Et minu põhimõtteks oli alati koguda teadmisi algallikatele või malikult lähedalt, otsustasin endale Koraani tõlke muretseda.
Leidsingi netist ühe, laadisin alla ja trükkisin välja, et seda "terroristide käsiraamatut" lähemalt uurida.
Milline oli aga minu üllatus, kui selles pühas raamatus hakkas värss värsi haaval avanema minu enda mõttemaailm. Kõige muu hulgas leidsin sealt näiteks ka värsid, mis kinnitasid minu arusaama selle kohta, et Jeesus ei ole mitte Jumala poeg, vaid inimene, kelle Jumal on välja valinud oma sõnumi edastamiseks.
Islami kontseptsioon kui kõigi eelnevate Jumala saadetud sõnumite jätk ja mitte uus religioon tundus kõigi uute teadmiste ning vanade tunnete valguses samuti vägagi loogilisena. Kõik, mida inimesed kaua aega tarvitavad, muutub nende kätes. Seega, miks ei võinud muutuda ka eelmised sõnumid? Võib-olla just sellepärast ei suutnudki minu carte blanche olemus vastu võtta neid dogmasid, mis olid hiljem lisatud? Ja kas ei ütle Jeesus ise Piiblis mitte nõnda:
"Paljud ütlevad mulle tol päeval (viimsel kohtupäeval): Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole kunagi teid tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!" (Mt.7:22 – 23)
Tundsin, et olin viimaks leidnud selle, mida vajasin – mulle on islam kõige lihtsam ja kõige loogilisem kõigist religioonidest. Eelnevate pettumuste tõttu ei julgenud ma aga kohe end moslemiks tunnistada. Läks veel mõni aasta, palju lugemist ja õppimist, kuni viimaks ühes islami netitoas ühe küsimuse üle arutades minu vestluskaaslane midagi väga olulist ütles: "Miks sa kardad end moslemiks tunnistada, kui sa tegelikult juba sünnist saadik seda nagunii oled? Juba mitu aastat oled islami kohta lugenud ja õppinud, kas oled leidnud mõne vea, mis sind häirib? Ei? Aga mida sa siis ootad? Mõtle, et võid homme surra ja see oluline samm jääb sul astumata!"
Neil sõnadel oli minu jaoks kaalu. Tõepoolest, miks ei peaks ma end ametlikult moslemiks tunnistama, kui juba ammu olen palvetanud nagu moslem ja paastunud ramadaanikuul? Pealegi, ma ei peagi ju moslemiks "hakkama", kuna islam langeb kokku minu oma lapsepõlvest pärinevate tunnete ja arusaamadega. Pean lihtsalt enesele ja teistele tunnistama, kes ma tegelikult olen. Tuletasin meelde ka Jumala sõna Koraanist: Usus ei ole sundlust. Tõesti, õige tee on vale kõrval selge. Kes ei usu iidolitesse, vaid usub Jumalasse, see on haaranud kõige kindlama peotäie, mis iial ei katke. Ja Jumal on Kõike Kuulja ja Kõike Nägija. (2:256)2
Kui ma olen Jumalalt palunud juhatust ja Ta on mind islamini viinud, siis järelikult on see minu tee. Nii saigi minust 2001. aasta krõbekülmas Tartu detsembris moslem. Alhamdulillah3! Vanemad võtsid selle uudise suures rahus vastu; eks nad olid minu otsinguid pealt näinud ning neid oli see vaevanud, et nad mind kuidagi aidata ei oska. Seega möödus minu "usuvahetus" ilma perekondlike kriisideta.
KUIDAS MINUST SAI ARAABIA FILOLOOG EHK MINU PARIIS
Nii raske on Eestis islami kohta mingitki adekvaatsetinfot saada. Isegi Tartu Ülikooli raamatukogus oli 2001. aastal vaid paar sellealast raamatut ja needki olid kahjuks pigem juturaamatud kui teaduslikud teosed. Pea kõik minu otsingud käisid neti vahendusel.
Kui olin uurinud ja omavahel võrrelnud mitmeid Koraani tähenduse tõlkeid, sai mulle selgeks, et tõlgete varal ei jõua ma kuigi sügavale. Aga mina olen juba kord sedasorti inimene, kes armastab sügavuti uurida, midagi kõrvale jätmata. Hakkasin otsima võimalust, kuidas araabia keelt selgeks saada, et oleksin suuteline Koraani ning muid islami raudvarasse kuuluvaid teoseid originaalis lugema.
