Õppisin, et olgugi enamik Euroopa juute oma igapäevaelus samasugused kui riigi päriselanikud, olgugi nad unustanud oma usutalitused ja seadused, täites neid vaid mingil määral suurte pühade ajal, jääb neile igaveseks hinge teadmine, et nad on privilegeeritud, valitud rahvas ja seetõttu peavad nad ka kokku hoidma ja üksteist aitama. Seepärast – kui mõnel olulisel kohal juhtub olema juut, saab kogukond sellest kindlasti kasu, kuigi maailm seda ei näe, sest juudid on alati diskreetsus ise. Pereisa õetütar näiteks oli Prantsusmaa riigiaparaadi päris kõrge ametniku erasekretär ja minu kõrvad reetsid mulle nii mõnigi kord kasust, mis sellest perele ja ka laiemalt kogukonnale tuli.
Nagu mainitud sai, ei täida enamik euroopastunud juute oma usutalitusi muidu, kui vaid pühade ajal. Selles ei ole midagi kummalist, sest tegelikult on see vist pea iga religiooni puhul samamoodi. Toon sellest vallast mõne näite.
Juhtus olema suure püha päev. Pereisa vanem poeg Adam oli koridoris asuva raamaturiiuli juures askeldamas, kippah peas ning "Israeli army" T-särk seljas. "Cateline, kas tuleksid korra siia," kutsus ta mind. Läksin. "Ole hea, palun pane tuli põlema." Jäin talle vist hullu näoga otsa vahtima, kuna lüliti oli temast vaevalt meetri kaugusel, mina aga tulin korteri teisest otsast. Sain andestava naeratuse ja selgituse osaliseks: "Ega sa ei peagi ju seda teadma, aga täna on nii suur püha, et meil, juutidel, on keelatud elektrit kasutada. Aga ma ei leia raamatut, mida otsin. Sina oled moslem, palun vajuta lülitit, ole hea." Muidugi olin ma hea ja vajutasin, kuigi selgitus, mis talle endale loogilisena tundus, teeb mulle veel siiani kõvasti nalja, eriti kuna see tuli "juudi" suust, kes juutide seaduste kohaselt juut ei olegi (sest vaid ta isa oli juut, ema mitte ning juut on vaid see, kelle ema on juut), türklannast tüdruksõpra peab, joob end igal nädalavahetusel hulluks ning suitsetab vähemasti paar korda kuus end nii pilve, et vajab appi isa arstlikku kätt.
Samal päeval suutis aga ta isa veelgi suurema hullusega hakkama saada. "Cateline, palun ole hea, tule korra siia." Ei tea, mis neil veel pühade puhul varuks on? "Ole hea, võta mu tagataskust rahakott ja too mulle nurgapoest pakk suitsu. Täna on meil, juutidel, nii suur püha, et me ei või raha puutuda." Ahah, selge, aga sellest palvest pidin ma siiski viisakalt keelduma – võib-olla juutidel on pühade puhul keelatud elektrilülitit või raha puutuda, aga minul moslemina on jälle keelatud võõraste vanameeste kitsastes tagataskutes sobrada ja suitsu osta.
Et asi oleks võrdne, peaksin jutustama ka mõne naljaka loo moslemite usukommete eiramisest, sest nagu mainisin, on Euroopas tegelikult kõigi religioossete kogukondade suhtumine sarnane. Minule kui raamatu järgi õppinud moslemile, seega kellelegi, kellele ususeadused ja kohalikud rahvustraditsioonid segunenud ei ole, mõjuvad äärmiselt naljakalt need moslemid, kes end rohkem moslemiks peavad kui isehakanuid, sest nad kannavad juhtumisi nime Muhammed, Ali, Fatima või midagi muud sarnast.
Kõigepealt on mulle suureks müsteeriumiks need mehed, kes elavad täielikku religioonivälist elu, kui võib-olla välja arvata ramadaanipaast, kuid samal ajal ütlevad, et kui nemad kord naise võtavad, siis ainult "sellise kui sina, kes palvetab ja kannab rätikut jne". Selline suhtumine ajab mul ausalt öeldes lihtsalt südame pahaks. Kord suutis mind täielikult endast välja viia ühe mu sõbranna tuneeslasest tuttav, kes väga süütult minu käest küsis, kas see võiks tema tütrele kasuks tulla, kui ta tema voodi alla Koraani paneb. Vastasin kibedusega, et võib-olla tuleks ta tütrekesele hoopis rohkem kasuks, kui ta tema prantslannast emaga lõpuks abielluks – vaene naine ootab juba aastaid ettepanekut teadmata, et mees plaanib tulevikus kosida hoopis "sellise kui sina, kes palvetab ja kannab rätikut jne".
