Hetk enne staadionile sisenemist väljuvad inimkoridori lõppu kogunenud autodest päeval imetluse all olnud missid ja tore hulk paparazzosid, kes iga nende liigutust fotole üritavad jäädvustada. Meie helesinine nimetu bänd ei lase end tekkinud melust häirida ja mängib mõnusalt oma lugusid edasi. Üks reporter astub juurde ja küsib, kas oleme Ameerikast. Me ei vasta. Ta uurib veel, kuidas meile feria meeldib ja kas oleme Juanese fännid. Ka see küsimus jääb vastuseta. Tasapisi ja segamatult kõnnime staadionile, kus lõpuks Juanesele keskendume. Juanes on ootuspäraselt halb.
Järgmisel hommikul on Manizalese kohalikus televisioonikanalis uudistesaade käimasolevast festivalist. Kõne all on uus härjatõug, rahvahulkade vool tänavatel ja paljud minestamised Juanese kontserdil, kaunid missid – ning üks hullumeelne kamp sinistes riietes gringosid, kes sõgedalt röökides kaunitaride teed staadionile häbitul kombel blokeerisid.
ESIMENE KOOLIPÄEV JUMALA VALVSA PILGU ALL
Heliriba: Los Redondos „La bestia pop”
Esimene päev tööl tähendab ärkamist kell üksteist hommikul, tööle jõudmist kell kaks, jumalateenistust, kahte tundi motivatsioonimänge, flirti kolleegidega ning pikka jalutuskäiku kaunis pargis.
Juba pikemat aega olen tüdinud pidutsemisest, logelemisest ja jutuajamistest, mis meenutavad katkist grammofoni. Tunnen, et energia uuendamiseks on mul vaja igapäevasest melust eemale saada. Tutvuda uute inimestega, jalutada ringi uutes kohtades, ja mis peamine – hakata tööle.
Feria ajal sain tuttavaks kahe armsa rüblikuga, kellest saavad mu õpilased kõigi ülejäänud sadade laste hulgas. Nendega vestlemine oli nagu pööre teise reaalsusesse. Sellesse, kus altruism võidab hedonismi. Hea küll, see oli kirjanduslik liialdus. Tänane koolipäev möödub siiski veel ilma lasteta, on mõeldud vaid õpetajate ettevalmistuseks.
Päev saabub pisikese värskendava vihmahooga, ent pärast hommikusööki otsustan siiski jalgsi tööle minna. Hindan, et poolest tunnist peaks kohale jõudmiseks piisama, kuna olen Pedrolt ka täpsed teejuhised saanud. Päike on uuesti välja tulnud, õhus lõhnab nagu alati betooni, niiskuse ja märgade taimede järele. Kuna meie maja jääb täpselt viiskümmend meetrit Santanderi tänavast allapoole, siis pean ma Manizalese tuiksoonele jõudmiseks alati korraliku füüsilise pingutuse sooritama ehk siis alpinismi harrastama, mis kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast ei olegi naljaasi.
Kui kõndida risti üle Santanderi, jõuab Manizalese rikkaimasse linnaossa Palermosse. Sealsed majad on kenad, aiad korralikud ja neis kasvavad lilled, millest enamikku olen varem heal juhul ainult botaanikaaias näinud. Kui floora välja jätta, on tegu siiski igavailmelise kohaga ning huvitavaks läheb teekond alles siis, kui olen kõndinud üle võimsa silla, mis aitab järgmisse linnaossa ilma orgu alla ja sealt jälle üles ronimata. Minu ees laiutab suur majadeplokk, täis vahvaid kangialuseid ning kõiki ehitusstiile ja materjale, sest majad on ilmselgelt üles ehitatud perioodiliselt, tõenäoliselt vastavalt vajadusele ja ressursside ebaregulaarsele sissevoolule. Ringi hulkudes avastan äkki, et olen kooli hiljaks jäämas. Korraks kaotan ka suunataju ja jõuan väga vaevaliselt ning hingeldades San Luis Gonzaga keskkooli õuele. Välisuksest sisse tuhisedes siunan end mõttes, sest olen siia tööle tulemise hetke kaua oodanud, olen oma võimaluse eest tänulik ja tunnen hoolimata teatud loomulikest eelarvamustest San Luis Gonzaga katoliikliku keskkooli suhtes selle koha vastu austust ning mul on kahju, et väljendan seda esimesel tööpäeval hiljaksjäämisega.