Eestis on selline ettevõtmine muidugi pea võimatu, seetõttu olin vaimustuses, kui minu kursusekaaslane ja parim sõbranna Merit ütles, et tahab minna tagasi Pariisi sotsioloogiaõpinguid jät kama. Aasta varem olime juba kaks semestrit Pariisis õppi nud, sedapuhku küll keeltekoolis, et oma Tartu Ülikooli prantsuse filoloogia õpingutega paremini hakkama saada. Uurisime, puurisime, sooritasime keeletasemeeksami, saatsime paberid ja sisse me mõlemad saimegi – mina Sorbonne’i ülikooli araabia filoloogiasse ja tema sotsioloogiasse.
Pariis oli vahva! Mitte sellepärast, et tegu oleks kõige romantilisema, ilusama, moekama jne linnaga. Sugugi mitte – kui veeta seal rohkem kui paar nädalat, siis silmad avanevad ja mõistad, et Pariis on vaid räpane ja saastatud métro-boulotdodo4 linn, kus stress niimoodi üle pea kasvab, et sa kedagi enam enda kõrval ei märka ja miljonitest kaaslinlastest hoolimata end täiesti üksi võid tunda. Ent nende aastate jooksul, mis ma seal veetsin, arenesin hingeliselt ja vaimselt lausa valguskiirusel.
Olgu Pariisiga muidu, kuidas on (ei taha enamiku kaasmaalaste klišeevaimustust päris ära rikkuda), üks ütlemata oluline positiivne omadus on tal ikka – kõik, mida vajad, on käe-jala juures. Kui Pariisis miskit ei ole, ei ole seda suure tõenäosusega ka kusagil mujal maailmas… nojah, kui nüüd muidugi välja arvata kohukesed ja päris must leib, mitte see pain noir finlandais5, mis ei anna isegi meie sepiku mõõtu välja.
Minu jaoks oli aga kõige olulisem see, et sain oma teadmiste janu nii mitmekülgselt kustutada, et võisin igal õhtul end voodis kerra tõmmata ja lausa kamina ees peesitava ja end hapukoort täis puginud kassi moodi suurest mõnust nurru lüüa: kõik minu elus oli äärmiselt hariv ja just selle kandi pealt, mida mul vaja oli.
Esmaspäevast reedeni käisin hommikuti ülikoolis loengutes, kus alguses vaid suu ammuli suures vaimustuses istuda suutsin. Õhtupoolikutel hoidsin aga elatise teenimiseks üht väikest poissi. Laupäeviti ja pühapäeviti kuulasin Pariisi peamošees islamiloenguid ning sain sealt lisaks tugevale religioossele pagasile palju uusi sõpru.
Sain muuseas ka teada, et Sorbonne on täiesti juhuslikult Prantsusmaa parim araabia filoloogiat õpetav asutus, mille õppejõud käivad vahetuse korras isegi araabia maades loenguid andmas. Prantsusmaa omakorda aga on oma koloniaalajaloo tõttu Suurbritannia kõrval parim araabia keele õppimise koht Euroopas. Mida selle peale enam öelda? Lollidel ju ikka veab!
Prantsusmaa on teadagi äärmiselt ilmalik riik või vähemalt üritab seda olla. See tähendab praktikas seda, et näiteks korratakse ülikoolis enne igat eksamit, et analüüsides või esseedes ei tohi kunagi tuua paralleele endaga, vastasel juhul võib tudeng reeta oma religioosse kuuluvuse, mis ei oleks paslik. Raske on kirjutada arutlevat esseed islamoloogias, kui ei tohi välja paista isegi see, kas olen millegi poolt või vastu.
Samal ajal aga võtavad kõik hindu, juudi, moslemi, sikhi jt lapsed riiklikes koolides osa jõulupidustustest, sest see käib programmi juurde. Mõne aasta eest kehtima hakanud seaduse alusel rätti, risti, kippaht6, turbanit ega ühtki muud religioosset kuuluvust reetvat eset riiklikus koolis kanda ei või (nagu nimed Abraham, Muhammed, Ram, Marie jne juba piisavalt ei reedaks), aga kristliku taustaga jõulupidustustest osa võtta tuleb.
Muide, religioossete sümbolite kandmise keeld käib ka vanemate kohta, kes lastele kooli järele lähevad. Mina isiklikult ei mõista, miks peavad täiskasvanud täisväärtuslikud kodanikud enne kooli sisenemist oma ristid, rätid, kippahd jne ära võtma. Võin vaid Jumalat tänada, et räti ehk hidžabi kandmine ei olnud ülikoolis sel ajal veel keelatud, kui mina seal käisin.
Kahjuks prantslased ise ei märkagi, et nende revolutsiooniaegne riigiasutuste seintele maalitud loosung "Liberté, égalité, fraternité!"7 ei pea juba ammu enam paika ning tundub vägagi kummastav, kui oma religioosset kuuluvust näidata ei tohi, samal ajal kui musti töid teevad ainult mustanahalised, araablased ja poolakad ning üldiseks Prantsuse kesk- ja kõrgklassi mentaliteediks on: "Ma