Peainspektor on pisut midagi muud kui ainult võmm, mõtles Meredith, talle tegi Markby iseenda auastmes alandamine nalja. Ta teadis oma kogemustest, et see mees on vägagi teadlik oma positsioonist.
„Milline tagasihoidlikkus!” õrritas ta leebelt.
„Ma olen rahva teener. Nagu sinagi. Sa peaksid teadma, et rahvas võib olla väga karm isand.” Markby jõi tubli sõõmu õlut ja asetas klaasi lauale.
„Jah, seda küll. Nagu ma aru saan, on sul härra Deanesiga tükk tegemist?”
„Ta on rentinud enesele talumaja tühermaal, ja usu või mitte, veel kaugemas ja üksildasemas kohas kui see, kus sina elad. Ta kirjutab seal raamatut. Aeg-ajalt käib ta Bamfordi politseijaoskonnas. Viidab mu aega, tahab näha protokolle. Ta ise nimetab seda uurimistööks. Temaga on võimatu vaielda. Tal oleks nagu silmaklapid peas. Ma ütleksin, et ta süda on omal kohal, kui ma selles ei kahtleks, sest tal jätkub väga vähe kaastunnet oma noorte jõhkardite ohvrite vastu. Ma ei mõista kunagi hukka neid, kes aitavad noorukeid õigele teele, kuid Deanesi-taolised ei kuula kedagi peale iseenda. Ta peab mind sama liberaalseks kui Džingis-khaani ja mulle teeb pahameelt see, et kui ma temaga räägin, tundub mulle, et ma olengi kõige hullem reaktsionäär. Tema sunnib mind selleks. Ma nõustun seisukohtadega, mida ma tegelikult ei toeta, ja kaitsen neid. Isegi siis, kui ma temaga nõus olen, teeb ta selle tunnistamise mulle raskeks.”
Meredith muigas seda tulist avaldust kuuldes endamisi. Sellisena oli Alan Markby talle meelde jäänud! Deanesi süüdistamises tundis ta ära sama iroonia. See oli natuke nagu karja koju kutsumine. Westerfieldi mürgitamisjuhtumite ajal oli temaga mõnikord raske toime tulla ja tihtipeale pahandasid mehe seisukohad Meredithi. Võib-olla olen ma lihtsalt kergesti pahandatav, mõtles Meredith enesekriitiliselt. Talle meenus noormees, keda oli näinud hommikul tänaval meelt avaldamas. Noormees ei mõelnud midagi halba, kuid tema sõnad häälestasid Meredithi tema vastu. Ta oli noormehe liiga kähku hukka mõistnud ja kahetses seda nüüd.
„Ma nägin täna üht noormeest,” ütles ta, „kes mõjus mulle pisut samamoodi kui Deanes sulle.” Ta rääkis veretu jahi toetamise kampaaniast. „Ta oli täiesti ohutu noor inimene, kes tegi seda, mida pidas õigeks. Kuid ta oli nii pealetükkiv. See pahandas mind ja ma ei kirjutanud ta petitsioonile alla.”
„Ah jaa,” sõnas Markby. „See jõulupüha jaht.” Tundus, et Markbyle valmistas teemamuutus rõõmu. „Bamfordi jahiseltskond koguneb jõulupühal turuplatsile, viskab seal klaasi või paar kangemat rindu ja siirdub siis linnaelanike pilkude saatel jahti pidama. On karta, et sel aastal püütakse seda saboteerida. Nad üritavad koeri jälgedelt kõrvale juhtida ja jahti peatada. Nad võivad turuplatsil isegi jõudu näidata.”
Hooaja kõneaine näis Markbyle midagi meenutavat. „Nendest jõuludest. Põhjus, miks ma sind täna välja palusin, tulenes Laurast, minu õest – sa ju mäletad teda? Ta on High Streetil asuva advokaadibüroo üks osanik ja ta sooviks, et sa liituksid meiega jõuluõhtusöögil. Road on suurepärased,” ruttas ta lisama, „sest need valmistab alati mu õemees Paul. Kokandus on tema eriala. Ta kirjutab sellest raamatuid.”
„See on Laurast väga armas,” sõnas Meredith kahtlevalt.
Markby märkas seda. „Ega sa ei pea tulema. Tähendab, see on sinu otsustada. Muidugi oleks tal hea meel ja minul samuti, kuna minu minek on kohustuslik. Tal on lapsed…”
„Jah, ma mäletan, et sa rääkisid õelastest. Neid on kolm, eks ole?
„Neli – pesakond on suurenenud. Kõige noorem lekib pidevalt mõlemast otsast. Vanim, Matthew, on nutikas poiss, ning Emma, vanuselt teine, on tore tüdruk ja õpib laulmist. Ta harjutab praegu „Aisakellasid”. Vicky lõhub peamiselt asju. Temast saab vist naismaadleja. Nad kõik on toredad lapsed, ent kui sa eelistad rahu ja vaikust, võivad nad sind väsitada.”
