Need avatud olemise ja lõunamaise temperamendiga noored ei tunne mingit valehäbi uurides, kas mul on Eestis peigmees ja kas ma olen juba Kolumbias kellegi leidnud. Nad selgitavad sealjuures kõlavate naerupahvakute saatel, mis vahe on Kolumbias sõbral, eesõigustega sõbral, armukesel ja peigmehel. Samalaadse siirusega uurivad nad, milline on Eesti loodus, kas Eestist on pärit ka mõni maailmakuulsus, kas kõik eestlased on blondid, mis muusikat me kuulame ja palju muud. Eesti muusikat on mul veidi kaasa võetud. Hedvig Hanson, Jaan Tätte, „Vibratsioon” ja „Entel-Tenteli” lastelaulud – midagi igale vanusele. Avastan koos lastega, kui lõbus on eesti keele hääldus.
Nende marakrattidega sõbralike suhete säilitamine läheb raskeks, sest ma pole harjunud Kolumbias nii tavalise kombinatsiooniga õpetaja = sõber. Olen harjunud karmide õpetajatega, kes selle peale, kui mina omal ajal tunnis sõbrannadega lobisesin, saatsid mind ukse taha või kandsid päevikusse märkuse. Minu jaoks on tavatu, et keskkooliõpilased õpetajale kahemõttelisi komplimente teevad. Juba homme olen raskustes, sest oskan õpetada ainult ühtmoodi, minu moodi. Ja siis ei jää sellest populaarsusest enam midagi järele. Aga täna naudin täielikult oma „viitteist kuulsuseminutit”.
PEOLOOGIA KOLUMBIA MOODI
Heliriba: Nicola di Bari „Sé que bebo, sé que fumo”
Küllap teab tänaseks iga Manizalese vähegi ärksameelsem üliõpilane või seltskonnalõvi, et stiilsed ööklubid „Blue” ja „White”, mis Santanderi tänava ööelu ilmestavad, jäävad kaugelt alla ühele Rosalese linnaosa garaažile asukohaga poolsada meetrit Santanderist allpool…
Hämmastav, kui palju eestlasi võib ühte maakera kuklapoolel asuvasse riiki kokku koguneda! Paar nädalat tagasi saabus õpilasvahetusprogrammi abil Manizalesesse veel üks eesti tüdruk, Birgit, et siin samuti inglise keelt õpetada, küll ühes teises keskkoolis. Kuna meie majas on üks tühi tuba, tuleb Birgit siia elama. Välismaalasi on Manizaleses palju, aga oleme siin endi teada ainsad eestlased.
Esimesed nädalad on olnud Birgitile karmid, sest temas on teatud omadusi ja väärtusi, mis kohalike vastu põrkuvad. Ta ei salli näiteks tänavate räpasust ja inimeste ignorantsust lääne kultuuri tundmisel ning seda, et siin üritatakse võõrastega uudishimust kohe väga isiklikku kontakti luua. Samas ütleb mulle kõhutunne, et veidi veel, ja ta on Kolumbiaks valmis.
Pedro on otsustanud õhtul garaažis peo korraldada. Mina ja Birgit soovitame tal seekordne pidu eriliseks teha ja mingisugune stiil välja mõelda. Pedro vaebki teemat täpselt kaks sekundit ja kuulutab uhkelt, et pidu tuleb Hawaii stiilis. Muigame Birgitiga selle „üllatusliku” tulemuse üle ja asume ettevalmistusi tegema.
Kohale on kutsutud palju inimesi. Avame garaažiuksed täpselt kell kaheksa. Külalisi oodates istume Pedroga sohval ja laulame hispaaniakeelseid laulukesi. Õhtu on pehme ja soe. Esimest korda tunnen, et Pedro igaõhtune kitarritinistamine ei häirigi mind. Vastupidi. Ta suudab ühe lauluga mind liigutada ja jään võlutult kuulama: „…no me claves tus puñales por la espalda, tan profundo no me duelen, no me hacen mal.”8
Kahe tunni pärast on pidu juba täies hoos. Pedro on talle omaselt asja tõsiselt ette võtnud ja võlunud kuskilt välja karbitäie Hawaii lillekeesid, mille ta külalistele „aloha!”-hüüde saatel kaela asetab. Muusikavalik on samuti Pedrolt ja siin ei ole üllatusi. Vallenato saatel on mõned juba meelaid tantsusamme keerutamas. Mind on üritatud korduvalt tantsupõrandale meelitada, kuid tulutult. Eelistan õues juttu puhuda.