Samas võib Euroopast leida moslemeid, kes küll arvavad, et on vägagi religioossed, kuid tegelikult pärinevad nende teadmised vaid nurgapoe pagarilt. Väga tihti on minu käest kõigepealt küsitud, mis on minu islaminimi, kuigi islami seaduse järgi ei ole ühelgi isehakanud moslemil kohustust oma nime vahetada, välja arvatud juhul, kui ta nimi midagi inetut tähendab. Niisiis, mina olen moslem, minu nimi on Kätlin ja seega on Kätlin ka mosleminimi. Sellega aga ei taha väga paljud leppida: "Kuidas nii? Sul ei olegi islaminime? Mis moslem sa siis oled?" Nagu inimese usku oleks võimalik tema nime järgi mõõta või nagu oleks mõni araabia nimi minu omast parem!
Eriti tegid mulle Pariisis nalja moenukukesed, kes mošeesse palvetama minnes pidid pesuruumis kõigepealt meigi maha kraapima, siis oma lakist kanged juuksed rätiku alla suruma ja pika ürbi selga lükkama – et varjata oma kitsaid teksasid, millega on peaaegu võimatu istuda.
Aga on ka selliseid neidusid, kes isegi palveks ümber ei kehastu: vahel on võimalik naiste palveruumis noorte tütarlaste kummardudes liblikatega stringe näha. Oh häda ja viletsust, see ei aja enam isegi mitte naerma! Samas aga on just need pühapäevamoslemid nood, kes armastavad teistele kõige rohkem loengut pidada selle kohta, mida võib ja mida ei või.
Lugusid oleks veel jutustada küllaga, aga pean igaks juhuks piiri ja mainin siinkohal, et see ei käi loomulikult kõigi kohta. Kuid eks erandid kinnita ikka reegleid ja ekstreemsused paeluvad inimesi alati rohkem kui tavarutiin. Siin peitub muide ka põhjus, miks meil Euroopas levivad islamimaailma kohta just õudusjutud – intriigid ja probleemid on inimesi alati rohkem huvitanud kui tavaelu ja mis sellest, et mosleminaiste hulgas saab peksa protsentuaalselt võib-olla sama arv või vähemgi naisi kui eestlannade hulgas, ikkagi on tore teiste õnnetust elust kuulda ja mõelda. Kui hea see ikka on, et me ise oleme palju tasa kaalukamad, targemad ja tugevamad! Islamimaailma "koledused" huvitavad eurooplasi just samal põhjusel, mis Mehhiko seebi ooperidki – kuidagi on vaja ju ennast parema ja targemana tunda.
Pariis oli nii vahva, et kolm aastat said kiiremini otsa kui silmapilk. Juba teise õppeaasta lõpul leidsin ma Maroko või õigemini kellegi, kes mind Marokoga sidus. Juhtus see aga päris juhuslikult ja kummalisel viisil.
Katusekorteris, kus ma elasin koos minu Tartu Ülikooli prantsuse filoloogia aegse kursuseõe ja sõbranna Meritiga, oli meil naabriks üks hull vanamees. Nii me teda kutsusimegi – "hull vanamees", sest midagi muud me tema kohta öelda ei osanud. Kui tema toa uks oli lahti, haises terve koridor; ta liikus ringi vaid öösiti justkui tont; ta tegi imelikke hääli, kisas ja tagus vastu meie korteri seina, nõudes vaikust ka siis, kui me juba ammu magasime.
Ühel õhtul tahtis Merit minna internetikohvikusse oma kirju lugema. Kuna ma olin terve päeva kodus istunud, tulin meeleldi ta palvele vastu ja läksin kaasa. Pidin ta vaid kohvikuni saatma ja siis tagasi tulema, sest mul endal netti asja ei olnud.
Juhtus aga nii, et samal ajal, kui meie uksest välja astusime, tegi seda ka "hull vanamees". Kuna ta tuju just kõige parem ei olnud, sõimas ta meid veidi. Minul sai aga just sel hetkel karikas täis ja ma ütlesin talle otse välja, mis ma temast arvan. Selle peale saime muidugi hulga ähvardusi, lausa nii, et ma üksi tagasi tulla ei julgenud. Seega ostsin ka endale paaritunnise netikaardi ja mõtlesin, et eks ma kuidagi ikka aega veedan, kuni Merit omi asju ajab. Otsustasin minna ühele islami jutulehele, kus kunagi käisin küsimusi küsimas ja end täiendamas. Ma polnud aastaid seal käinud.
Sattusin täiesti juhuslikult jutustama ühe noormehega, kes mulle kohe meeldima hakkas, eriti just seetõttu, et ta ei küsinud midagi mu enda kohta – rääkisime väga neutraalsel pinnal, rahvusvaheliselt inglise keeles vaid islamist ning oma nägemusest, mis koht peaks islamil meie elus olema. Mina ei teadnud, et tema on marokolane, ei teadnud midagi tema väljanägemise, pere ega alguses isegi mitte vanuse kohta. Tema omakorda ei teadnud, et mina olen eestlanna, seega ei osanud midagi aimata ka minu välimuse kohta. Oli otse palsamiks mu hingele, kui võisin rahulikult teise inimesega juttu ajada, ilma et oleksin pidanud kartma, et minu vastu näidatakse huvi üles vaid välimuse tõttu; oluline oli vaid see, mida ma mõtlesin ja tundsin ning kuidas seda väljendasin.