Pärast viit minutit kõndimist tundus, et ta on nüüd külast väljas. Teed ääristasid talviselt raagus hekid, rohelus oli asendunud musta, halli ja pruuniga. Aga seal oli veel midagi. Meredithi ninna tungis kirbe lehk, milles võis eksimatult tunda ära talumajapidamisele omase sõnnikuhaisu. Ta oli jõudnud viie pulgaga väravani ja märkas puutüve külge naelutatud tahvlit, millel seisis: Pooki tallid. See näis kohaga sobivat. Meredith küünitas üle värava ja uudistas.
Oli jah õuekoppel. Seda ümbritsesid kolmest küljest latrid, ja paremal, pooleldi silma alt ära, seisis mahajäetud välimusega hoone. Ühes õuenurgas konutas kaarik ja teisel pool väravat suur Mercedes. Selle rattad ja kere alumine osa olid kaetud poriga. Isegi maakoha kohta oli see veidi liig.
„Tere!” kostis hääl Meredithi selja tagant.
Meredith pööras ringi. See oli Harriet, jalas ratsapüksid, seljas vihmajope, käes päitsed ja plastämber. Ta naeratas Meredithi imestunud nägu nähes.
„Ma tulin su järel. Oleksin sind juba varem kätte saanud, kuid ma nägin, et sa rääkisid selle halli hiire, Haynesi-eidega ja ootasin, kuni ta minema kaob. Ma ei kannata Geoffrey’t.”
„Ta tundub olevat natuke brutaalne.”
„Ta on üks igavene õnnetus. Lucy peaks vastu hakkama. Mina tema asemel lööks korra majja. Aga Lucyl ei jätku südikust. Ma tean, mis saab siis, kui nad ükskord siia kolivad. Geoffrey tahab suuri muutusi. Ta tahab, et tee tehtaks korda, ja hakkab külavolikogu tüütama. Ta tahab praeguste puruks pekstud või puuduvate pirnide asemele korralikku tänavavalgustust. Ta hädaldab, et hobused sittuvat tema värava ette. Ta tahab bussiühendust ja asfalti.” Harriet vaatas Meredithist mööda ja viipas päitsetega kellelegi tervituseks.
Meredith vaatas selja taha ja nägi põgusalt latri juures seisvat meest. Mehe nägu oli tõmmu ja meeldiv, ta oli tugeva kehaehitusega, seljas vateeritud vest, pisut kulunud sviiter ning jalas muidugi ratsapüksid ja saapad. Siis kadus ta latrisse.
„Tom on jälle veidras tujus,” ütles Harriet ja kehitas õlgu. „Tule Blazerit vaatama.”
Nad möödusid tallidest ja jõudsid karjakopli juurde. Järsku kostis heki tagant hirnatus, mis pani Meredithi võpatama.
„Ta kuulis meid,” ütles Harriet. „Ta teab, et ma tulen.” Ta avas värava ja lasi Meredithi läbi. Sulgenud selle enda järel, hakkas ta mööda märga turvast astuma. Meredithi tänavakingad, mis sobisid küll peaaegu igasugusel pinnasel kõndimiseks, olid lirtsuva soise maa jaoks kõlbmatud, kuid ta astus jonnakalt Harrieti järel, otsides jala jaoks kindlamat kohta. Karjamaal turritasid siin-seal mõned kõrkjad. Maapind pidi siin olema väga madal. Ta küsis, kas läheduses on jõgi.
„Teed mööda natuke edasi. Seal on sild.” Harriet jäi seisma ja vilistas. Nähtavale sumpasid kaks hobust, üks kena, pimestavalt valge lauguga raudjas, tema järel hall. Kui nad ligi tulid, üllatas Meredithi soojus, mida nende kehad külmas õhus levitasid.
„Siin ta on!” Harriet sirutas käe ja patsutas raudja kaela. Blazer langetas pea ja nuhutas Harrieti jopetaskut. „Olgu, olgu, sa ahne nadikael. Kannata pisut!” Ta kobas taskus ja võttis sellest paberisse keeratud keedetud maisitõlviku. Paki avamisega oli raskusi, sest Blazer üritas maisi oma vetruva ülahuulega ta käest ära nilpsata. Hall seisis natuke tagapool ja vaatas pealt. „Sina saad ka,” ütles Harriet. Ta tõukas Blazeri veidi eemale. „Kao jalust! See pole sulle!”
Hall oli ettevaatlikum. Ta lähenes külitsi, viskas pea selga ja pööritas silmi. Harriett hoiatas: „See sell võib tagumiku sinu poole pöörata ja jalaga virutada. Tule, tule…” Ta naksutas keelt.
Hall napsas pakutud maiuspala, tegi äkilise sokuhüppe ja tantsis minema. „Tema on Tomi hobune,” ütles Harriet. „Tal on natuke Tomi iseloom. Kui ta on heas tujus, võid sa talle läheneda. Ent kui ta on pahur, võib ta olla üsna karm ja koerust täis. Aga ma olen sellele vaatamata temasse kiindunud.”
Meredith küsis: „Kas Tomi või hobusesse?”
