Leivategu sellisel kombel on aga nii muljetavaldav, et pean salamisi plaani kevadel Eestisse minnes võtta siit külakostiks kaasa just seda leiba ning katsetan samal meetodil valmistada seda ka Hiiumaal oma talu leivaahjus.
Järgmisel kevadel, Hiiumaal. Panengi samasuguse taina piimapakkidesse, kütan vana leivaahju kuumaks, tõmban söed välja, panen kriskad kinni ning asetan piimapakid ahju. Umbes tunni möödudes on mu köök vingu täis, piimapakid taina ümbert ära põlenud ning tainas ahjupõhja laiali vajunud ja kõrbenud. Selgub, et seda leivaküpsetamise moodust siiski ei saa Islandilt eksportida.
ESIMENE TÖÖPÄEV ÕPETAJANA VÕÕRKEELSES KOOLIS
6. november 2000. Sätin end korralikult riidesse ja kerge värinaga hinges lähen Mývatni muusikakooli. Täna peaks olema minu esimene tööpäev. Kuna saabusin reedel, 3. novembril, siis sain nädalavahetusel juba tutvuda koolimajaga.
„Valmarist on siis saanud minu uus ülemus ehk muusikakooli direktor,” teatan kodustele helistades. Mina asun aga tööle õpetajana – esimest korda elus. Pedagoogilise Instituudi lõpetamisest on möödunud üheksa aastat ning kogu koolijärgne aeg on tegeletud Suvest Suveni kondoomide maaletoomise ja müügiga ja lisaks nädalavahetustel pillimänguga. Nüüd on siis mu elus käes see hetk, kus asun esimest korda tööle kellegi alluvusse ja kindla graafiku alusel. Mõtlen, et seda kõike on korraga liiga palju – ei oska ma ju sõnagi islandi keelt –, aga otsustan siiski oma esimesele tööpäevale sirge seljaga vastu minna.
Mývatni muusikakool asub samas majas põhikooliga ning õppetöö toimub ka põhikooli tundide ajal, sest paljud lapsed elavad mitmekümne kilomeetri kaugusel ning lähevad pärast tunde koolibussiga koju ega saa seejärel enam muusikakooli tulla.
Välisuksel kohtume põhikooli direktoriga – keskealise naisterahvaga.
„Minu nimi on Tarvo!” teatan reipalt inglise keeles ja sirutan terekäe. Mulle antakse vastu samuti käsi ning direktori suust kostab midagi sellist, millest ma täpselt aru ei saa. Tema näole tuleb muie, ta kordab sama inglise keeles ning siis uuesti islandi keeles.
„Ég heiti Hólmfriður, ” ütleb ta valjuhäälselt ning õpetab mulle ka teise islandikeelse lause, milleks on „tere päevast”: gódan daginn (hääldus – goudan daijinn). Kordan seda kohmakalt järele ning Hólmfriður lubab mulle iga päev õpetada ühe uue sõna. Tunnen end natuke kentsakalt, sest olen ju siiski tulnud tööle õpetajana ning direktor lubab mulle iga päev ühe sõna õpetada. Isegi esimese klassi laps oskab minust rohkem sõnu.
„No see läks küll libedalt,” ütlen Valmarile ning saan samas teada, et mul algab kohe esimene tund ja eks siis ole näha, kui libedalt asjad lähevad. Ehmatusega võtan teadmiseks, et lisaks esimesele tunnile on mul täna veel viis individuaaltundi.
„Anna mulle natuke infot islandi keele päritolu kohta,” palun Valmarit. „Juhul kui mõni õpilane midagi küsib, siis ei tahaks päris idioodina paista. Esialgu tundub mulle küll nende keel pigem kurguhaigusena.”
„Ole nüüd ikka! Minu arvates on kurguhaigusest asi kaugel. See on rohkem taanlaste ja rootslaste tõbi. Kui aru hakkad saama, siis tundub sulle endale samuti,” arvab Valmar ning jätkab mu harimist:
„Islandi keel kuulub lääneskandinaavia keelkonda. Kui Islandile tuldi umbes 1200 aastat tagasi, siis peamiselt Norrast ning alguses oli islandi keel väga sarnane norra keelega. Hiljem on norra keel palju muutunud, aga islandi keel säilitanud oma algupära, suuresti tänu kirjanduspärandile. Alates 12. sajandist on kirjutatud üles igasuguseid saagasid ning see on aidanud säilitada ka islandi keelt.”
„Kas tänapäeva islandlased saavad siis aru nendest 800 aasta vanustest kirjutistest?”
