Valmar on mul lennujaamas vastas ning kohe hakkame sõitma Mývatni suunas. Sealne muusikakool peaks saama minu uueks töökohaks.
„Kas arvad, et muusikaõpetaja on mulle sobilik amet?” küsin ma oma uuelt otseselt ülemuselt, sõber Valmarilt.
„Miks ta ei peaks olema? Eestis sa muidugi õpetajaks hakanud ei oleks. Siin aga on õpetajaamet väga hinnatud ning vastavalt sellele ka tasustatud. Kui mul oleks Eestis õpetajaametis selline palk, siis ega mina kah siia poleks tulnud.”
Peatume poolel teel ka Jaani ja Kaldo juures ning tervitame. Lepime kokku, et kohe esimesel nädalavahetusel saame kokku ja peame plaane, kuidas ja mida edasi ühiselt ette võiks võtta.
Tean, et Islandi alkoholihindade juures ei pea keegi meist silmas viinavõttu või mõnda saunapidu. Pigem arutame võimalikke esinemisi või midagi muud muusikaga seonduvat.
Valmari juurde jõudes saan teada, et esimesed paar kuud elan tema juures, sest vallavalitsus pole mulle eluaset veel leidnud. Sööme õhtust ning sätime magama, et eeloleval nädalavahetusel tutvuda koolimajaga ning minu uue kodu ümbrusega.
Põhja-Islandil asuv Mývatni järve piirkond on nagu põrgukatel. Siin on kraatrid, mäed, kuum ja suitsev maapind, keevad mudaaugud, maa-alused kuuma veega jõed, Ameerika ja Euroopa laamade kokkupuutekoht ja tohutud laavaväljad. Sellesama järve kaldal asuvas Reykjahlíði-nimelises külas ma elan ja töötan ning olen selle ümbrusega nüüdseks, üheksa aastat pärast siia kolimist, täielikult harjunud. Talvehommikuti aknast välja vaadates näen suurt lumist lagendikku ning sealt tõuseb õhku kümneid ja sadu suitsusambaid – õigemini on see aur, sest maakoor on nii õhuke, et maa sisemusest tulev kuumus tõuseb kõigist pragudest ja aukudest üles ning külma ilmaga on aur eriti selgelt näha. Krafla vulkaan, mis viimati tegutses 1980. aastatel, aurab siiani tugevasti.
Islandlased oskavad oma maapõuest tulevat soojust kasutada ära mitmeti, mitte ainult sooja ja elektri saamiseks kodudesse, vaid ka toidu valmistamiseks. Mývatnis tehakse näiteks traditsioonilist musta leiba maa sees. Mulle meenub 3. november 2000: kuidas jõudsin esimest korda tööasjus Islandile. Valmar ja Eneli pakkusid mulle õhtusöögi kõrvale musta leiba ning ütlesid, et tegid selle ise kusagil maa all. Nad olid valmis seda mulle varsti näitama ning jäin seda põnevusega ootama. Nüüdseks olen ise leivategu demonstreerinud umbes sajale inimesele. See on tõesti vaatamisväärsus, kuid islandlased ei esitle oma leivavalmistamismeetodit isegi mitte turistidele mõeldud reklaamides ega ajakirjades. See on nende väike saladus, millele nad ei taha rahvamasse ligi lasta.
SÕIT LEIV AMÄKKE
4. november 2000. Ärkan hommikul laste hõigete peale. Mulle tehakse teatavaks, et täna hakkame maa sees leiba tegema.
„Nii! Mul on siin nüüd kaks retsepti. Üks pärmiga ja teine küpsetuspulbriga. Kumba kasutame?” küsib Eneli, seistes köögis, ämber ja jahupakid laual.
„Ma ei oska isegi arvata midagi. Mulle piisab teadmisest, et leiba hakatakse tegema maa sees. Mis vahet võib olla pärmil või küpsetuspulbril? Teeme sellest, millest parem tuleb,” vastan mina.
„Hedda kasutab viimasel ajal küpsetuspulbrit, aga sellega pidavat leib jääma tiba heledam,” seletab Eneli edasi ning hakkab ise tasapisi pärmipakki avama. Ta segab kokku jahu, suhkru ja muud vajalikud materjalid, mis ta on eelnevalt poest ostnud, ning laseb minul taina valmis sõtkuda. Olen siis kättpidi ämbris ja tambin tainast, mõeldes samas vanade eestlaste leivaahjudest. On ikka loodus olnud jagamise ajal kummaline – islandlastel pole sellist metsa nagu meil, ilmastikuolud pole kiita ning leiba, millist valmistatakse vaid Islandil, tehakse enamjaolt sisseostetud toorainest, vaid piim ja vesi on kohalik. Samas on neile antud maa-alune soojus, mis on ju tohutu ressurss. Sõtkun kogu taina korralikult valmis ning näen, et Eneli toob välja tühjad liitrised piimapakid ehk nn tetrapakid. Täidame igast pakist kaks kolmandikku tainaga ning teibime otsa kinni. Kokku saab pakke kaheksa ning seega peaks meil olema 24 tunni möödudes kaheksa pätsi musta leiba – rukkileiba ehk rúgbrauð´i.
