„Piisavalt. Üks mu tuttav on käinud siin saunas igal õhtul ilma eranditeta juba kolm ja pool aastat. Küll sa pärast tunned, kui pehmeks see aur naha teeb! Ükskord ma sattusin valel hetkel sauna ning saun oli rahvast nii täis, et pidin autos ootama, kuni mõned minema läksid. Õnneks jala siia ei tulda ning autode arvu järgi teab enam-vähem ära, kas mahub sauna või mitte. Muidu koori end talvel lageda taeva all paljaks ja siis selgub, et ei mahu sisse. Tavaliselt on suurem hulk inimesi nädalalõppudel.”
„Ja kõik see on ju ilma rahata?”
„Loomulikult. Kellele siis selle eest raha maksma peaks? Kogu kuumus ja vesi tulevad ju lihtsalt maa seest ning ehitatud klaasplastist kuppel on ilmselt kohalike meeste oma initsiatiiv.”
„Aga kes seda koristab? Keegi peab seda ju korras kah hoidma,” küsin ma viimase küsimuse.
„Asi on väga lihtne. Igaüks koristab enda järelt ära ning polegi midagi koristada. Sisemised lavalauad valatakse kuuma veega üle ning saun ongi puhas. Nagu näed, on ukse kõrval suur võretatud kast. Sinna saab visata oma taara ning eks siis keegi viib selle minema, kui see täis saab. Taarat muidugi palju ei teki, sest kes siin miinuskraadidega ikka eriti õlut joob.”
Nagu olen juba ennegi märganud, ei tehta Islandil kõike mitte ainult raha pärast. Ka mäe sees leiva tegemise eest ei küsi keegi raha. Inimesed on lihtsalt leidlikud ning kasutavad ära võimalusi, mis loodus neile pakub.
Selle saunaga oli mõni aeg hiljem seotud ka üks halb seik. Nimelt läks ühe minu õpilase isa üksinda sauna ning tal juhtus midagi südamega. Mees kukkus külili maha just selle puitresti peale, mille alt tuleb kuum aur. Enne, kui abikaasa teda otsima tuli, oli ta seal abitult lamanud juba paarkümmend minutit. Õnneks viidi ta seejärel kiiresti kiirabilennukiga Reykjavíki haiglasse ning nüüdseks on ta oma tookord saadud ränkadest põletushaavadest täielikult paranenud.
Tänapäeval seda kuppelsauna enam alles pole, sest sinna on ehitatud laguun: aasta läbi avatud soojaveejärv koos restorani ja saunadega ning riietusruumide ja spordisaaliga, sarnane Blue Lagooniga Reykjavíki kandis. Need saunad on kah maa seest tuleva auru küttel, kuid natuke liiga tänapäevased. Turistid saavad oma elamuse sealt kogu raha eest kätte, minu ja paljude teiste meelest oli vana saun aga kuidagi ehedam ja looduslähedasem.
Soome sauna esineb Islandil väga harva, sest pole just palju puid, millega sauna kütta. Puude puudus on ka ilmselt põhjuseks, miks saunas ei vihelda. Võib-olla vanadel aegadel virutati kusagil kuumas maa-aluses jões või aurava augu veerel üksteisele laavatükkidega vastu turja.
KAS SEE ON MINGI NALI?!
Jaanuar 2001. Saan tööandjalt kätte oma maja võtmed. Mu uus kodu asub otse küla südames, kitsas Lynghrauni tänavas ning on samasugune nagu enamik selle tänava maju. Köök, neli tuba, vannituba, pesuruum, suur panipaik, pisike aed.
Kuna esimesed kaks kuud elasin Valmari juures üürilisena, siis on see hilinenud võtmete üleandmine väga meeldivaks üllatuseks, sest nelja päeva pärast peaksid saabuma Islandile ka minu abikaasa ja kaks tütart. Kutsun kaasa Valmari ning läheme uut elamist vaatama.
„No nii, kas see on mingi nali?!” hüüatan majja sisenedes. Kõik on ilus ja korralik, aga ainsaks mööbliesemeks on remondimeestest jäänud nelja jalaga taburet. Valmar ei oska seepeale miskit tarka kosta ning lubab asja vallavalitsusest uurida. Vaatame veel majas ringi ning tõesti, see on tühi mis tühi.
Islandlased on aga tuntud oma abivalmiduse poolest ning jutt sellest, et mu majas on vaid üks taburet, levib kulutulena kohalike seas ning ka naaberkülades.
Heliseb telefon. „Tervitus. Ma kuulsin, et sul on kodus võimalik vaid istuda! Kuidas sa istudes magada kavatsed?” alustab Jaan oma kõnet kerge muigega.