„Enamasti saavad jah, sest siin saare eraldatuses elamine on aidanud kaasa keele algupära säilimisele. Nad ise nimetavad seda viikingite keeleks ning on oma keele üle väga uhked. Ka riiklik keelepoliitika toetab igati keele säilitamist võimalikult puhtana. Kõikidele võõrkeelsetele sõnadele leitakse islandikeelne vaste ja laensõnade kasutamist ei peeta heaks tavaks.”
Pean hakkama end esimesse tundi sättima.
„Mida ma seal teen ja mis keeles ma räägin?” vaevan ennast jätkuvalt. Loodan, et ehk saan inglise keelega kuidagi hakkama.
Esimene õpilane on neljanda klassi poiss Anton Freyr, kes klassi sisenedes end viisakalt tutvustab ning teatab, et tema õpib akordioni ning hakkab minu juures käima kaks korda nädalas. Mul on hea meel, et Anton suudab end väga korralikus inglise keeles väljendada. Samas lepin temaga tunni lõpus kokku, et ka tema hakkab mulle islandi keelt õpetama. Kohe pärast esimest tundi seletab Valmar, et Antoni ema peab suviti suveniirikauplust ning nende pere korraldab ka turistidele ratsamatku. Seepärast on kõik pere lapsed suvel turistidega ametis ning omandanud korraliku inglise keele.
Järgmine õpilane on Bjarni fiór. Tema õpib trompetit. Et olen ise pool elu trompetit mänginud, ei tundu selle õpetamine mulle just raske ülesandena. Leiame kiiresti ühise keele, kasutades inglise keelt, muusikaterminites itaalia keelt ning õpin juurde mõned islandikeelsed sõnad. Mulle meenub, et Kaldo ja Jaan soovitasid panna kõik paberile kirja nii, nagu kuuled, siis olla kergem õppida. Kasutan seda meetodit ja avastan peagi, et mõned sõnad on eesti keelega väga sarnased, näiteks: sama (sama), korsten (skorsteinn), kardin (gardinur), puur (búr), sitt (skít). Samas on ka naljakaid sõnu: kook on islandi keeles kaka. Juustukook on ostakaka ning pirnikook on perukaka.
Nii vean lõpuks õhtusse oma esimese päeva ja mõtlen, et küll inimene on mõnikord ikka loll. Pean silmas iseennast. Lihtsalt minna kuhugi võõramaa kooli ja hakata õpetama lapsi keeles, mida ise ei oskagi. Tundub kuidagi ebaloogiline, kuid lohutan end sellega, et enne mind on sama asjaga hakkama saanud juba viis muusikaõpetajat Eestist.
Samal õhtul kuulen, et fiórshöfni-nimelises linnas KirdeIslandil on ametisse asunud seitsmes eestlasest muusikaõpetaja. Lauri on elukutselt tšellomängija ning ka tema on tulnud Islandile Valmari kutsel.
Kogu seda seltskonda hakatakse juba nimetama Eesti muusikute maffiaks Islandil. Mõned räägivad naljaga eestlaste invasioonist. Saan teada, et Islandil on võõramaalastest muusikaõpetajaid lisaks eestlastele veel Ungarist ja Poolast. Need on rahvused, mis on rohkemaarvuliselt esindatud. On üksikuid õpetajaid ka USA-st, Norrast, Inglismaalt. Peamiselt just IdaEuroopa muusikakoolide kasvandikud on asunud põhjamaa rahvale muusikat õpetama.
„Kui tihe õppetöögraafik mul hakkab koolis olema?” küsin pärast õhtusööki Valmarilt.
„Õpetamise koormus on sul ette nähtud 22 kellatundi nädalas. Muidu on tavaline 40-tunnine töönädal. Ülejäänud aja pead siis tunde ette valmistama ja tegelema noodimajandusega. Muidugi, kui õpilasi tuleb rohkem, siis ega meil siin ületunnid keelatud ei ole.”
„Ma vaatasin, et praegu on mul nimekirjas 18 õpilast. Mõned ansamblid juurde ning siis peaks täiskoormus olemas olema.”
„Vald palkas sind nagunii täiskoormusega, nii et kui nad ei saa õpilaste arvu täis, siis sind see väga ei kõiguta, palk on ikka täiskoormuse eest.”
Islandi riik toetab haridust ning enesetäiendust igati. Näiteks Mývatnis peab lapsevanem tasuma oma lapse muusikakoolis käimise eest vaid 15–20 % tegelikest kuludest: ülejäänu maksab vallavalitsus. Samuti finantseerib vald muusikakoolile vajalike pillide ning nootide ostmist.
Õpilane maksab sümboolset renti kooli pilli kasutamise eest. Näiteks maksab akordion 100 000 Islandi krooni, õpilane maksab selle kasutamise eest vaid 3000 krooni aastas.
Ka