"Lihaleti" ajastust oli mul siiski üks kompleks – ma nimelt ei suutnud kannatada, kui keegi mind naiseks palus. Aga miks? Põhjus on väga lihtne: sellest ajast, kui mõistsin, mis põhjusel mehed veidi lahtisemalt riietuvatele naistele tähelepanu pööravad, tekkis mul vastikustunne idee vastu, et peaksin olema kellegagi koos või isegi abielluma sellepärast, et olen blondiin või sinisilmne, või siis ilusa taguotsa või ükskõik millise muu kehaosa pärast. Me kõik jääme vanaks ja vanusega kaob ka meie nooruseilu. Mida ma teen mehega, kes mind ilusate säärte pärast kosib, kui ma ei saa neid niisugustena igavesti säilitada?
Sellepärast olin mitu aastat kategooriliselt keeldunud end sidumast, isegi kui abieluettepanek tuli mošeeloengu käigus. Ma mõtlesin alati: "Mida ta minust teab? Ta ei tunnegi mind, näeb vaid mu siniseid silmi!"
See ongi põhjuseks, miks minu netisõbra, marokolase Mustapha ettevaatlik ettepanek mulle palju rõõmu valmistas ja ma selle ka vastu võtsin. Temaga olin ma rääkinud, ilma et ta oleks mind näinud. Ta ei teadnud, et olen blond ja sinisilmne, ta teadis vaid minu põhimõtteid ja elufilosoofiat. See oli mees, kelle kõrval rahulikult vananeda.
Loomulikult vahetasime seejärel ka fotosid – igaks juhuks, sest abielu mehe või naisega, kes kohe üldse füüsiliselt ei meeldi, ei ole ka mingi lahendus. Suhtlesime nii üle aasta, kuni ma ülikooli lõpetasin. Seejärel viis mu tee Kuveiti, kus Mustapha parasjagu töötas.
KUIDAS MA MEHELE LÄKSIN EHK MINU KUVEIT
Minu lennuk maandus Kuveidis 2005. aasta 12. juuli varahommikul. Olin õnnelik, et viimaks lennukist välja sain, kuna minu kõrval oli terve öö istunud vähemasti 130-kilone ärimees, kes peale poole minu tooli röövimise veel ka nii hirmsasti higistas, et tema lehk pidi üle terve lennuki tunda olema.
Oleksin võinud stjuardessilt kohavahetust paluda, kuid ei tea, kas mul hakkas häbi seda mehe juuresolekul küsida või olin niisama tema lehast hingetu, aga istusin oma kohal terve lennu kui kivikuju.
Lennukist väljaastumise õnne ei jätkunud aga kauaks – niipea, kui ma oma näo ukse vahelt välja pistsin, sain sõõmu tuld ninna ning tundsin, kuidas see mööda hingetoru kopsu vupsas. Oi, kuidas see põletas! Unetu öö ja haisev Prantsuse ärimees ei olnud selle kõrval korraga midagi. Jõudsin isegi hetkeks mõelda: "Appi, kas olen tõesti surnud ning põrgusse sattunud?" Mu väsinud mõistus hakkas aga kohe uuesti tööle ning arutlesin, et kui õhk on nii kuum juba varahommikul, siis kuidas suudan ma kannatada veel keskpäeva? Kuid eks siin ju ela ka inimesed. Kui saavad nemad hakkama, saan ka mina!
Tahtsin end tualettruumis veidi pesta ja palveks ette valmistada. Kohe minu järel astus sisse kaks kohalikku noorikut, üleni mustas, näodki kinni kaetud. Minu suureks üllatuseks kraamisid nad pea- ja näokatted maha, võtsid ülikallitest Christian Diori kottidest veel peenemad meigikotid välja, süütasid sigaretid ning hakkasid meigikoti sisu endale näkku määrima. Ja tõesti, see ei olnud pisike hommikune meik, vaid ikka nii tõsine krohvimine, et mõtlesin: "Võib-olla peavad nad kuhugi minema, kus näokate ei ole lubatud, ja seepärast määrivad teistsuguse katte peale?" Nägu krohvitud, kustutasid näitsikud sigaretid ära, kraamisid asjad kotti tagasi ja katsid pead-näod uuesti kinni. "Jumal tänatud, kui mulle sellise näoga naine vastu tuleks, võib-olla saaksin südamerabanduse," mõtlesin. Sel hetkel ma aga ei taibanud, et too pisike etteaste oli vaid esimene episood minu isiklikust seebikast "Tere tulemast araabia riiki".
Järge ei pidanud ma kaua ootama. Passikontrollis takseeris ametnik minu reisidokumenti erilise hoolega, tahtis seda juba mulle tagasi anda, öeldes: "Ispania9?"
Mina, loll-aus ja uhke oma rahvuse üle, vastasin aga: "No, Estonia!" Ametniku silmist paistis siiras üllatus: "Istuniia? Fi Uuruba10?"
"Naam 11 !" vastasin noogutades ja naeratades.
