Manizales meeldib mulle esimesest silmapilgust peale. Eelmisel ööl seda tulede valgel näha oli kogemus omaette, aga päevavalgeski ei valmista linn pettumust. Kõrgelt silmitsedes avaneks umbes selline vaatepilt: piki mäeserva kulgeb peatee ning sellest paremale ja vasakule kukuvad alla järsud nõlvad. Manizales on nagu pikk uss.
Pedro selgitab, et Manizales on tüüpiline Kolumbia linn selle poolest, et prestiižne poodlemis- ja meelelahutuspiirkond, mida kutsutakse Roosaks Tsooniks ehk Zona Rosaks, jääb kaugele Centrost ehk keskusest. Zona Rosa on väärikam ja sealsed hinnad kõrgemad. Keskus jällegi on täis vaesema rahva kogunemiskohti, turuplatse, pisikesi müügikohti ning sealsed hinnad on kordades väiksemad. Meie elumaja ja töökohad jäävad kõik Zona Rosa lähedusse.
Janine täiendab, et kõikides Kolumbia linnades jagatakse piirkondi estratodeks. Põhimõtteliselt määratakse estratosid nende maksevõime järgi. Esimese estrato moodustavad kõige vaesemad linnaosad ning kuuenda estrato rikkaimad. Seadus näeb ette, et vaesemates estratodes on vesi, elekter ja muudki teenused tasuta või tunduvalt odavamad kui jõukamates. Sellega üritatakse tasakaalustada majanduslikku ebavõrdsust.
Kohe saab selgeks, et kuulun Manizaleses rikaste hulka. Kangastuvad kuulsad seebiooperid – nüüd, kus on teada, et ma pole Vaene, vaid olen Rikas, peab selguma see, kas ma olen Hea või Kuri, ja siis on veel lahendamata küsimus, kellega ma lõpuks abiellun.
Manizalese tuiksooneks on Santanderi tänav. Selle ümber jääb ohtralt kaubanduskeskusi, koole, poode, baare, kohvikuid, kinosid. Santanderi tänava alguses kõrgub torn, mida ma hommikul majade tagant kiikasin. Uurin Pedrolt torni kohta. Ta on parajasti näljane ning võtab söögikohta otsides torni ajaloo kokku ühe lausega: „See on oluline torn, millega vanasti kohvi veeti või midagi sellist, aga kuulge, läheks sööks midagi?”
Otsustan, et torn ongi oluline, aga mul on veel aega maa ja ilm, et sellesse süveneda, ning jõlgun vaikselt Pedro sabas lihtsasse restorani. Lõuna maksab täpselt kolm tuhat peesot ehk umbes viisteist krooni ning koosneb ülimaitsvast juurviljasupist ja suurest taldrikutäiest riisi- ja pastalisandiga (mõlemad koos!) loomalihast, mille peale on asetatud küpsetatud banaan. Söögi juurde saame keelekasteks ka mõnusa mahla puuviljadest, mille nimi ei jää mulle kohe meelde.
KAS SAAB HÄRJAVÕITLUST KOHTUSSE KAEVATA?
Heliriba: Miguel Aceves Mejía „El pastor”
Käib Manizalese festival, mis toimub alati jaanuari alguses, kui ilmad on soojad, jõulud ja aastavahetus läbi, kuid inimesed ikka veel peomeeleolus. See on tähtsamaid sündmusi kohvipiirkondade meelelahutuskalendris.
Kolumbias on detsember ja jaanuar majanduslikus mõttes halvatud, sest inimesed peavad puhkusi ja keegi ei arvestagi, et nende kahe kuu jooksul toimuks midagi muud peale suure pidutsemise. Endiselt jääb mulle segaseks, kust küll võetakse sellise küllusliku pummelungi tarbeks ressursid, aga noh, ega kõik ei peagi kohe selgeks saama…
Teejuhiks festivalimaailma saab Pedro, kes on pärast mõnda meiega veedetud päeva hakanud eestlaste suhtes hämmastavat soojust üles näitama. Ta kinnitab igaühele meist, et eestlased on tema uus lemmikrahvas, sest meil on hea huumorisoon ning me näitame üles pikka meelt õhtustel väljaskäimistel. Huumorisoonega on, nagu on, sest tõtt-öelda lõkerdame me kõige rohkem Pedro enda üle. Ta on lihtsalt nii ehe ameeriklane, kui mingis stereotüüpses kujutluses üldse olla saab. Ta on pikk ja räägib tugevat lõunaranniku aktsenti, suudab igas lauses öelda vähemalt kolm korda sõna „like”4 ja iga mõne lause tagant „right on, dude!”5. Ta käib sportpükste ja värvilise T-särgiga, jalas heledad meesteplätud, mille juurde kuuluvad kohustuslikud võimalikult üles tõmmatud valged sokid. Ta kuulab ska-muusikat ja oskab surfata. Tema naljad on sõbralikud, hambutud. Tegelikult tunneme kõik tema vastu suurt sümpaatiat, sest ta on meid ülisõbralikult kohelnud ning tänu temale oleme pulbitsevasse festivaliellu kiiresti sisse elanud.