Suurest fuajeest läbi kihutades märkan seinal pühakute kujusid ja suurt risti. Kurjakuulutav. „Huvitav, kas mul õnnestub täna ka armulauaveiniga mekutada?” mõtlen blasfeemiliselt, üldse mitte austavalt. Teisel korrusel asub väike nõupidamisruum, kus toimub õpetajate esimene koosolek sel koolisemestril (Kolumbias käib õppetöö A-kalendri järgi ehk jaanuarist detsembrini, mitte septembrist augustini nagu Euroopas). Vaikselt ust lahti tehes loodan, et ehk ei märgata minu sisenemist, aga kõikide silmapaaride alla sattudes saan aru, et see lootus on luhtunud. Mind tutvustatakse, mulle tehakse aplaus ja pannakse istuma esiritta. Saan teada, et San Luis Gonzagas pole varem kunagi välismaalasest õpetajat olnud ja kooli soov on, et ma räägiksin mitte ainult õpilastega, vaid ka õpetajatega inglise keeles, sest siis paraneb kogu kollektiivi keeleoskus. Küsin, kas kõik oskavad algtasemel inglise keelt ja saan vastuseks, et oskused on väga erinevad, aga üldiselt oskavad inglise keelt siiski ainult inglise keele õpetajad (hiljem avastan, et ka see on liialdus). Endamisi vaagin olukorda ja saan aru, et kui ainult inglise keeles rääkimise reeglit järgin, jään siin koolis ilmselt päris üksikuks.
San Luis Gonzaga kool on jesuiitide rajatud ja teadupärast on jesuiidid katoliiklike doktriinide ja hariduse levitamises ühed rangemad. Siiski tunnetan kohe preestritest koolipapade sooja suhtumist minusse. Eks nad saavad ilmselt aru, et kooli populaarsust tõstab välismaine õpetaja kõvasti ja võtab neilt ära selle tänapäeval juba üleliigse range maine. Nii saan kogu semestri ajaks vabastuse teiste jaoks kohustuslikust missast.
Kindlasti osalen mõnel neist lihtsalt pealtvaatajana, kuid olen pigem õnnelik selle otsuse üle, sest ma pole katoliiklane, isegi mitte kristlane. Usun loodusesse ja energiasse, mis selles peitub, ja esitan oma palved pigem puude, äikese, päikese ja muude kosmiliste jõudude poole. Siiski austan väga Piiblit kui tõeliselt väärikat ajaloolist teost ning järgin kindlasti ka paljusid selle nõuandeid, kuid jumalikustada seda ei tahaks.
Jumalateenistuse ajal jalutan ringi kooli suures hoovis. Koolikompleks ise jaguneb kuueks eri hooneks, kus õpivad algkooli-, põhikooli- ja vanemad õpilased. Tagapool asuvad ka väike staadion ja spordikeskus. Kompleksi keskel on avatud kohvik. Õu on täis rohelust – kauneid lilli, puid ja majaseinu pidi üles keerduvaid ronitaimi. Mulle meeldib siin.
Olen umbes kümme minutit ringi jalutanud ja kohviku taga asuvasse lesilasse jõudnud, kui tardun sammult ja jään justkui halvatuna seisma.
Minu ees lebab erkroheline madu, kes on end mõnusalt kerra tõmmanud ja peesitab päikese käes. Teda ei paista minu kohalolu eriti häirivat. Esimesest hirmuhoost üle saades jään looma lähemalt silmitsema. Tal on kaunid tumedad silmad ja pealtnäha siidine nahk. Aeg-ajalt paistab, nagu sabaots väreleks veidi, aga võib-olla on tegu silmapettega. Ta hakkab mulle meeldima ning lesilast vaikselt ja looma und häirimata välja jalutades loodan, et näen teda uuesti.
Pärast jumalateenistust kogunevad õpetajad aulasse, et teha läbi väike psühholoogiline test, mõned rollimängud ja motivatsiooniharjutused. See kõik tundub mulle alguses liialdusena, aga lõpuks olen vaimustunud, kui tõsiselt võtavad õpetajad oma kohustust õpilastega loovalt ringi käia. Avastan vahepauside ajal, et olen muutunud seltskonna huviobjektiks. Mind jälgitakse, minust sosistatakse. Ilmselt on juba üksipulgi läbi arutatud minu silmade ja juuste värv ning riietumisstiil.
Ühel hetkel läheneb üks meesõpetajatest ja teeb midagi, mida siinsed mehed palju teevad – ta hingab mulle raskelt juustesse ja kiidab labaste väljenduste saatel mu ilu. Pean sedasorti käitumist tülgastavaks ehitusmeeste pärusmaaks – seda, et kõrgelt haritud õpetaja millegi taolisega hakkama saaks, polnud ma oodanud. Samas, lõppeks oleme me kõik inimesed. Otsustan käituda nagu antropoloogilise uurimuse katsejänes – naeratan vaguralt, tänan perfektses inglise keeles ja sammun küllaltki väljakutsuva kõnnakuga minema.
Hiljem saan teada, et hakkan õpetama suulist inglise keelt kõikides klassides, mis on suur väljakutse. Ilmselt tekib kommunikatsioonihäireid just algkoolijumbudega, kes peavad alles hispaania keele eripäradega harjuma. Mulle juhatatakse kätte riietusruum, puhkeruum, asjade hoidla, mind tutvustatakse eraldi ka rektorile – ja hakkabki päev vaikselt õhtusse jõudma. Koju lähen segaste tunnetega. Rahulolu, et kõik on korras ja töökoht tundub normaalne, seguneb kartusega, kas lapsed mind ikka omaks võtavad…
Järgmisel hommikul kohtungi esimest korda oma õpilastega. Ave Ungro Superstaar – nii võiks selle ühte lausesse