Ametnik tõmbas kulmu kortsu, võttis passi tagasi ja hakkas oma arvuti klaviatuuril kiiresti tippima. Mõne minuti pärast lausus ta tõsiselt: "Madam, mul on väga kahju, aga te peate järgmise lennukiga Pariisi tagasi sõitma."
"Kuidas, palun?" ei suutnud ma oma kõrvu uskuda.
"Järgmise lennukiga… Pariisi… Teil ei ole viisat!"
Punastasin vist vihast kõrvuni: "Jah, ei ole viisat, sest käisin Pariisi Kuveidi saatkonnas tervelt kolm korda ja iga kord väideti mulle, et minul kui Euroopa Liidu kodanikul ei ole Kuveiti sisenemiseks viisat vaja, see tehakse kohapeal, öelgu Eesti välisministeeriumi koduleht mida tahes! Seega, kui mind kolm korda tagasi saadeti ja kästi mitte muretseda, ei saa te mind tagasi Pariisi lennutada!"
Minu ilukõne aga ametnikule ei mõjunud. "Madam, palun astuge kõrvale, teid juhatatakse ooteruumi."
Ka minu põhjamaisel temperamendil on omad piirid ja pärast unetut ööd ning haisvat Prantsuse ärimeest sai siin minu kannatus otsa. "Kuulge härra, teil ei ole mingit õigust mind niimoodi kohelda ja lihtsalt tagasi saata, kui teie oma riigi ametnik ütles, et mul ei ole viisat vaja ja minu taotlust vastu ei võtnud. Kas te üritate mind lolliks teha? Ma ei lennanud terve öö siia, et kohe järgmise lennukiga tagasi lennata. Tahan rääkida teie ülemusega!"
Selline toon paistis onukesele mõjuvat. Vähemasti ta naeratas äbariku kombel ja helistas kuhugi. Mõne hetke pärast jõudis meie juurde üks teine ametnik. Mõni hetk seletasid nad omavahel, kätega vehkides ja näpuga minu poole näidates, seejärel pöördus teine ametnik minu poole, naeratas ning lausus viisakalt: "Madam, palun tulge minuga kaasa, selgitame veidi seda asja."
Mis mul üle jäigi, järgnesin talle ühte ruumi, kus ta mulle istet ja kohvi pakkus ning palus kõik uuesti üle seletada. Ega ma kitsi olnud. Minu jutu peale uus ametnik noogutas ja lausus. "See ei ole meil esimene kord, tõesti, vabandust, aga siinmail käivad asjad vahel veidi… noh, veidi teisi radu pidi. Fakt on aga see, et viisat teil ei ole, nii ei saa teid ka passikontrollist läbi lasta." Ta vist nägi, kui näost ära ma selle peale kukkusin, ja lisas kohe: "Aga ehk suudame me midagi välja mõelda. Kas tulite siia kellelegi külla?"
"Jah," vastasin tärkava lootusega.
"Kas see inimene töötab siin?"
"Jah!" Selleks ajaks oli Mustapha Kuveidis töötanud juba ligi aasta.
"Mis te arvate, kas tal oleks võimalik oma tööandjal paluda teile viisa vormistada?"
Ametniku seletusest tuli välja, et kõige lihtsam viis Kuveidi viisat saada on mõne kohaliku firma kinnitusel, et neil on seda inimest vaja. "Te tuletate mulle kangesti mu ema meelde," teatas ametnik seepeale, justkui täiesti teemaväliselt.
"Teie ema?"
"Ei, ärge nüüd arvake… mitte vanuse poolest… Minu ema on poolakas, isa saudi. Peale selle, et mu emal on sinised silmad ja nina nagu teil, on ta ka alati olnud sama tarmukas ja enda õiguste eest seisja." Uurisin ametnikku veidi lähemalt: tõesti, ta paistis hulga heledamat sorti kui enamik ümbritsevat rahvast ja tema näos oli tõepoolest midagi kergelt slaavilikku. "Mu emal on kindlasti hea meel, kui jutustan talle, et aitasin üht pisikest eestlannat. Kas saaksite anda mulle selle isiku telefoninumbri, kelle juurde tulite?"
Andsin numbri ja jäin üksi. Mõne hetke pärast oli ametnik aga tagasi ning lausus naeratades: "Mustapha teeb kõik, mis temast oleneb, et teile viisat saada. Hoiatan ette, sellega võib aega minna, sest inimesed on siin juba kord sellised, et neile ei tähenda aeg õieti midagi. Kas soovite äkki meie hotellis puhata? Ei? Mõistan. Muide, terve lennujaam, nagu Kuveit üldse, on täis telefoniaparaate, kust on võimalik tasuta Kuveidi numbritele helistada, kui peaksite tahtma Mustaphaga ühendust hoida. Annan Teile ka oma numbri. Loodan, et kõik saab korda in ša Allah12."
Lennujaama jäin ma veel terveks pikaks päevaks, pabistamist oli küllaga. Kui ma viimaks sellesama lahke ametniku kõrval läbi passikontrolli saabuvate lendude saali astusin, oli kergendus nii suur, et oleksin tahtnud maha istuda ja nutma hakata. Kas sellises seisukorras peangi oma tulevase abikaasaga