„Hakkame minema! Ja pane endale mingid vanad jalanõud jalga, sest pinnas kitib seal korralikult külge,” teatab Eneli, kes on omale juba saapad jalga vedanud ning kotitäie leivapakke autosse pannud. Leian vastavad jalanõud ning istun autosse. Ilm pole just kiita, sest tuul on tugev ja sajab peenikest lund – maapind on ühtlaselt valge. Sõit viie kilomeetri kaugusel asuvale leivamäele kestab ainult mõne minuti. Autost väljudes kuulen, kuidas maapind müdiseb. Vaatamata tugevalt puhuvale tuulele on müdin vägagi hästi kuulda.
„No nii, Nõmm, siin me siis hakkamegi sinuga oma igapäevast leiba tegema,” ütleb Valmar ja lisab, et nende perel oma „leivaauku” ei ole ja nad kasutavad kellegi teise auku, olles selleks enne luba küsinud.
„Annaks jumal, et siinkandis ikka poest kah igapäevast leiba saaks osta,” mõtlen mina ja vaatan mäge, mis tundub tõesti kui tohutu ahi või katel, sest kõik on kuum ja aurab. Mägi on üsna lauge ja kohe jalamil paistavad metallist ümarad kaaned, siis veel kandilised plaadid ja mitmesugused muud erineva kujuga katted, millel on kõigil peal raskuseks kivid, et tuul neid minema ei lennutaks. Maapinna värvid on midagi müstilist, kogu pinnas on kirju – punane, roheline, kollane, valge. Tunda on tugevat väävlilõhna ja kogu ümbrust vaadates jääb mulje, nagu oleksime sattunud põrgusse: kõik aurab, suitseb ja müdiseb, puudub vaid tegelane sarvede ning hargiga, või hoopistükkis leivalabidaga.
„Pimedas vist ei julgeks siia tullagi?” küsin ma kerget kõhedust tundes.
„Eks saab ka seda kunagi proovida,” vastavad mu võõrustajad nagu ühest suust.
Kuna maa on kuum, siis pole siin ka lund, sest langenud helbed sulavad kohe.
„Kas niimoodi siis tehaksegi leiba? Pannakse kuhugi maaalusesse auku piimapakkidega tainas ja mägi teeb kogu töö ise ära?” küsin ma uudishimulikult ning tunnen end nagu koolipoiss, kellele seletatakse, et maakera on ikka tõesti ümmargune.
„Sa tule vaata,” kutsub Valmar. „Maa sees on selline asi, mida sa peaksid tundma!” jätkab ta naerdes. Ta kergitab kaane üles ning näen, et tegemist on tuttava asjaga küll, kuid tuttavaga hoopis muus tähenduses – see on pesumasina trummel, mille kohalikud on maasse kaevanud.
„Pesumasina trummel on lihtsaim moodus, sest selles olevad augud lasevad auru läbi ning samas takistab trummel augu kokkuvajumist,” seletab Valmar ning soovib, et mina paneksin tainapakid sinna trumlisse sisse. Mul tuleb panna kätte presentkindad, sest august tõusev aur on väga kuum ja põletab korralikult kätt. Sinna leiba asetades peab tegutsema väga kiiresti, sest ka kinnas imab kiirelt auru sisse ja võib põletada. Kui oleme leivapakid auku pannud ja kaane korralikult sulgenud, asume koduteele, et tulla 24 tunni pärast värske leiva järele.
Järgmisel päeval vaatan tihedamini kella, sest esiteks on kõht tühi ning teiseks tahaks juba proovida sooja maa sees valmistatud leiba. Täpselt 24 tunni möödudes sõidame leivamäkke. Piimapakid on paisunud ning neid kuumast august välja võttes saan ka korraks kõrvetada. Paneme kõik pakid kotti ning istume taas autosse. Sooja leiva lõhn täidab kogu auto, see ise tekitab juba Pavlovi refleksi ning tasapisi hakkavad suunurgad niiskeks minema. Koju jõudes lõikame piimapakid puruks ning paneme kõik leivad resti peale ritta. Neid välja võttes saavad sõrmed kõrvetada, sest leivad on väga tulised. Lõikan ühe leiva viiludeks ning määrime sinna peale võid, see sulab momentaanselt ning imendub leivaviilu.
„Miks see leib sedasi hammaste külge kinni kitib?” küsin esimese suutäie järel.
„Soojalt jääb see alati noa ja hammaste külge kinni. Kui maha jahtub, siis enam ei jää,” vastab Eneli.
„Aga kes on see Hedda, kelle auku te kasutate ning kes viimasel ajal pärmi asemel küpsetuspulbrit kasutab?” tunnen huvi ning võtan järgmise kuuma viilu leiba.
„Hedda töötab koolis nagu minagi ning