Minu Island. Tarvo Nõmm

käes purki, mille sees ta segab midagi noaga.

      „Sæll Friðrik,” tervitan ma vastu ning mõtlen, mis kuramuse asja ta mulle nüüd pakkuma hakkab. Kutsun Valmari appi tõlkima.

      Esmalt maitsen noa otsast midagi sellist, mis välimuselt meenutab munavõi ja sinihallitusjuustu segu. Maitselt sarnaneb see ülikange sinihallitusjuustuga.

      „Mis see on?” küsin ma Valmarilt.

      Friðrik jutustab pika loo ning Valmar hakkab tõlkima:

      „Tegemist on pardimunadega, mille tegemine on omane just Mývatni piirkonnale. Need on väga kaua seisnud munad. Esmalt võetakse partide pesitsusajal munad, mis ei tohi olla värsked. Need peavad olema viljastatud munad ning kohekohe peaks hakkama tekkima tibu, aga enne tuleb muna kätte saada. Seejärel pannakse puukasti kiht tuhka, mis on saadud lambasõnniku põletamisel. Lambasõnnikuga suitsutatakse kala ja liha ning sellest jääb see tuhk üle.”

      „Pea nüüd hoogu ja räägi aeglasemalt.”

      „Ühesõnaga. Kasti põhja pannakse kiht lambasõnniku põletamisest saadud tuhka. Selle tuha sisse pannakse munad – nagu munarestile –, siis pannakse jälle tuhk ning jälle munad. Sedasi laotakse sinna kasti mune nii palju, kui neid on, ja kõige peale jälle tuhk. Siis tõstetakse see kast seisma jahedasse ruumi – seda tehakse alati mai lõpus või juuni algul. Detsembri lõpus võetakse need munad ning pannakse keema. Et munad on gaasi täis, siis osa nendest lõhkeb pauguga. Kui neid on kümme minutit keedetud, siis munad kooritakse ning segatakse kahvliga ühtseks massiks ja pannakse purkidesse. Süüa võib nii soojalt kui ka külmalt. Purgis seistes lähevad munad aina paremaks. Need munad, mis sa praegu maitsesid, on viie aasta vanused. Friðrik ongi õnnelik ja uhke seepärast, et tema tehtud munad on viis aastat vanad, järgmine koht saalis on ainult kolmeaastaste munadega,” lõpetab Valmar oma jutu ning mina pean järjekordselt tõdema, et issanda loomaaed on ikka palju kirjum, kui räägitakse.

      Milliseid veidrusi täna veel proovida saab? Lõhnataju on juba harjunud aroomiga, mis kõikjal ümberringi hõljub. Olen kuulnud, et ka poodu alguses sipleb, siis harjub ära. Eks on mindki tabanud sama olukord. Enam ei imestaks mitte millegi üle. Ja siit see üllatus tulebki.

      Mulle astub ligi järgmine külamees ning esitab küsimuse, mida ma ei mõista.

      „Kas sa jääramune oled maitsenud?” tõlgib Valmar.

      „Loomulikult pole ma maitsenud,” vastan mina ning juba on mul kahvli otsas järgmine veidrus.

      Pistan selle suhu ning endale üllatuseks avastan, et täitsa söödav asi, hapu maitsega. Nagu võiks olla umbes hapendatud kohupiimakook – mitte magususe poolest, aga just niimoodi ta ühtse massina suus mulle mulje jätab. Võtan teisegi tüki. Ma ei saa enam aru, kas tegemist on minu lühikese aja jooksul väärastunud maitsemeelega või on oma töö teinud köömneviin. Ilmselt siiski viimane. Vaatan saalis ringi, et kutsuda ka Kaire maitsma jääramune, kuid see pole võimalik, sest juba on alustatud ringtantsu ning kõik kolmsada inimest osalevad selles. Kohe pean ka mina ringi minema.

      Paarikümne minuti pärast on minu käte vahelt läbi käinud kõik peol osalevad naised ning tunnen ennast juba hulga kodusemalt. Ma pole eales mingi tantsulõvi olnud, kuid viina ja haikala, pardimunade ja jääramunade koosmõjul võiksin kas või kohe hakata tantsima mida vaid.

      „Oli see vast tants,” ütleb Kaire hingeldades.

      „Kas väsitas ära?”

      „Ei, sugugi mitte, aga iga mees, kes tantsu ajal suu lahti tegi, et miskit öelda, lõhnas täpselt selle haikala järele, mis mul vaevu sisse püsima jäi.”

      „Aga kohe saad proovida jääramune,” ütlen mina ning vaatan saalis ringi, et leida meest jääramunadega.

      Aeg muudkui liigub ning varsti olen ära proovinud veel hapendatud süldi lambapeast, suitsulambapea, lambasõnnikuga suitsutatud forelli ning samal meetodil suitsutatud lambakintsu, hapendatud verivorsti ja hapendatud maksavorsti, talvel tuules kuivatatud tursa ning magusa kartulipudru. Sekka lisaks kaalika- ja kõrvitsaputru, puskarit, jälle köömneviina ning haikala.

      Ma ei taha isegi mõelda, mis mu sees toimub. Ma ei ole eales söönud korraga nii erinevaid toite, mis kõik on mulle elus esmakordsed. Tants ja trall kestab edasi ning kell hakkab lähenema neljale.