Markby vaatas talle nii koomiliselt vabandavalt otsa, et Meredith puhkes naerma. „Ma tulen meelsasti. Ütle Laurale, et ma helistan talle.”
„Tore, see asi on siis korras,” ütles Markby kergendatult. „Mul on hea meel, et sa tuled.” Ta lisas kähku: „Sest lapsed kuulavad Laurat paremini, kui majas on külalisi. Mina ei lähe külalisena arvesse.”
„Saan aru.”
Ettekandja tõi praed ja vestlusse tekis teretulnud paus, mille ajal nad nägid, kuidas Deanes ja tema kaaslane kõrvallauast püsti tõusid. Ukse poole trügides olid nad sunnitud Markbyst mööduma.
„Terekest, peainspektor!” hüüatas Deanes. Ta jäi seisma ja kohendas nimetissõrmega prille – liigutus, mida Meredith mäletas. Nüüd, kui ta meest terasemalt vaatas, nägi ta, et nii väikeselt ninalt oleksid igad prillid alla libisenud. Deanes tõmbas pähe karvase voodriga kapuutsi, et loodusjõududele vastu astuda. „Kas öine vahetus?” küsis ta naljatlevalt.
„Ka politsinikele on vaba aeg ette nähtud,” vastas Markby tõredalt.
„Head isu siis!” Deanes vaatas Meredithi poole ja tema näole ilmus üllatus. „Maailm on väike! Me kohtusime põgusalt Bamfordi supermarketis. Võib-olla te ei mäleta?”
„Mäletan küll.” Meredith naeratas.
„Rõõm näha, et te sealt terve nahaga pääsesite, proua Markby.”
„Ma ei ole proua Markby!” ütles Meredith ja Markby hüüdis samal ajal: „Ta ei ole proua Markby!”, nii et nende vastuväited kõlasid kooris.
Deanes hakkas itsitama. „Mõistan. Olge rõõmsad. Häid jõule!”
Ta läks paksus villases sviitris kaaslase järel uksest välja ja jättis kaks õhtustajat piinlikku vaikusse teineteise pilku vältima.
„See ei kukkunud just eriti kenasti välja,” lausus Meredith lõpuks.
„Ta on üks tüütu vennike,” ütles Markby ärritatult ja rüüpas õlut.
Meredith meenutas lühikest vestlust kassasabas ja tundis kohustust Deanesi kaitsta. Tundus – või nii Meredithile poes näis –, et see mees muretseb siiralt teiste inimeste pärast. Taoline inimene on ära teeninud, et keegi ütleks ta kohta mõne hea sõna. „Kas sa oled ikka tema vastu õiglane?” küsis ta hukkamõistvalt. „Või on sul tema suhtes eelarvamus, kuna sa kardad, et ta kipub… tungib su murumättale?”
Markby siniste silmade ilme muutus söakaks. Ta sihtis Meredithi nimetissõrmega. „Kuule, preili tarkpea, sa pole näinud teda täies hiilguses! Lase tal televiisoris esineda ja kogu lumm on kadunud! Mitte kellelgi pole võimalust sõna sekka öelda. Ja ta ise pole politsei vastu ka alati õiglane.”
Meredith ajas ennast sirgu. „Ma usun, et inimesi hinnatakse nende mõtteviisi järgi. Ja muide…” Meredith tundis, et ka tema hääletoon muutub üha sõjakamaks. „Vaata seda!” Ta osutas plakatile, mis kujutas avalikku hukkamist. „Kindlasti oli karistusreform omal ajal vajalik ja on ilmselt ka praegu. See, kuidas ühiskond kohtleb kurjategijaid, muutub vastavalt seadusandluse muutumisega. Kunagi poodi inimene üles selle eest, et ta süütas heinakuhja põlema! Tänu jumalale, et ühiskond hakkas vastu võimudele ja sundis muutma süsteemi, mis oli nende arvates vale.”
„Isegi kui nad tülitavad sind tänaval ja nõuavad petitsioonile allkirja?” pareeris Markby osavalt.
„See on ebaaus!” ütles Meredith nördinult. „Olgu, jah! Isegi siis, kui see tekitab ebameeldivusi. Kuigi see pole rebasejaht, mille vastu Deanes võitleb, ega ju?”
„Deanesi võitluse põhjused on kõrgemat profiili,” märkis Markby kuivalt. „Võib-olla on see lihtsalt kokkusattumus ja mina olen skeptiline.” Ta silmitses Meredithi üle õlleklaasi, otsekui soovides vaidlust lõpetada.
Meredith ei kavatsenudki seda teha. „Võib-olla ongi, sest Deanes võitleb nende eest! Ta teeb oma tööd.”
Markby pilk oli vihastama panevalt relvituks tegev, mis ütles, et taolisi argumente