Tutvun kolumblase Andrésiga, kelle jaoks on kauneim naine maailmas Carmen Kass. Andrés lööb vaheldumisi mulle ja Birgitile külge, olles ilmselt täiesti teadlik, et see võibki jääda tema lähimaks kontaktiks oma põhilise ihaldusobjektiga. Siis on siin veel kolumblannast majanaabri Laura sõber Camilo, kes on samuti kohalik – imearmas juuksur, kellega saan kohe oma soengu muutmise osas kaubale. Jõuan ka korraks kalgilt imestada, kust küll muidu nii kahvatu olemisega Laura on endale nii vahva sõbra leidnud. Kõige intrigeerivam külaline on Polo, noormees Põhja-Kolumbiast, kes on teistest veidi tõmmum ning julge vestluskaaslane. Tal ei paista olevat tavapäraseid eelarvamusi eurooplaste suhtes nagu näiteks, et me oleme nii ilusad, targad ja stiilsed või siis, et me oleme külmad ja reserveeritud. Samuti ei hakka ta kohe rääkima sellest, et Kolumbia on nii ilus ja siin elavad nii toredad ja rõõmsad inimesed. Ta jutustab endast, oma kodust ning Manizalesest lihtsalt ja loomulikult. Ehk isegi liiga loomulikult, sest pärast seda, kui saan teada, et paljud costeñod (Kolumbias kutsutakse põhja-kolumblasi costeñodeks, kohviistanduste piirkonnast pärit inimesi paisa- deks ja pealinlasi rolodeks) saavad oma esimese seksuaalkogemuse eesliga, nõjatun tahtmatult eemale, nagu tunneksin sõõrmetes laudahõngu. Polo küll kinnitab, et tema puhul see nii ei olnud, kuid jään endiselt reserveerituks.
Jälgin huviga, kuidas mu teine majanaaber, ameeriklanna Janine oma kolumblasest poiss-sõbraga kakleb. Janine’il on küllaltki raamistatud maailm, kuhu mahuvad põhitõed nagu: 1) Kolumbia on üldiselt väga ohtlik maa ja kolumblased harimatud, 2) hispaania keeles puuduvad artiklid, vähemasti pole neid vaja kasutada ning 3) kõik naised jooksevad tema mehe järel. Nii ta vaeseke üritabki oma mehele igal õhtul selgeks teha, et too on Janine’i näol peaauhinna võitnud, kuid mees ei paista süllekukkunud õnne hindavat ja tiirutab ka teiste naiste ümber.
Umbes kahe ajal hommikul toimub kaadrivahetus – osa külalisi lahkub ning asemele tulevad ööklubist saabunud. Lauad on lookas rummi ja aguardiente all. Külmik varustab januseid õllega. Inimesi jaguneb nii tantsupõrandale, kus sammud üha ebakindlamaks muutuvad, kui ka tubadesse, õue, kööki ja muidugi tualettidesse, kuhu üha rohkem paarikaupa sisenetakse. Umbes nelja paiku hommikul tunnen, et ei talu enam seda seltskonda, ja kaon vaikselt oma tuppa. Mul ei ole veel und ja lõpetan joonise kahest üksteisega tõtt vaatavast pärdikust – see motiiv pärineb indiaanlaste loomingust. Tunnen, et pean selle mõnele endale lähedal olevale esemele kandma. Kuna ma midagi sobivat ei leia, otsustan pildi kotile heegeldada. Paar tundi hiljem kuulen koputust ning joviaalses meeleolus Birgitile ja Pedrole avaneb järgmine pilt: lösakil maas lamav tuhmistunud silmadega põhjamaalane heegeldab pruuni-roosakirjule kotile pärdikumotiivi, kaelas kõlkuvaid Hawaii lillevanikuid aeg-ajalt eemale tõrjudes.
Veedame Pedro ja Birgitiga armsa hommikupooliku eelmise õhtu vahvamaid seiku meenutades. Kuulame muusikat ja naerame südamest nagu lapsed. Pedrole meenub, et kusagil köögis vedeleb üks kookospähkel. Järgmised pool tundi üritame seda lahti murda, sest tuleb välja, et keegi meist ei tea päris täpselt, kuidas kookospähkel lahti käib. See on lihtsalt absurdne. Pedro ei heitu, vaid toob lagedale kogu oma tööriistade arsenali. Ta haarab haamri, naelad ja veel mõned abivahendid ning pärast võimast hävitustööd minu toapõranda kallal heitub ka pähklikoor. Joome võidukalt kookospiima ning tunneme, et maailm on meeletult ilus ja ilusad on ka inimesed selle sees. Pedro otsustab, et järgmine pidu tuleb 80ndate stiilis. Ma olen selleks hetkeks juba nii väsinud, et pole jaksu enam isegi muiata mitte.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно