamiseks valetama, et neil on vaja tualettruumi minna. Kas pole see ühes islamiriigis kummaline?
Ka on töölepingud nii kavalalt tehtud, et vaid parimad advokaadid suudavad sealt pettenõksud välja lugeda. Nii töötab Kuveidis paljudes firmades suurel hulgal Aasiast ja Põhja-Aafrikast pärit tööorje. Paljud kannatavad puudust, kuid kuna saavad teenitud piskuga siiski oma peret toita, jätkavad nad usinasti orjamist, kunagi kurtmata.
Maroko majanduslik olukord on veidi kõrgemal järjel kui näiteks Filipiinidel või Egiptuses ning sellepärast oli Kuveidi firmadel raske oma marokolastest töötajaid kinni hoida. Mustaphagi otsustas ühel hetkel, et talle lubadustest aitab ning ta läheb tagasi koju. Veidi