Pärast kiiret hommikusööki võtame jalge alla tee ühte linna orgudest, kus toimub isevärki härjavõitlus. Samal ajal, kui teised sissepääsu juures pileteid nõutavad, jään areenile voolavat inimmassi silmitsema. Laias laastus võib publiku jagada kaheks – üksteisele äravahetamiseni sarnased mehed ja üksteisele äravahetamiseni sarnased naised. Mehed on lühikesed, punnkõhuga, sombreerod peas ning enamikul ka vuntsid ees. Naised on pikkade tumedate läikivate juustega, seksikad topid kitsaste liibuvate teksaste peal. Kogu kaader on lärmakas ja joogine. Aguardientet6 voolab ojadena Andidele omastest nahksetest lähkritest, mis on muutunud üheks Manizalese festivali sümboliks. Pedrolgi on selline kaasas ning ta on õnnelik, et saab ennast butafooria abil nende tõmmude ürgmeestega samastada.
Inimvool haarab meid nagu iseenesest kaasa, et õigesse kohta viia. Mitmed võitluse külastajad pöörduvad meie poole erinevate küsimustega: kes tahab meie nimesid teada, kes lihtsalt meie päritolu välja selgitada. Üsna kiiresti saan aru, et Eesti mainimine toob kaasa järjekordse pikema selgituse purjus inimesele, kes ei saaks aru ka sellest, mis vahe on paremal ja vasakul jalal, nii et otsustan pea püsti ajada ja kõikidest pärijatest lihtsalt sõnagi lausumata mööda minna. Imestan, et Pedrol on tahtmist sadu ja sadu kordi sama vestlust uuesti alustada.
Sündmus ise on erinev tavapärastest härjavõitlustest, mida Hispaanias ja Ladina-Ameerikas traditsioonilistel härjavõitlusareenidel vaatamas käiakse. Omapärase meelelahutuse lavaks osutub lihtne nelinurkne puutara, mille keskel asuv plats on juba enne haripunkti mudaks tallatud. Võtame seltskonnaga istet mäekingul, et vaatemängu kõrgelt nautida. Pärast valju märguannet ronivad võistlejad, keda paistab olevat viiekümne ringis, üle tara platsile ja jäävad põlevi silmi ootama. Teise märguande järel lastakse suurest avausest platsile viis härga. Seejärel muutub asi kaootiliseks. Trobikond mehi põgeneb ummisjalu härgade eest, kes neid surnuks puksida üritavad. Mehed ei tohi tara piiridest välja minna ja kui nad seda teevad, järgneb diskvalifitseerimine. Nii nad jooksevad, koperdavad üksteisel jalus, karjuvad maruliselt ning õrritavad härgi kõikvõimalike alandavate meetoditega nagu toigastega tagumine, tagant jalaga löömine, sarvede otsas rappumine. Pilt tervikuna on toores ja primitiivne. Selles pole kübetki väärikust ega ka reaalset tulemit, kui mitte arvestada asjaolu, et kindla ajavahemiku möödudes tehakse paus ja viiakse viga saanud olendid (nii härjad kui mehed) minema. Ja nii nad seal möllavad, kuni platsile on jäänud kümme meest ja kaks härga. Toimub selle võika etenduse viimane vaatus. Viimased mehed tohivad härgadega teha, mis neil pähe tuleb, ka tappa, kui vaja. Nii langebki üks härgadest meeste tugevate toikalöökide all kokku. Vahepeal on mitu võistlejat pikali kukkunud ning vähemalt üks neist tundub olevat meelemärkuseta. Rahvahulgad on vahepeal ekstaasi sattunud ja juubeldavad verise vaatemängu üle. Areen lõhnab higi, alkoholi, härgade väljaheidete ja muda järele.
Siit läheb minu piir ja ma otsustan lahkuda.
Heidan pilgu oma kaaskondlastele ja avastan, et ma pole ainus, kes on häiritud. Ainult Pedro paistab kõike endiselt nautivat. Küsin ta käest vaiksel häälel, et kas ta on alati seda võigast vaatemängu imetlenud, ning saan vastuseks, et alguses mitte, aga ajapikku õppis ta toorest ilu hindama. Mulle pole härjavõitlus kunagi sümpatiseerinud. Tundub robustne, tegelikult ka igav. Lahkun. Hiljem kuulen teistelt, et sel aastal ei saanud ükski inimene surma, viga saanud härg viidi aga tapamajja. Mul ei ole härjast eriti kahju, sest kellegi toidulauale oleks ta lõpuks nii ehk nii maandunud. Küll aga on mul kahju endast, kes ma oma