Harriet vaatas talle otsa ja hakkas naerma. „Nii Tomi kui hobusesse. Kuid seda ei tohi neile kummalegi välja näidata. Mõlemad kasutavad selle ära.” Blazer liikus taas lähemale. Harriet pani talle päitsed pähe. „Mina ja sina, vanapoiss, saame omavahel hästi läbi,” lausus ta õrnalt.
Nad läksid tagasi värava juurde, Harriet talutas hobust. „Ma põikan Tomi juurest läbi. Võib-olla hiljem näeme?”
Meredith viipas lahkumiseks ja vaatas Harrietile järele, kui too hakkas Pooki tallide poole minema. Ta ise jätkas teekonda. Umbes viie minuti pärast oli ta sillal, toetus käsipuule ja vaatas voolavat vett. Veetase tundis olevat päris kõrge. Tee lõppes väljal ja taamal laius lage maa. Rohi oli kare ja hõre, seda läbisid vaevumärgatavad kitsad jalgrajad. Üksikud puud võitlesid ellujäämise nimel tuulega. Suur lind – Meredithi arvates vares – tõusis maast, kust ta oli saanud midagi noka vahele, ja lendas laia kaarega minema. See kõik ei meelitanud Meredithi edasi jalutama. Ümbrus oli kuidagi ebasõbralik. Kui vaimud ringi uitavad, on see nende jaoks parim paik. Meredith pööras otsa ringi.
Kui ta uuesti tallidest möödus, kuulis ta sõnelevaid hääli. Temani kostis selgesti Harrieti hele hääl. „Kurat võtku, ma teen täpselt seda, mida heaks arvan!”
„Sa võlgned mulle vähemalt…” alustas vihane meeshääl.
„Ma ei võlgne sulle mitte midagi! Ja ma ei kavatse sinuga vaielda, kui sa oled halvas tujus. Helista, kui see üle läheb, ja kui ei lähe, siis ära helista!”
„Oh sa mait!” mõtles Meredith muiates. Kindlasti pole härra Fearon näinud veel Harrieti parimaid külgi.
Haynesite majast möödudes tundus ka seal olevat midagi vääriti. Sedapuhku oli Geoffrey see, kes vihaselt möirgas, sekka kostsid mõned arglikud protestipiiksud naiselt. Ilmselt olid nad abielus oma kolmkümmend aastat, kui mitte kauemgi. Nüüd on neil raske muuta elu parimate aastate jooksul kujunenud harjumusi. Lucy Haynes oli aheldatud oma tujuka abikaasa külge nagu kuu emaplaneedi külge. Geoffrey kamandas ja Lucy kuuletus. Vastandiks oli Harriet, kes ei olnud käsutäitja, vaid juhtfiguur. Kuidas saaks muuta sellist jonnakat, sõltumatut ja iseteadvat inimest nagu Harriet kuulekaks? Võtta natist kinni ja lüüa uimaseks – ainult jumal taevas teab.
Sõltumatus. Seda võib kaotada mitmel moel, enesele märkamata enne, kui on juba liiga hilja. Kui Meredith võtaks Laura Danby lahke kutse vastu, kahjustaks see tema sõltumatust, mida ta püüab kõigest hingest säilitada. Alaniga on teine lugu, tema on pereliige. Kuigi tal endal on ka kunagi naine olnud. Meredith mõtiskles hetke Markby selle eluetapi üle, millest mees kunagi ei rääkinud. Vähemalt temaga mitte. Kas ta sellest üldse kellegagi räägib? Naise nimi oli olnud Rachel, muud Meredith ei teadnud. Võib-olla ühel heal päeval Markby ehk räägib sellest, mõtles ta. Kuid praegu pole ta selleks veel valmis.
Ta mõtted siirdusid Danbydele. Mida nad temast arvaksid? Kelleks nad teda peaksid? Alani sõbratariks? Taevas halasta! See ei sobiks ei temale ega Alanile! Võib-olla oli ta juba ainuüksi kutse vastu võtmisega selle mõttega leppinud. See ajas talle judinad peale. Rose Cottage’isse tagasi jõudes vaatas Meredith kalendrit.
Täna on laupäev ja see tähendas, et jõuluõhtuni on jäänud kolm tervet päeva, see on tuleval kolmapäeval, ent juba praegu kartis ta seda õhtut Danbyde juures. Ta ei eitanud, et nendest oli väga kena teda kutsuda. Ent see võis ka olla Alani idee. Ta võis paluda õde, et too kutsuks Meredithi. See mõte ajas teda veelgi rohkem närvi. Ta ei tahtnud, et teda haletsetaks. Vaene Meredith, tal pole kedagi! Ei saa teda jõuluõhtul üksi jätta… Võimalik, et nad ei mõelnudki nii, kuid ta tundis, et peab tegema midagi näitamaks, et ta polegi nii üksi ja sõpradeta. Sõites minema päev enne jõule mõne sõbra või sugulase juurde, näitaks ta Alan Markbyle ja Laura Danbyle, et tal on, kuhu minna, ning see parandaks tema enesetunnet. Häda oli selles, et pärast nii pikka välismaal viibimist oli enamik ta sõpradest välisministeeriumist