„No ju ma hakkama saan, mõne madratsi ikka algul leian kusagilt,” vastan tuimalt, sest lootust, et nelja päevaga maja möbleeritud saab, eriti pole.
„Ole nüüd ikka, ajame asja joonde! Sain mina oma majja kõik vajaliku, sai Kaldo oma kodu sisustatud, saad seda ka sina,” on Jaan optimistlik ja lisab: „Lauril oli vallavalitsus kogu majja uue mööbli ostnud.”
Juba mõne aja möödudes sõidabki maja ette haagisega džiip ja veel paar autot. Hakatakse sisse vedama mööblit – voodid, lauad, tugitoolid, kastitäite kaupa toidunõusid, serviise, kardinaid, pesu ja tekke. Eestlastest sõbrad tegid mõned vajalikud telefonikõned ning vaid mõne tunniga leiti kogu maja nelja toa sisustamiseks vajalik ja toodi ka kohale. Islandlased oskavad sellest rõõmu tunda, kui saavad kellelegi kuidagi kasulikud olla – on ju nende endi jaoks kätte jõudnud aeg, kus raha on palju, kaupa on palju ja inimesed vahetavad kodudes sisustust välja, ostavad uusi autosid, televiisoreid ning reisivad palju. Saabumas on Islandi ime – majanduslik ime –, aeg, mil kogu maailmas räägitakse, et islandlased on maailma õnnelikem rahvas, Islandi elatustase on maailma esimeste seas. Kõik hakkab muutuma kõige-kõigeks.
Õhtul, kui kogu mööbel on laiali paigutatud ning asjad kappidesse pandud, tunnen rahulolu, sest veel hommikul lootusetuna tundunud olukord on lahenenud ootamatult kiiresti.
19. jaanuari õhtul sõidan Akureyri, et vastu minna oma naisele ja lastele, kes on otsustanud kah lõpuks tulla Islandile, kaks kuud pärast minu tulekut (Eestis jääb meil oma kodu alles ning mingit plaani pikemaks ajaks Islandile elama jääda meil pole). Abikaasa Kaire ning tütred Liisa ja Roosi maanduvad lennukiga täpselt õigel ajal ning kohtan neid lennujaamas. Kaire on poolteist aastat varem Islandil käinud, kuid lastele on see täiesti uus maailm.
„Issi, ega me kohe homme ei pea kooli minema?” muretseb kümneaastane Liisa ja vaatab uniste silmadega autoaknast välja. Mitte midagi näha ei ole, sest on juba hiline õhtu ning talvine pime aeg.
„Ei pea, olge mureta, homme on ju alles laupäev.”
„Aga me ei oska ju islandi keelt! Kuidas me siis aru hakkame saama?”
„Küll õpite keele selgeks. Isegi mina saan juba natuke kohalikust keelest aru – teil käib see kindlasti palju lihtsamalt,” vastan ma laste pärimise peale.
„Aga kas see vulkaan, mis meil kodu ligidal on, purskama ei või hakata?” jätkab pärimist kuueaastane Roosi.
„Ega see nüüd nii ligidal kah pole. Küll jõuame ära minna, kui peaks hakkama purskama,” rahustan ma lapsi ning näitan neile autoaknast teisel pool järve paistvat valgustatud küla.
„Kas me seal hakkamegi elama?” tahab vanem tütar teada.
„Jah, just seal. Kas pole ilus koht?”
„Ma ei saa aru, sest ma ei näe mitte midagi peale tulede seal kaugel,” väidab Liisa.
Keeran autoga maja ette, avan ukse ning juhatan lapsed nende uude koju.
„Hurraa, mul on oma tuba!” hõikab Roosi, kes on Eestis elanud õega ühes toas.
Lapsed on uue elamise üle õnnelikud ning hakkavad end magama sättima. Lepin nendega kokku, et hommikul ärgates läheme jalutama, vaatame uut ümbrust ning tutvume ka koolimajaga.
Põhikool on siin küllaltki väike – vaid 85 õpilast. Hoone on aga üsna uus ning sisustatud kaasaegselt: korralikud klassiruumid, saal, arvutiklass, käsitööklassid ja kõik muu, mis vajalik õppetöö edukaks toimimiseks.
Esimese koolipäeva hommikul on mu lapsed väga pabinas ning paluvad, et ema nendega kaasa tuleks.
Roosil jäi Tallinnas lasteaia viimane rühm pooleli ning poole aasta pealt peab ta minema esimesse klassi ja võõrkeelsesse kooli.
Kõik tutvustavad end koolis ning ka minu tütred tutvustavad ennast teistele.
Tehakse tutvust ka klassijuhatajatega. Roosi klassijuhatajaks saab fiuriður, 36-aastane naisterahvas, kes kasvatab ise kodus kolme